Külaliste leib. Jüri Parijõgi

      Jutuõhtud pirrutule valgel

      See oli siis, kui vanavanaisa oli alles poisike.

      On neljapäeva õhtu. Rehetare ahjus hõõguvad viimased söed, suits on välja läinud ja uks suletud, ainult õrna vinetist heljub veel parte all leitseaugu poole. Ahju-rindel põleb pird, heites ebaühtlast valgust suitsunud seintele ja partele.

      Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Ema ei ketra, vanaema ei koo vööd ja vanaisa on torganud poolelivoolitud puulusika seinaprao vahele. Istutakse kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu. Aegajalt käib rehetare uks, sisse astub mõni poiss või tüdruk naabertalust — tulevad sinna neljapäeva õhtut veetma ja videvikku pidama. Nüüd kõneldakse päevaseist sündmusist ja heidetakse nalja. Viimaks hakkavad noored paluma vanaisa:

      „Jutusta meile mõni vanaviisi jutt!“

      Vanaisa tõrgub vastu:

      „Ei tule midagi meelde… olen juba kõik ära jutustanud…“

      „Tead küll,“ paluvad lapsed. „Jutusta kodukäijatest või haldjatest või näkkidest Jutusta nüüd!“

      Mõninga puiklemise pääle jääb vanaisa nõusse ja alustab veniva häälega juttu metshaldjast. Nüüd jääb rehetares kõik vaikseks, ainult pirru praksumist ja kilgi laulu on kuulda vanaisa jutu sekka. Lapsed kuulavad suud ammuli, nagu tahaksid neelda iga sõna, mis tuleb vanaisa suust. Aeg-ajalt uuendatakse pirdu ahjurindel… siis hakkavad tantsima pikad varjud seintel ja nurkades, just nagu liigutaks end sääl keegi. Nüüd peatub vanaisa jutus ja ütleb pojapojale:

      „Too mulle õige esikust kibuga kalja, suu kuivab.“ Pojapoeg läheb, kuid püüab ühe kõrvaga kuulata, mis vanaisa edasi räägib. Külmas ja poolpimedas esikus käivad judinad üle selja: kui nüüd mõni säärane tuleb!

      Kui vanaisa selle jutu lõpetab, peab jutustama veel ja veel, kuni väsib. Lõpuks laulab vanaema mõne vana laulu ja kuulajad annavad üksteisele mõistatisi. Siis käib peremees väljas ja lausub tagasi tulles:

      „Tähed näitavad juba keskööd, peab minema puhkama.“

      Võõrad lahkuvad, teised hakkavad magama heitma. Pojapoeg ronib ahjule vanaisa kõrvale ja küsib:

      „Kust sa tead nii palju jutte?“

      „Eks ma ole kuulnud oma vanaisalt ja isalt,“ seletab ta ja kohendab pääalust.

      „Kust teadsid sinu vanaisa ja isa?“

      „Eks nad kuulnud jälle oma isadelt. Nii ikka põlvest põlve. Kui sina suureks saad, siis jutustad jälle oma lastele minult kuuldud jutte.“

      Nii peeti vanasti jutuõhtuid. Nüüd neid enam ei peeta, nüüd on raamatud, ajalehed ja raadio. Aga vanad muinasjutud ei ole kaduma läinud, nad on kirja pandud, ja praeguse põlve lapsed võivad neid lugeda raamatuist.

      Külaliste leib

      Kord oli suur ja jõukas talu. Kari oli suur ning rammus ja salved olid nii vilja täis, et talul oli ikka kahe-kolme aasta leib ees. Sääl talus käis palju külalisi. Perenaine võttis neid kõiki lahkesti vastu — jätkus leiba omadele, jätkus külalistele.

      Viimaks tüdis perenaine külalistest. Hakkas mõtlema: „Küll oleks hää, kui külalisi ei käiks, saaks ise rohkem töö juures olla ja see, mis külalised ära söövad, jääks kõik järele.“

Läks siis targa käest nõu küsima, kuidas külalistest lahti saada. Tark õpetas: „Võta aidavõtmed, viska need aida ukse eest kolm korda üle katuse aida taha, ise hüüa: „minge külalised ja külaliste rabi!“¹ Küll siis külalised kaovad.“

      Perenaine läks koju, võttis aidavõtmed, viskas need kolm korda aida ukse eest üle katuse aida taha ja hüüdis igakord: „Minge külalised ja külaliste rabi!“

      Sellest ajast pääle kadusid talust kõik külalised, ükski ei tulnud enam. Aga nüüd polnud laudas enam karjaõnne ja vili ikaldas iga aasta. Viimaks olid salved tühjad ja nälg tuli majja, perenaisel polnud endal midagi süüa ega perele anda.

      Läks siis perenaine jälle targa juurde oma häda kurtma ja nõu küsima. Tark ütles: „Kes külalistele annab, sel pole iialgi puudust, sest külaliste osa on ju ka loodud. Sa enam külalisi ei tahtnud, seepärast pidin külaliste leiva ühes külalistega ära saatma.“

      Nüüd hakkas perenaine tarka paluma, et see jälle nii teeks, et külalised tagasi tuleksid. Enam ei pahandaks ta kunagi nende üle.

      Tark õpetas jälle: „Kui nüüd koju lähed, siis võta aidavõtmed, viska nad kolm korda aida tagant üle katuse aida ukse ette ja hüüa igakord: „tulge külalised ja külaliste rabi!“ Küll siis külalised tagasi tulevad.“

      Perenaine läks koju ja tegi kohe targa õpetuse järgi. Võttis aidavõtmed, viskas need kolm korda aida tagant üle katuse aida ukse ette ja hüüdis: „Tulge külalised ja külaliste rabi!“

      Kohe hakkasid külalised talus käima. Ja oli perenaisel jälle karjaõnne, vili kasvas põllul, mõne aastaga olid salved taas vilja täis. Oli leiba omadel ja jätkus külalistele. Varsti oli talu veel jõukam kui enne.

      1 Kaapekakk.

      Nälg

      Talusse tulnud uus peremees. See olnud küll suur ja tugev mehekolakas, aga igavene laiskvorst, pole viitsinud midagi teha. Aelnud päevad otsa ahju pääl või logelnud õues.

      Seda näinud nälg ja tulnud tallu. Esiteks vaadanud tänavalt, siis uidanud õues ringi, pärast läinud tarre. Asunud viimaks parsile, heitnud sinna magama, jalad rippunud parte vahelt alla.

      Nüüd lagunenud majas kõik riistad, põllud jäänud sööti, aiad langenud maha ja inimestel pole olnud midagi suhu panna.

      Mees hakanud nälga ära ajama — ei nälg tee väljagi, põõnutab päälegi parsil ja kooditab kondiseid jalgu. Viimaks kurtnud mees naabritele oma häda: „Nälg tuli tuppa ega taha enam kuidagi ära minna.“

      Naabrid andnud mehele nõu tööle hakata, siis minevat nälg ära.

      Siis mees hakanudki majas hoolega tööle, parandanud riistu, kohendanud sängisid ja teinud ustele uued põõnad. Nüüd pole näljal majas enam midagi teha olnud, läinud toast välja ja asunud lehmalauta. Ka sinna läinud peremees järele, kohendanud sõimesid ja hakanud hoolega talitama. Siis läinud nälg ka säält ära ja hakanud taas luusima õues ning põldudel. Igale poole läinud aga peremees oma tööga järele. Viimaks pole näljal enam mujal asu olnud, kui läinud aiamulkudele kükitama ja vahtima. Peremees teinud ka aiamulgud üles. Nüüd pole näljal enam kuski asupaika olnud ja lahkunud talust. Vaadanud küll veel tänavalt tagasi, aga siis läinud sinna kaugele, soomülgaste vahele.

      Leivajätk kadus

      Vanasti elanud ühes vaeses saunahurtsikus lesknaine oma kahe lapsega. Naine käinud külas päeviti tööl, toitnud ennast ja lapsi nii hästi-halvasti kui saanud — paljuke see üksik lesknaine ikka jõuab! Lapsed olnud alles väikesed, pole neist olnud asja mingile tööle. Sääl jäänud aga ema ühel päeval raskesti haigeks — kes teab, kus enese raske töö juures ära venitas —, ja mõne päeva pärast surnudki ära.

      Nüüd tulid lastele rasked päevad. Mõneks päevaks jätkus leiba, siis oli otsas — paljuke sel vaesel lesel tagavara oli! Lapsed otsisid üles viimased koorukesed ja sõid ära kõige väiksemad raasukesed, kuid kõht jäi ikka tühjaks. Istusid siis ema sängi ette ja hakkasid haledasti nutma.

      Kui nad nii juba kaua olid nutnud, tuli hall vanamees tuppa nende juurde ja küsis:

      „Mis teil viga, lapsed, et nii haledasti nutate?“

      „Ema suri ära, ja meil pole midagi süüa,“ kaebasid lapsed. „Kõhud on tühjad.“

      „Kas teil siis emast enam midagi toidupoolist