Tattnokk ehk lapsed pole milleski süüdi!“. Tarmo Tuule

ole milleski süüdi!

      e-ISBN 9789949019199

      ISE LÄHEB SASSI

      “Lähme korraks tagasi, sa unustasid kindad maha. Ma võtan need ruttu su kapist ja siis … Sirje, aga miks su tuba nii sassis on? Sokid laiali ja pusled ja … sa ütlesid ju mulle, et tegid korda!”

      “Tegingi, ise läks sassi.”

KUIDAS ASJAD TEGELIKULT ON?

      “Sirje, kas sa oma toa tegid korda?”

      “Jah, ema.”

      “No siis oled tubli. Pane nüüd riidesse ja lähme loomaaeda.”

      “Jess!” hüüab tüdruk mõttes. “Näeb jälle oma lemmikhüääni ning äkki on vombatil lõpuks pojad!”

      Välisuks sulgub.

* * *

      “Kuku!” kõlab tüdruku tühjas vaikses toas sosinal, nagu oleks käol hääl ära.

      “Kuku!” Juba kõvemini.

      “Kukkuru-kukkuru-mukkuru!”

      kostab kummutist kõva röögatus. Nii kõva, et läbistab tervet maja, et isegi vanaema serviis elutoas hakkab helisema.

      “Ära jama, keri ennast nüüd lahti!” kostab kummutist edasi. Sahtel liigahtab vaikselt ning välja piilub … triibuline sokk. Hetke pärast ilmub ta kõrvale teine, ruuduline. Ilmselt vend või õde.

      “Tuled ka või passid niisama?” küsib esimene, see elavam.

      “Ma hiljem, põõnan natukene veel,” vastab teine ja tõmbub tagasi sahtlisse.

      Triibuline Sokk laseb ennast alumise sahtli nupu külge kukkuda ja raputab ennast hoogsalt nagu Sirje vanaisa omal ajal bugi-vugi tantsu ajal.

      “Vzhiiiiuuuuuuuu!” vilistab sokk. “Õhk on puhas, kõik välja!”

      Tasakesi hakkavad avanema kappide uksed ning kummuti ja kirjutuslaua sahtlid. Oma “tubade” “ustele” ilmuvad teksad, tossud, alukad, raamatud, pliiatsid; nukud ja muud mänguasjad.

      Isegi Sirje pisike ehtetoos avaneb ning oma silma pistab välja ainuke pärl, mille ema talle lugemise selgekssaamise puhul kinkis.

      “Mina olen kunn, sama kõva kutt nagu Valgevene kuningas ja minu sõna maksab siin!” praalib sokk ning seab ennast mugavasse asendisse kausis õunte ja kommide vahel. “Kõike võite teha, aga nii kui kahtlasi helisid kuulete, kohe oma urkasse tagasi. Mõikad?”

      Kõik toa elanikud noogutavad mõistvalt.

      “Kui aga näed, et ei jõua oma pessa tagasi, siis teeskled maas surnut nagu kährikkoer,” jätkab Triibuline Sokk. “Üks punkar Narvas õpetas, see plaan töötab iga ilmaga.” Seda ütelnud, hüppab sokk laelambi külge ja jääb seal rahulolevalt alla vaadates kiikuma.

      Tohootillae,

      mis nüüd

      lahti läheb!

      Legoklotsid keeravad kelgu tagurpidi, teevad sellest laulukaare ja asuvad selle all isamaalisi laule laulma, nii et paksudel härdameelsetel raamatuköidetel pisarad voolama hakkavad.

      Pusletükid sõidavad riidekapi otsast mööda suuski kommikaussi ja ronivad tagasi üles mööda pikaks venitatud nätse, mis omavahel kokku sõlmitud.

      Kaisukaru paneb plaadi mängijasse ning sõnab rokihelide saatel talle omasel madalal häälel: “Kõik tantsima!” Ise võtab tantsuhaardesse päevinäinud kummijänese, keda ta juba pikki aastaid salaja piilunud on.

      Teksased rokivad põrkepallidega, alukad traksidega, hüppenöör höörutab end hantlite ees ja rannapall põrkab päästerõngaga.

      Hoirassaa ja suur pudel kalja! Sirje toas toimub selline möll nagu siis, kui isal ülikooliaegsed sõbrad kolm päeva külas olid!

      “Tasa!” karjatab äkki Triibuline Sokk lambikupli otsast. Kõik jätavad rahmimise ja tarduvad, isegi hüppenöör lõpetab väänlemise.

      “Kuss! Ma kuulsin hääli,” lisab sokk nüüd juba sosinal.

      Ja nii ongi, välisukse lukuaugule teeb võti sisenemisettepanekut.