Otse aia taga. Jüri Kolk

i Kolk

      Otse aia taga

      Otse aia taga

      © Jüri Kolk, 2014

      Kingitud Hobune

      Tartu, 2020

      Algselt trükisena ilmunud teose

      väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

      Kirjastus Jumalikud Ilmutused, 2014.

      Kaane kujundanud Einike Soosaar

      Toimetanud Triin Marjapuu

      Digiteerinud EDRK

      ISBN 978-9949-7472-0-7 (e-pub)

      BUDDHA PISARAID EI USU

      JÄÄVUSE SEADUS

      te ei kujuta ettegi kui palju

      ma olen sellesse panustanud

      keegi ei kujuta isegi mul

      endal läks arvepidamine mingil

      hetkel täiesti sassi olin äärmiselt

      üllatunud kui võrdlesin tegevuspäevikut

      sisetundega nimelt ma tõusin

      varavalges võimlesin krousisin

      ripsmeid ja tegin kuus tuhat käte-

      kõverdust karastasin ennast ära

      neetud külma veega

      lugesin läbi kõik heideggeri

      metafüüsilised poeemid ma mõtlen neid

      mis jäid tal kirjutamata kõigepealt

      lugesin eest tahapoole ja siis kohe

      tagant ettepoole te ei kujuta ette milliseid

      sügavusi need sisaldavad milliste sügavike

      kohal need haigutavad ma noppisin naabrite

      aias muru käsitsi lühemaks et nad ei

      mataks mu kõige viljakamat mõtlemisaega

      müristades et nad näeks et pole vaja

      müristada ja ei müristakski kas ma vähe

      püüdsin ja otsisin ja ootasin kandsin

      kuldrüüd kargasin kõrgelt ja raiusin maha

      selle metsa mis ees oli ja kui see kõik

      oli tehtud siis istusin vaikselt ja mitte

      ühtegi mõtet ei tulnud

      ega läinud

      üleüldse oli

      väga vaikne

      TALV

      lumi tuiskab

      sinu laul

      on lauldud

      PATT

      ma olen teinud väga kohutavaid asju

      hirmsaid andestamatuid süütegusid

      lasub mu hingel need kogunevad

      aina kogunevad tuisk ajab umbe

      talvised teed tuisk ajab umbe mu

      meeled ajab umbe kevade ja vanasti

      nii kargena tundunud sügise kõik

      on üks suur valge pasa virvendus

      ma alustasin sellest ei saa kahjuks

      salata ma vaatasin üle selle aia

      kas taat vähe keelas ütles et ei

      ole mul asja üle aia vahtida aga

      mina ikka vahtisin kui vähegi

      võimalik vahtisin vahtisin kuidas

      naabri linda kasvab ja mida ta teeb

      kui arvab et ma ei vahi vahtisin

      kuidas mõisa tallis moonakaid peksti

      tegelikult kõik muidugi nägid minu

      vaikset kuunäolist vahtimist moonakad

      karjusid et ma ikka kuuleks ja kupjad

      lõid kiiremini kõrgemalt ja kõvemini

      et ma neid nõrgukesteks ei peaks linda

      kasvatas endale rinnad tagumiku ja

      pikad patsid aga tema on küll väga

      iseseisev küllap oleks ta seda minu

      vahtimisetagi teinud alles hiljem sain aru

      ah mis millestki ei saanud ma aru

      siiani olen hädas selle arusaamisega

      tükk aega ei saanud aru aga hakkasin

      aimama et mina oleksin pidanud hiljem

      vahtima et kui ma oleksin vahtinud

      hiljem siis oleks ma ehk leidnud hoo

      et hüpata üle aia murda pooleks

      paar kubjast ja nende piitsad käed on

      mul sellised suured aga nüüd on ainult

      üks valge pask üks valge pask virvendab

      silme ees ma aiman et ma oleks pidanud

      juba ammu iseenda

      lennutama üle aia nagu kivi aga jäin

      juba kord vahtima ja nüüd on raske seda

      õiget hetke ära tunda kõik on üks valge

      pask kas ma seda juba ütlesin laman maas

      ja närin teinekord puukoort puren põlis-

      puid läbi koprad vahivad mind imetluse

      ja hirmuga koprad vahivad mind imetluse

      ja hirmuga ma olen teinud väga kohutavaid

      asju hirmsaid andestamatuid süütegusid

      lasub mu hingel

      UISUTAD LÄBIPAISTVAL JÄÄL

      uisutad

      oma meeleselguse

      õhukesel läbipaistval jääl

      pika püüdlikult sujuva sammuga

      üha sinnapoole

      kus on vähid

      eks nad ole kõikjal

      suured kui labakindad

      õgivad üksteist

      õgivad sinu

      see jää murdub

      KRIMIKIRJANIKU ELU 5

      vabandage

      kas saaks teiega veidi rääkida

      ei ma luban jeesust ei mainita

      taevariik ei lõgista-pauguta väravaid

      neel tõmblemas igatsusest teie hinge järele

      näh rääkisingi sellest juba liiga pikalt

      lõpetasin asi pole selles

      teate

      oh palun andke mulle

      veel paarkümmend sekunditki

      teate

      ma kirjutan kriminaalromaani

      seal on muidugi mõrvar

      mõtlesin et milline ta välja näeb

      detailideni

      mitte et ma teda kirjeldaks

      aga hea teada

      nojah vaadake

      täiesti ootamatul

      jahmataval moel

      olete teie täpselt tema nägu

      ei