Pikakoivaline isa. Джин Уэбстер

on>

      SININE KOLMAPÄEV

      Iga kuu esimene kolmapäev oli tõeliselt räbal päev, mida oodati hirmuga, kannatati mehiselt ja unustati kiiresti. Iga põrand pidi olema plekita, iga iste tolmukübemeta ja iga voodi kortsudeta, üheksakümmend seitse kössitõmbunud väikest kasvandikku tuli pesta ja kammida ja riietada puhtamasse ülikonda, ja igale neist tuli meenutada, et esineksid vastusega „jah, härra“ või „ei, härra“, kui hooldaja neid kõnetab.

      See oli kibe aeg; ja vaene Jerusha Abbott, kes oli kõige vanem kasvandik, pidi seda kõike taluma. Aga see eriline esimene kolmapäev, nagu ta eelkäijadki, lõpuks ometi venis õhtule. Jerusha põgenes köögist, kus oli valmistanud võileibu varjupaiga külalistele, et alata ülakorral oma igapäevast tegevust. Tema erilise hoole alla kuulus tuba, kus üksteist väikest jõmpsikat, vanuselt neljast kuni seitsmeni, okupeerisid seitse rittaasetatud voodikest. Jerusha koondas oma hoolealused, korraldas nende kortsunud kleite, pühkis ninasid ja viis nad söögituppa, kus hoidis nad vaos sel õnnistatud poolel tunnil, mil nad sõid kuivatatud ploomipudingit ja jõid piima.

      Jerusha nõjatas aknalauale ja surus tuksuvad meelekohad vastu külma klaasi. Ta oli jalul juba kella viiest hommikul. Päev oli väsitav. Polnud kerge täita igaühe soove, saades seejuures tõrelda ja olles tagakiirustatud närvilise majaema poolt. Proua Lippett oma igapäevases tegevuses ei säilitanud seda rahulikku ja hiilgavat auväärilisust, mis sai osaks hooldajaile ja külalistele. Jerusha vahtis üksisilmi üle avara külmanud muru, üle kõrge püstraudaia, mis piiras varjupaika, alla lainetavaile mäe­seljandikele, mis üle külvatud talumajadega. Läbi puude nägi ta kauguses kirikutorni.

      Päev oli möödunud päris edukalt, Jerusha vähemalt arvas nii. Hooldajad ja külastav komitee olid teinud ülevaate ja lugenud teadaandeid, ning, joonud oma tee, olid nad nüüd teel koju mõnusate kaminate juurde, et unustada väikesed väsitavad kasvandikud, kuni järgmise kuuni.

      Jerusha kummardus uudishimulikult ettepoole, unistav pilk silmis, et jälgida tõldade ja autode voolu, mis veeresid välja varjupaiga väravast. Oma kujutluses ta järgnes algul ühele tõllale, siis teisele, mille sihiks võis olla uhke maja mägisel teerajal. Ta kujutles end kasukmantlis, peas sulega ilustatud kübar, toetumas vastu sõidukit ning ükskõikselt mõnuldes ütlemas sõidukijuhile: „Koju“. Aga ukselävel hajus unistus.

      Proua Lippett oli öelnud talle tihti, et kui Jerusha ei loobu oma fantaasiast, siis võib ta sattuda hädaohtu, mis ei viiks teda üle võõra läve. Vaene, elav, seiklushimuline väike Jerusha oma seitsmeteistkümne eluaastaga polnud aga kunagi astunud võõrasse majja; raske oli tal kujutella teiste inimeste tegevust, mis orbudele võõras.

      Tommy Dollon, kes oli ühinenud kooriga, tuli lauldes trepist üles ja lähenedes toale paisutas järjest häält. Jerusha laskus aknalaualt, et võtta vastu uusi pahandusi.

      „Kes vajab mind?“ katkestas ta Tommy laulu kartliku häälega.

„Proua Lippett omas toas. Ma mõtlen, ta on hull, aamen,“

      teatas Tommy valju häälega. Kuid ta toonis ei puudunud kahetsus. Isegi kõige karmim väike orb tundis kaasa tütarlapsele, kellel tuli minna halvatujulise majaemanda ette; ning Tommyle meeldis Jerusha, kuigi tütarlaps teda vahel karistas või ta nina pisut valusasti pühkis.

      Jerusha läks. „Mis on küll lahti?“ arutles ta endamisi. Võibolla polnud võileivad küllaldaselt õhukesed? Vahest ehk jäi mõni pähklikoor torti? Või silmas mõni naiskülalistest Susie Hawthomi sukas auku? Hirmus, kui mõni inglitaoline väike beebi oli hooldaja kutse põhjuseks.

      Trepist alla tulles märkas ta, et eeskoda oli valgustamata, samas silmas ta üht hooldajat, kes nähtavasti oli lahkumas. Jerushale jäi suures kiiruses mehest ainult üks mulje — ja see oli tema eriline pikkus. Külaline kutsus käeviipega autot, mis ootas kõveral teel. Auto lähenes ja laternad valgustasid toa seina. Vari joonistas põrandale ning eeskoja seinale kentsakalt pikendatud jalad ja käed. See näis nagu kohutavalt suur, lainetav pikakoivaline isa.

      Jerusha hirm muutus kiiresti naeruks. Iseloomult ta oli elav, ja talle kõige väiksemgi asi võis põhjustada rõõmu. See oli muidugi ebaharilikult hea omadus, kui selles sünges hooldajate-õhkkonnas keegi suutis veel olla lõbus. Väikesest vahejuhtumist rõõmsasti häälestatud, astus ta naerataval näol proua Lippett’i kabinetti. Omaks üllatuseks leidis ta majaemanda küll mitte just naeratavana, kuid siiski võrdlemisi sõbralikuna eest; ta ilme oli peagu niisama lahke kui vesteldes külalistega.

      „Istu, Jerusha, mul on sulle midagi öelda!“

      Jerusha laskus lähemale toolile ja ootas hinge kinni pidades. Auto möödus aknast. Proua Lippett vaatas sellele järele.

      „Kas märkasid härrat, kes praegu lahkus?“

      „Nägin ta selga.“

      „Ta on üks meie kõige mõjukamatest hooldajatest, kes on andnud suuri summasid kasvatusmaja toetuseks. Mul pole õigust mainida ta nime, kuna ta eriliseks tingimuseks oli, et ta nimi jääks tundmatuks.“

      Jerusha silmad läksid veidi suuremaks; tundus võõrastavana, et teda selleks siia kutsuti, et kõnelda majaemandaga veidrast hooldajast.

      „See härra tunneb huvi mitme meie poisi vastu. Kas mäletad Charles Benton’i ja Henry Freize’t? Mõlemad saadeti kooli hooldaja härra X poolt, ja mõlemad tasusid töö ja eduga raha eest, mis annetati neile nii heldelt. Teist tasu härra ei soovi. Siiani ta heateod on saanud osaks ainult poistele; pole mul kunagi olnud võimalust äratada tema huvi mõne tütarlapse vastu siin instituudis. Võin öelda, ta ei hooli tüdrukutest.“

      „Ei, proua,“ mõmises Jerusha, sest nähtavasti oodati talt vastust sellele küsimusele.

      „Tänasel koosolekul oli sinu tuleviku küsimus päevakorral.“

      Proua Lippett katkestas kõne. Siis ta alustas uuesti pikaldasel, mahedal toonil, mille jälgimine osutus kuulaja pingul närvidele rängaks koormaks.

      „Nagu sa tead, ei peeta meie asutises kasvandikke, kes on ületanud kuueteistkümnenda eluaasta. Sinu suhtes tehti erand. Sa lõpetasid kooli neljateistkümne-aastaselt, ja kuna olid nii edukas töös — kuigi mitte just alati — ma otsustasin saata sind külakooli. Nüüd oled sa seda lõpetamas ja kasvatusmajal ei ole enam võimalust sind kauem ülal pidada. Niikuinii oled juba olnud kaks aastat kauem kui teised.“

      Kahjuks proua Lippett ei arvestanud fakti, et Jerusha selle kahe aasta vältel oli töötanud väga kõvasti. Üldse seisis esimeses järjekorras küsimus, kui kasulik oli Jerusha pidamine kasvatusmajale, alles teisel kohal seisis Jerusha haridus. Sellistel päevadel, nagu oli tänane, tuli Jerushal loobuda õppetööst ja teha majapidamistöid, valmistades külalistele suupisteid jne.

      „Nii siis, sinu tuleviku küsimus tõusis päevakorrale ja seda arutati väga põhjalikult.“

      Proua Lippett’i süüdistavad silmad langesid tütarlapsele, kes tundus nagu vangina süüpingis. Ning vang näis süüdlasena, sest seda temalt oodati — mitte, et ta oleks tundnud olevat eriti mõnd pattu südamel.

      „Loomulikult tuleks panna igaüht, kes sinu seisukorras, tööle, aga sa olid väga, väga edukas koolis, eriti emakeeles oled tugev. Preili Pritchard kuulub külaliste komiteesse ja samuti kooli perre, tal oli läbirääkimisi sinu keeleõpetajaga ja tema kõneles sinu kasuks. Üks sinu töödest, pealkirjaga „Sinine kolmapäev“, loeti ette.“

      Jerusha süüdlase-ilme sel korral oli ehtne.

      „Sinu tänulikkus meie asutise vastu, kes nii heatahtlikult sinu eest on hoolitsenud, peegeldub hästi selles, kuidas sa oskad teda naeruvääristada. Kahtlen, kas sulle oleks andestatud, hoolimata töö lõbusast joonest. Sinu õnneks on aga härra X, kes praegu lahkus, väga humoorikas. Selle üleannetu kiritöö põhjal ta soovib sind saata kõrgemasse kooli.“

      „Kõrgemasse kooli?“ — ja Jerusha silmad laienesid.

      Proua Lippett noogutas.

      „Ta ootas seni, et arutada minuga tingimusi. Need on ebatavalised. Tema arvates sul on omapära, ning seepärast võimaldatakse sulle edasiõppimist, et sinust saaks kirjanik.“

      „Kirjanik?“ Jerusha mõte tardus. Ta