Hundipoeg. Jack London

section>

      HUNDIPOEG

      Harva tunneb mees oma naise õiget väärtust, — vähemalt seni mitte kuni ta oma naisest pole ilma jäänud. Ta ei taju seda uduõrna atmosfääri, mis ümbritseb naisi, kuni ta selles elab; ent nii pea kui see õhkkond tast eemale tõmbub, — hakkab ta oleluses avalduma mingi üha kasvav tühjus, tärkab seletamatu nälg mingi määramatu järgi, millele ta ei mõista nimegi anda. Pole ta sõpradel kogemusi rohkem kui tal endal, siis raputavad nad arusaamatuses pead ja määravad talle tubli annuse rasket kehalist tööd. Kuid nälg ei kustu, — see aina suureneb. Mees kaotab huvi oma igapäevse elu ning töö vastu ja tunneb end haiglasena, — kuni ühel ilusal päeval, kui tühjustunne muutub talumatuks, lähevad äkki ta silmad lahti.

      Juhtub see Yukonimaal, ja suvel, siis kannab mees tavaliselt oma moonatagavara lodjale, — kui talvel, siis rakendab koerad, ja suundub Lõunamaale. Mõni kuu hiljem, — oletades, et tal on usaldust selle maa vastu, — ilmub ta tagasi naisega, kes võiks temaga jagada seda usaldust, ja ka ohtu ning viletsust, nagu saatus neile määrab.

      Olgu see ainult öeldud selleks, et näidata, kui isekas on mees oma loomult. See tuletab aga meelde ka „Kangekaelse“ Mackenzie sekeldusi, mis aset leidsid ammumöödunud päevil, enne kui ehe-cha-quas’de (uustulnukate) laine ujutas maa üle, tähistades oma segitambitud tee lugematute piirivaiadega, — neil päevil, mil Klondike’s peale lõhepüügi polnud veel midagi kinnistada.

      Juba Mackenzie välimus andis tunnistust, et ta oli pioneerina sündinud ja elanud. Ta näol olid märgitud kahekümne viie aasta pingutuse jäljed lõpmatust võitlusest looduse metsikute tujudega, — ja viimased paar aastat, mis olid kõigist eelmistest metsikumad ja rängemad, oli ta veetnud arktilise vöö videvikus, kobades ja otsides varjatud kulda.

      Kui ta igatsustõppe jäi, ei üllatanud see teda, sest ta oli kogenud mees ja oli vaevlemas näinud teisigi mehi. Ent oma tõvest ei andnud ta vähematki märki, ainult tööd ta rühkis teha endisest rohkem. Suve läbi võitles ta moskiitodega ja uhtis kullakindlaid Stuart-Riveri liivamadalikke kahekordse innuga. Siis parvetas ta majapalgid mööda Yukonit Forty-Mile’i alla, ja ehitas endale nii mugava onni, et igas laagris oleks säärase üle uhkust tuntud. Ja tõesti, majake tõotas saada hubane, ning mõnigi mees püüdis Mackenzie paarimeheks saada, et elada temaga koos. Aga ta purustas kõik nende ihaldused jäiga jutuga, mille omapäraks oli täpsus ja jõurikkus, ning ostis endale lähemast kaubalaost kahekordse moonatagavara.

      Nagu juba öeldud, oli „Kangekaelne“ Mackenzie kogenud mees. Mis ta kord ette võttis, selle viis ta ka tavaliselt läbi, kuid oma sihi poole rühkides ei kaldunud ta kunagi teelt kõrvale enam kui hädasti vaja oli. Olgugi, et ta terve oma elu oli veetnud raskes töös ja ohtudes, ei meeldinud talle sugugi kuuesajamiiline matk üle jää, ega reis üle ookeani — kaks tuhat miili, millele lisaks oleks tulnud veel umbes tuhat miili kuni lõppjaamani, — ja seda kõik ainult naise pärast. Elu oli üürike. Seepärast rakendas ta oma koerad, pakkis kelgule raske koorma ja tüüris risti üle veelahkme, mille läänepoolseid kallakuid uuristavad Tananasse suubuvad harujõed.

      Mackenzie oli tubli matkaja ja ta koerad võisid kehva toidu juures teha rängemat tööd ning pikemaid rännakuid kui ükski teine rakend Yukonil.

      Kolm nädalat hiljem saabus ta Upper-Tanana-Sticks’i jahimeeste laagrisse. Indiaanlased imetlesid ta julgust, sest nad olid halvas kuulsuses, ja teati, et nad tapavad valgeid mehi sageli niisuguste tühiste asjade pärast, nagu mõni teravaks ihutud kirves või vana püssiloks. Kuid „Kangekaelne“ Mackenzie liikles nende seas ilma ühegi relvata, ilmutades terve oma olemusega mingit sõbralikkuse, familjaarsuse, külmaveresuse ning häbematuse segu. On vaja suurt osavust ja sügavat arusaamist metsmehe hingelaadist, et edukalt käsitseda nii mitmekesiseid relvi; kuid selles kunstis oli ta võrratu meister, teades väga hästi, kus tarvis oli meelitada ja kus kohutada, — raksudes Jupiteri vihaga. Kõige pealt tegi ta visiidi Thling-Tinneh’ile, pealikule, annetades talle mõne naela musta teed ning tubakat, ja võites seeläbi pealiku südamlikuma lugupidamise. Siis seltsis ta meeste ning tüdrukutega ja korraldas neile õhtul potlach’i. Lumi tambiti kõvaks umbes saja jala pikkuse ja paarikümne jala laiuse ovaalina. Selle keskel, ühest otsast teiseni, süüdati lõkketuled ja ümber tulede laotati männioksi. Telgid olid tühjad ja sajahingeline suguharu laulis oma külalise auks rahvalaule.

      „Kangekaelne“ Mackenzie oli viimase kahe aasta kestel ära õppinud mõnisada sõna, millest koostub stikside leksikon. Ta oli ka jagu saanud nende sügavatest kurgutoonidest, nende jaapanlikkudest idioomidest, lausekonstruktsioonist ja agglutinatiivsetest, ülistavatest väljendusviisidest. Nii siis ta pidas kõne neile omases stiilis, rahuldades nende loomupärast luuleindu elokventsi keerukamate võtete ning metafooriliste konksude abil.

      Kui peale seda olid vastanud samas vaimus nii Thling-Tinneh kui ka šamaan, jagas ta meesrahvale väikesi kingitusi, laulis kooris kaasa ja osutus lõppeks asjatundjaks ka stikside armsamas „viiekümne kahe kepikese“ mängus.

      Suitsetati tema tubakat, ja tuju oli üldiselt hea. Ent noormeeste seas võis märgata mingit väljakutsuvat, rahutut olekut, — silmanähtavalt süvendasid seda meeleolu veel hambutute squaw’de jäme insinuatsioon ja tüdrukute naerukihin. Nad olid vähe näinud valgeid mehi, „Hundi Poegi“, kuid neilt vähesteltki olid nad õppinud imelikke asju.

      Seda vaenlikku alatooni märkas ka „Kangekaelne“ Mackenzie, olgugi et ta näiliselt jäi täiesti muretuks. Tõepoolest aga mõtles ta selle üle tõsiselt, ja nahkadesse magama keerates suitsetas ta kaua oma piipu ning sepitses sõjaplaane. Ainult üks tüdruk oli teda võlunud, — mitte keegi muu kui Zarinska, pealiku tütar, kelle nägu, keha ja terve olek vastasid kõige enam valge mehe iludustüübile. Oma suguharu õdede keskelt paistis Zarinska nagu anomaalina. Seda tüdrukut tahtis ta omandada, võtta endale naiseks ja hüüda teda — ah, ta hüüaks teda Gertrudeks! Jõudnud sellisele otsusele, keeras ta teise külje ja uinus magama kõikevõitva rassi ehtsa pojana.

      See oli aeglane töö ja raske mäng, aga „Kangekaelne“ Mackenzie manööverdas nobedasti ning säärase hoolimatu rahuga, et terve Sticks’i suguharu kehitas ainult õlgu. Ta tegi kõik mis võimalik, et indiaanlased veenduksid tema laskeosavuses ja näeksid, millise vägeva jahimehega neil tegemist on. Kui ta kuuesaja jardi pealt maha laskis põdra, plaksutas käsi terve laager, õhtuti külastas ta suguharu pealikut, Thling-Tinneh’it, selle põdra- ja karibunahast telgis, praalis suure suuga ja jagas tubakat avaral käel. Ka ei unustanud ta šamaani, sest selle mõjust rahvasse ta oli täiesti teadlik ja ta püüdis igati võita nõia poolehoidu. Kuid see külasuurus tundis oma võimu ning vägevust ega lasknud oma südant painutada, — oli täiesti selge, et teda tuli arvestada kui tulevast vaenlast.

      Olgugi et mingit võimalust polnud Zarinskaga nelja silma all kokku saada, heitis Mackenzie talle vargsi mõne pilgu, andes selgesti mõista oma kavatsustest. Zarinska sai neist pilkudest aru väga hästi, kuid ometi seadis ta asja nii, et iga kord, kui mehed ära olid ja Mackenziel oleks paras võimalus olnud, ümbritses ta end naistekarjaga. Kuid Mackenziel polnud suurt ruttu, ja pealegi teadis ta, et Zarinska temale mõtleb ja neist mõtteist kuhugi ei pääse; mõned päevad säärast mõtlemist on aga ta kavatsusele aina kasuks.

      Ühel õhtul, kui talle näis, et asi on juba küllalt küps, väljus ta järsku pealiku suitsunud onnist ja ruttas naabertelki. Nagu tavaliselt istus Zarinska squaw’de ja teiste tüdrukute keskel, kes ametis olid mokassiinide õmblemisega ning pärlide tikkimisega. Mackenzie ilmudes hakkasid tüdrukud naerma ja kohe pääsesid valla jutud, mis keerlesid tema ja Zarinska ümber. Kuid üksteise järel, ilma suurema viisakuseta, tõstis ta tüdrukud välja lumme, kust nad üles tõustes kiiresti sõnumi üle laagri laiali kandsid.

      Ta viis oma asja ümmarguselt lõpuni, kõneldes muidugi Zarinska keeles, kuna see tema keelt ei mõistnud, ja paari tunni järel tõusis ta minekuks.

      „Nii et Zarinska tuleb siis valge mehe telki? Hästi! Nüüd ma lähen ja räägin su isaga, sest tema võib teisel arvamusel olla. Ja temale jätan ma mälestiseks palju asju, aga liiga palju ei tohi ta nõuda! Kui ta nõus pole? Hästi. Zarinska tuleb ikkagi valge mehe telki.“

      Ta tõstis juba ukse eest nahkkatte, et telgist väljuda, kui tüdruk teda tasase häälega tagasi kutsus. Zarinska oli laskunud põlvili karusnahast matile, naiselikus anduvuses õhetaval näol, ja vallandas ta ümbert raske vöö. Mackenzie vaatas tüdrukule kummastunult, umbusklikult otsa, teritades