Ime Andides. Vince Rause

tion>

      Vince Rause, Nando Parrado

       Ime Andides

      Ellujääjad. Esiplaanil Nando Parrado, tema selja taga Antonio Vizintín.

      Originaali tiitel:

      Nando Parrado with Vince Rause

      Miracle in the Andes: 72 Days on the Mountain and My Long Trek Home

      Crown Publishing Group, a division of Random House, Inc., New York

      Copyright © 2006 by Nando Parrado

      Eestikeelne tõlge ilmub vastavalt lepingule agentuuridega

      Levine Greenberg Rostan Literary Agency ja Synopsis Literary Agency.

      Fotod Nando Parrado erakogust

      Toimetanud Lea Arme

      Kujundanud Villu Koskaru

      Tõlge eesti keelde © Marianne Ots ja Tänapäev, 2020

      ISBN 978-9949-85-694-7

      e-ISBN 9789949857548

      www.tnp.ee

      Trükitud AS Printon trükikojas

      Veronique’ile, Verónicale ja Ceciliale.

      See kõik oli seda väärt. Teie nimel teeksin ma seda uuesti.

      Proloog

      Esimestel tundidel polnud mitte midagi, ei hirmu ega kurbust, ei aja kulgemist, isegi mitte ühegi mõtte ega mälestuse vinet, vaid must ja täielik vaikus. Seejärel ilmus valgus, õhuke hall päevavalguse riba, ning ma kerkisin pimedusest selle poole nagu sukelduja, kes aeglaselt pinnale ujub. Teadvus immitses mu ajju nagu aeglane verejooks ning ma ärkasin äärmiselt vaevarikkalt unenägude ja teadveloleku vahepealsesse videvikumaailma. Ma kuulsin hääli ja tajusin liikumist kõikjal enda ümber, kuid mu mõtted olid pilvised ja silmad ähmased. Nägin vaid tumedaid siluette ning valguse ja varju laike. Kui ma segaduses neid ähmaseid kujusid jälgisin, märkasin, et mõned varjudest liikusid, ja viimaks taipasin ma, et üks neist kummardus mu kohale.

      „Nando, podés oírme? Kas sa kuuled mind? On sinuga kõik korras?”

      Vari tuli lähemale ja kui ma seda sõnatult jõllitasin, tekkis sellele inimese nägu. Ma nägin tumedaid sassis juukseid ja sügavaid pruune silmi. Need silmad olid lahked – see oli keegi, kes mind tunneb –, kuid lahkuse taga oli ka midagi muud, mingi metsikus, rangus, vaoshoitud meeleheide.

      „Noh, Nando, ärka üles!”

      Miks mul nii külm on? Miks mu pea nii hirmsasti valutab? Üritasin kõigest väest neid mõtteid kõva häälega välja öelda, kuid mu huuled ei suutnud sõnu moodustada ja pingutus kurnas mind kiirelt. Ma sulgesin silmad ja lasin endal tagasi varjudesse vajuda. Ent peagi kuulsin ka teisi hääli ja kui ma silmad avasin, hõljus mu kohal veel nägusid.

      „Kas ta on ärkvel? Kas ta kuuleb sind?”

      „Ütle midagi, Nando!”

      „Pea vastu, Nando. Me oleme siin sinu juures. Ärka üles!”

      Ma püüdsin veel kord rääkida, kuid suutsin kuuldavale tuua vaid käheda sosina. Seejärel kummardus keegi mulle lähemale ja kõneles väga aeglaselt mulle kõrva.

      „Nando, el avión se estrelló! Caímos en las montañas.”

      Me kukkusime alla, ütles ta. Lennuk kukkus alla. Me kukkusime mägedesse.

      „Kas sa saad aru, Nando?”

      Ma ei saanud. Ma mõistsin sellest vaiksest pakilisusest, millega neid sõnu lausuti, et see oli väga oluline uudis. Kuid ma ei suutnud hoomata selle tähendust ega tajuda asjaolu, et neil sõnadel oli midagi pistmist minuga. Tegelikkus tundus kauge ja summutatud, nagu oleksin ma unenäos lõksus ega suuda sundida end ärkama. Hõljusin tunde selles vines, kuid viimaks hakkasid mu meeled selginema ja ma olin suuteline ümbrust vaatlema. Alates esimestest ähmastest teadveloleku hetkedest oli mind segadusse ajanud mu kohal asetsev ümmarguste õrnade valgusallikate rivi. Nüüd tundsin ma neis ära lennuki pisikesed ümmargused aknad. Ma taipasin, et lamasin reisilennuki salongi põrandal, aga kui ma kokpiti poole vaatasin, sain aru, et miski selle lennuki juures ei ole õige. Lennuki kere oli vajunud külili, nii et mu selg ja pea lebasid lennuki parema seina alumisel poolel, samas kui mu jalad sirutusid ülespoole kalduva vahekäigu suunas. Suurem osa lennuki istmetest oli puudu. Juhtmed ja torud tilpnesid lõhutud lae küljes ning lõhkirebitud isolatsioonilapatsid rippusid purukspekstud seinte aukudest välja nagu räpased kaltsud. Põrand mu ümber oli täis purunenud plastmasskamakaid, väändunud metallitükke ja muid lahtiseid rususid. Oli päevane aeg. Õhk oli väga külm, isegi selles uimases olekus hämmastas mind külma ägedus. Ma olin terve elu elanud Uruguays, soojas riigis, kus isegi talved on pehmed. Mu ainus kokkupuude tõelise talvega oli siis, kui olin kuueteistkümneaastane ja elasin vahetusõpilasena Saginaw’s, Michiganis. Ma ei olnud Saginaw’sse kaasa võtnud ühtegi sooja riietuseset ja mäletan oma esimest tõelise Kesk-Lääne talvepuhangu maiku – kuidas tuul õhukesest kevadjakist läbi lõikas ja mu jalad õhkkergetes mokassiinides jäätusid. Kuid iial polnud ma suutnud ette kujutada midagi sellist nagu need üdini tungivate miinuskraadidega tuuleiilid, mis läbi lennuki kere puhusid. See oli metsik, lihast ja luust läbilõikav külm, mis kõrvetas mu nahka nagu hape. Ma tundsin valu iga oma keharakuga ja kui ma selle haardes vappusin, tundus, nagu kestaks iga hetk terve igaviku.

      Lennuki põrandal tõmbetuule käes lamades ei olnud võimalik end soojendada. Kuid külm polnud ainus, mis mulle muret tegi. Oli ka tukslev valu mu peas, nii toores ja raevukas, et mulle tundus, nagu oleks mu pealuus lõksus metsloom, kes üritab end sealt meeleheitlikult välja kraapida. Tõstsin ettevaatlikult käe, et pealage puudutada. Mu juustes olid kuivanud vere klombid, kolm verist haava moodustasid sakilise kolmnurga mu paremast kõrvast umbes kümne sentimeetri kõrgusel. Hangunud vere all tundsin murdunud luu teravaid ääri ja kui ma sellele õrnalt peale vajutasin, tundsin, kuidas miski käsnjas järele andis. Kui taipasin, mida see tähendab, hakkas mul sees keerama – ma vajutasin pealuu purunenud tükke vastu oma aju. Mu süda peksles vastu rinnakorvi. Hingasin pinnapealselt. Just siis, kui hakkasin paanikasse sattuma, nägin enda kohal neid pruune silmi ja tundsin viimaks ära oma sõbra Roberto Canessa näo.

      „Mis juhtus?” küsisin ma temalt. „Kus me oleme?”

      Roberto kortsutas kulmu, kui ta kummardus, et mu peahaavu uurida. Ta oli alati olnud tõsise iseloomuga, tahtejõuline ja intensiivne, ning kui vaatasin tema silmadesse, nägin kogu seda tugevust ja enesekindlust, mille järgi teda tunti. Aga ta näoilmes oli ka midagi uut, midagi hämarat ja murettekitavat, mida ma ei olnud seal kunagi varem näinud. Ta ilme näis kuuluvat vaevatud mehele, kes ei suuda uskuda uskumatut, kes on mingist vapustusest šokeeritud.

      „Sa olid kolm päeva teadvuseta,” ütles ta ilma igasuguse emotsioonita hääles. „Me olime sinu suhtes juba alla andnud.”

      Ta sõnad ei tundunud üldse loogilised. „Mis minuga juhtus?” küsisin. „Miks siin nii külm on?”

      „Kas sa saad aru, Nando?” küsis Roberto. „Me kukkusime mägedesse. Lennuk kukkus alla. Me oleme siin lõksus.”

      Raputasin vaevumärgatavalt pead, segaduses või eituses, kuid ma ei suutnud kaua eitada seda, mis mu ümber toimus. Ma kuulsin vaikseid oigeid ja äkilisi valuhüüatusi ning hakkasin taipama, et need olid teiste kannatavate inimeste hääled. Ma nägin kogu lennuki kere ulatuses isetehtud voodites ja võrkkiikedes lamavaid vigastatuid ning teisi figuure, kes kummardusid nende kohale, et neid aidata, ja rääkisid vaikselt üksteisega, kui nad mööda reisijate salongi eesmärgipäraselt edasi ja tagasi liikusid.