Zidane'i kaks elu. Jean Philippe, Patrick Fort

on>

      Jean Philippe, Patrick Fort

       Zidane'i kaks elu

      Originaali tiitel:

      Jean Philippe, Patrick Fort

      Les deux vies de Zidane

      Archipoche, 2017

      Toimetanud Siiri Soidro

      Kujundanud Villu Koskaru

      Käesoleva tõlke aluseks on täiendatud väljaanne raamatutest „Zidane, le roi modeste” (L’Archipel, 2002) ja „Zidane, de Yazid à Zizou” (L’Archipel, 2006).

      Copyright © L’Archipel, 2002, 2006

      Copyright © Archipoche, 2017 (täiendatud väljaanne)

      Tõlge eesti keelde © Aet Süvari ja Tänapäev, 2020

      ISBN 978-9949-85-808-8

      e-ISBN 9789949858576

      Trükitud OÜ Greif trükikojas

      Jean Varraud’ mälestuseks – tema abi ja innustuseta ei oleks see raamat kunagi sündinud.

      Pühendus

      Zinedine Zidane on üks oma aja suurimaid jalgpallureid.

      See on juba piisav põhjus, miks teda imetleda. Ent minu jaoks on ta midagi veel enamat. Õppisin teda armastama nende nelja aasta jooksul, mis me koos Madridi Realis veetsime, kuigi ta meeldis mulle juba varem. Meie sõprus on üks suurimaid kingitusi, mida jalgpall on mulle andnud. Lisaks on ta olnud minu liitlane ülemaailmses võitluses inimlike väärtuste kaitsmisel.

      Selles matšis, mida nimetatakse eluks, on ta minu meeskonnakaaslane ja sõber.

       Ronaldo Luís Nazário de Lima ehk RONALDO

      EESSÕNA

      Viis tuhat inimest. Seda on rohkem, kui võib leida mõnelt AS Cannes’i kõrgliigamängult nende Stade Coubertini staadionil La Bocca linnajaos. Seda on õige pisut vähem kui Marseille’ La Castellane’i linnaosa elanikke.

      Viis tuhat inimest – nii palju oli hinnanguliselt pealtvaatajaid, kes olid kogunenud 2016. aasta 5. jaanuaril Madridi Reali põhimeeskonna treeningule. Hispaania riigipüha kolmekuningapäeva eelõhtul peetud trenn oli aasta ainuke, mis oli publikule avatud. Kuid veel tähtsam – see oli esimene, mida juhatas Zinedine Zidane.

      Päev pärast Rafael Beníteze asemel ametisse nimetamist paistis, et Madridi Realis numbriga 5 särki kandnud endine mängija on uude ametisse juba silmanähtavalt sisse elanud, kuigi kümme aastat varem mängijakarjääri lõpetades oli ta selle töö suhtes äärmist skepsist väljendanud. Lõpuks oli temast siiski saanud treener, kes ei kanna enam numbriga särki, ent võtab oma õlule selle asemel arvukalt kohustusi.

      Treeneritööd oli ta küll teinud juba kaks ja pool aastat, kuid mitte sellise avalikkuse tähelepanu all. Nüüd oli tema juhtida aga maailma kõige edukama – UEFA kirjade järgi ka Barcelonast ja Müncheni Bayernist parema – ja kõige rikkama klubi esindusmeeskond.

      Jalgpall pole enam ammu lihtsalt sport; see on hiigelsuur turg, eraldi majandussektor, vaatemänguline elamus kõrgustesse küündivate vaatajaarvudega, ning kirglike arutelude teema. Mitte igaüks ei mängi jalgpalli, küll aga räägivad sellest kõik, eriti Hispaanias.

      Näiteks, kaks päeva pärast Barça allajäämist Realile ja 39-mängulise võiduseeria katkemist vallutas jalgpallijutt isegi Barcelona Las Ramblase ühes otsas asuva luksusliku Majesticu hotelli koridorid ja salongid. Selle katuseterrassil osutas hotelli prantslasest peadirektor Pascal Billard FC Barcelona koduks olevale Camp Nou staadionile ning selgitas, et seal oli jalgpalli peaaegu võimatu vältida. 2016. aasta aprilli alguses oli Madridi uue peatreeneri nimi kõigi, sealhulgas Reali rivaali Barcelona huulil. Äsja oma esimeseClásico¹ võitnud treener oli kuulus. Veel enam – temast peeti lugu.

      Maailmas, kus kirg on nii tähtis, oli Zidane kütkestav … ja võis müügiarvud taevasse viia. Madridi Reali poodides oli Zidane’i nime ja kunagise mängijanumbriga 5 särk endiselt minev kaup.

      Kümme aastat pärast jalgpallisaabaste varna riputamist oli algaja treener elustanud mälestuse oma hiilgeajast – geniaalsest söödujagajast ja väravalööjast, kes oli olnud elegantne ja osav, edukas ja kuulus. Õhin, millega talle tollel jaanuaripäevil tähelepanu pöörati, andis tunnistust sellest, mida publik salamisi näha lootis: toda kunagist mängijat. Ka treeningu ajal kaamerapilti püütud kerge pallipuude korjas veebis sadu tuhandeid vaatamisi. Tehnika, millega ta ühe ametliku mängu ajal ootamatult väljaku äärel palli peatas, tõi kaasa pealtvaatajate aplausi ja aegluubis kordused telepildis.

      Ent too mängija ei tulnud enam tagasi. Kui tema stiili ka väljakul näha oli, väljendus see üksnes tema meeskonna liikumises.

      Ta pole küll enam ise mängija, aga treenerina on ta jätkuvalt mängujuht. Ta teab, millised seadused valitsevad spordis ja sellel turul. Ta teeb oma tööd, arvestades riskidega, mida uus amet kaasa toob. Iga võit annab hingetõmbeaega, iga kaotusega kaasneb uus väljakutse.

      Madrid, Valdebebase treeningkeskus. Aitab väsitavatest harjutustest. Nüüd on aeg mängida.

      „Tulge, lõbutseme nüüd ka natuke!” Tema treeneritöös on hinge. Kui temast mängija sai, oli ta alles laps ja nüüd täismehena pole ta seda noorusliku süütuse energiat kaotanud.

      Treeneriks saades oli ta kahtlemata täiskasvanud mees, nelja poisi isa, kes järgib ise sageli tegudes ja mõtetes omaenese isa. Ta teab, millist pingutust ja ohverdusi tippsport nõuab. Ent ta mõistab ka ääretut rõõmu, mida see mäng võib kaasa tuua – täpselt nagu elugi.

      1

       LAPSEPÕLVEMÄNG

      Väljas oli külm. Oli 1953. aasta talv Saint-Denis’s. Ammi Smaïl Zidane oli hiljuti lahkunud kodusest Kabyliest, kus ta oli leiba teeninud põllutöölisena. Ta oli tulnud ehitustööliseks Pariisi eeslinna, kaugele kodukülast Aguemoune’ist Alžeeria mägedes, kus peamine majandusharu oli põllumajandus, eriti oliivikasvatus. Smaïli igapäevaelu oli kurnavalt raske. Kodutuna magas ta vahel ehitusplatsil kokku klopsitud varjualustes, kus külm näpistama pääses. Niisugune elu kestis kolm aastat ja neelas tema nooruse. Aga ta rühkis edasi.

      Kümme aastat hiljem lõi Smaïl koos samuti Kabyliest pärit Malikaga perekonna, kellega koliti kõigepealt Pariisi ja seejärel Marseille’sse. Naine sünnitas talle viis last. Kõigepealt kolm poega, 1963. aastal Madjidi, 1965. aastal Faridi, 1967. aastal Noureddine’i ja siis, 1969. aastal tütre Lila.

      Pere noorim võsu saabus siia ilma 1972. aasta 23. juunil. Talle pandi nimeks Zinedine. Toona elas perekond Marseille’st põhja pool asuva La Castellane’i elamurajooni ühes korteris. Laps magas samas toas Madjidiga, keda tunti ka Djameli nime all.

      Kui Zinedine sai piisavalt vanaks, et ise selle üle otsustada, soovis ta, et teda kutsutaks keskmise nime järgi Yazidiks, ja nii teda ka hüüti. Nagu pesamuna puhul tavaline, oli ka tema perekonna lemmik. Mõnikord jäi ta magama, jalgpall kaisus. Elavaloomulise lapsena suhtus ta jalgpallimängu suure kirega. Nagu paljudes maailma töölisklassi linnaosades, keerles ka La Castellane’is paljude laste elu palli ümber. Jalgpall oli neile nii peamine tegevus kui ka kinnisidee.

      Elamurajoon, kus Yazid üles kasvas, oli võrdlemisi uus ja raskused olid seal kõigile tuttavad. Sedavõrd hapras sotsiaalses keskkonnas valitses suur risk halva mõju alla sattuda. Ema valvsa silma all ja alatasa vendadest ümbritsetuna veetis Yazid pärast kooli tunde Place de la Tartane’il palli mängides.

      Kui lapsed selle vallutasid, meenutas piklik kandiline betoonplats väljavenitatud jalgpalliväljakut, mis oli igast küljest hoonetega piiratud. Yazidi kodu, kortermaja G, asus ühe värava juures. Just seal lihvis ta täiuslikkuseni oma jalgade tööd, sageli koos Noureddine’iga.