Название | Veinijuht. 3. osa. Argentina |
---|---|
Автор произведения | Urvo Ugandi |
Жанр | Сделай Сам |
Серия | |
Издательство | Сделай Сам |
Год выпуска | 0 |
isbn | 9789949686096 |
Veinijuht. 3. osa. Argentina
Urvo Ugandi
Veinijuht – Argentina
Menu Meedia OÜ
Toimetaja Katrin Streiman
Kaanekujundus Einike Soosaar
Kõik õigused käesolevale väljaandele on seadusega kaitstud.
Digitaliseeditud Eesti Digiraamatute Keskus 2020
e-ISBN 9789949686096
Argentina
Viinamarjaaedu – 218 815 ha.
Maailmas 6. veinitootja ja 9. veinitarbija.
Argentina pealinn Buenos Aires on Pariisi järel maailmas 2. kohal veinitarbimiselt ühe inimese kohta.
Marjasordid. 57% on tumedad marjasordid ja 19% ulatuses kasvatatakse heledaid marjasorte. 24% on nn Criolla marjad, mis on Argentinas esimeste viinapuude loodusliku valiku ja tolmlemise tõttu tekkinud heledad, roosad ja tumedad marjad enamjaolt mahuveini tootmiseks.
Tumedad sordid: kõige rohkem kasvatatakse Malbeci (38%), mida peetakse ka Argentina oma marjasordiks, järgnevad Bonarda (16%) ja Cabernet Sauvignon (13%). Lisaks veel Syrah, Tempranillo, Merlot, Pinot Noir, Cabernet Franc, Tannat ja Petit Verdot.
Heledad sordid – Torrontés, täpsemalt Torrontés Riojano (21%) on Argentina autentne hele marjasort. Lisaks kasvatatakse veel kahte Torrontési versiooni: Torrontés Sanjuanino (5%) ja Torrontés Mendocino (2%). Enamjaolt küll räägitakse ainult Torrontésist, mille all mõeldakse tavaliselt Torrontés Riojanot. Teised kultiveeritavad sordid on Chardonnay (16%), Sauvingon Blanc (6%) ja Chenin Blanc (5%). Lisaks veel Viognier, Sémillon ja Riesling.
Criolla marjad – Paisi marjasorti peetakse küll esimeseks viinapuuks Argentinas, aga tegelikult tekkisid esimesed taimed rosinatega saabunud seemnetest. Listán Negro, Muscat d’Alexandrie ja Pedro Ximénezi marjade seemnetest alguse saanud taimed tekitasid omavahelisel ja koos Paisi marjasordiga tolmlemisel uue Argentina Criolla generatsiooni viinapuud. Kokku eristatakse praegu 18 Criolla perekonna marjasorti. Tuntuimad neist on Torrontés Riojano, Torrontés Sanjuanino, Torrontés Mendocino, Criolla Chica (USAs Mission), Cereza ja Criolla Grande. Argentina veinitööstus on hakanud neile sortidele rohkem tähelepanu pöörama ning väärtustama neid kui Argentina unikaalseid marjasorte.
Piirkonnad. Argentina on merepinnast kõige kõrgemal asetsevate Vitis vinifera veiniaedadega riik maailmas. Tehakse kõiki veine (60% moodustab punavein), veinipiirkonnad jäävad enamasti Andide nõlvadele, suurim on Mendoza, kus valmistatakse 75% Argentina veinist, järgnevad San Juan (16%), La Rioja (4%) ja Salta (2%). Ülejäänud piirkonnad ‒ Río Negro, Catamarca, Neuquén, La Pampa, Chubut, Buenos Aires, Tucumán ja Jujuy – annavad kokku kõigest 3% Argentina veinitootmisesse. Viinamarju ilma kastmiseta kasvatada on sisuliselt võimatu ja kõik veiniaiad Argentinas on kunstlikult niisutatud.
Argentina on Lõuna-Ameerika suurim veinitootja ja eelkõige just igapäevase lihtsa mahuveini osas. 60% veinist tarbitakse ära koduturul ja kuigi eksport on märgatavalt kasvanud, oli veel 25 aastat tagasi kasutusel fraas: „Kvaliteetse Argentina veini tunned ära sellest, et see on pudelis“, sest enamik veinist müüdi mahuveinina 10-liitristes kanistrites.
Veiniajalugu Argentinas on sama vana kui naaberriigis Tšiilis. Esimesed viinapuud istutasid 16. sajandil Hispaania vallutajad Santiago del Estero linnakese ümbruses. Linna asutas 1553. aastal konkistadoor Francisco de Aguirre ja see on vanim Argentina linn, mida kutsutakse ka Madre de Ciudades (tõlkes: linnade ema). Paisi istikud toodi Tšiilist. 1816. aastal eraldus Argentina Hispaaniast ja iseseisvus. Koos uute tuultega saabus järgmine sisserändajate laine Itaaliast ja Hispaaniast, kes tõid kaasa Euroopa marjasordid ‒ Cabernet Sauvignon, Malbec, Bonarda, Tempranillo, Chardonnay ja Sauvignon Blanc ‒ ning suure tõuke veinitootmiseks andis raudtee rajamine Buenos Airese ja Mendoza vahel. Veini tehti peamiselt siseturu tarbeks, ainsaks erandiks oli Salta piirkond, mis eksportis oma veini Peruusse. Kui 1873. aastal oli Argentinas üle 2000 hektari veiniaedu, siis 1893. aastal juba 10 000 hektarit. 20. sajandi alguseks oli pindala kasvanud 200 000 hektarini. Loodi riiklik veinitööstuse komisjon, mis pidi valdkonda arendama. Paraku tekkis suur ületootmine ning veini kvaliteet oli madal. Veini tootmise kulud liitri kohta olid suuremad kui müügist saadav tulu ja seetõttu otsustasid mitmed tootjad üldse loobuda. Lisaks hakkasid odavat ja kehva veini turult välja tõrjuma õlu ja muud karastusjoogid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.