Hõbehundi laulud. Vahur Afanasjev

      

      Toetas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital

      Tekstid: Vahur Afanasjev

      Toimetaja: fs

      Korrektor: Heli Illipe-Sootak

      Illustraator: Alar Kriisa

      Kujundus ja küljendus: Külli Tammes, Artwörker OÜ

      Trükk: Pakett AS

      © Vahur Laanoja

      Vemsa OÜ 2020

      Kasepää

      ISBN 978-9949-7438-0-3

      ISBN 978-9949-7438-1-0 (epub)

      1. trükk

      Sind alati otsisin, elu

      Sind alati otsisin, elu,

      kuid leidsin vaid lõplikkust ees.

      Su algused enam ei meenu,

      kui ühineb võlts paralleel

      seal musta ja sinise piiril,

      kus kohtuda lubasid kord.

      Nii tühjana kõmavad kiivrid,

      kui heliseb viimne akord.

      Sa minuga tantsinud pole,

      vaid võtnud mind väljade peal.

      Seal viljad on alati toored

      ja tuuakse kandiku peal.

      Vist sedagi enam ei tule,

      sest lootuse kustutab öö.

      Vaid kramplikult mõtelda muule

      on väsinud huntide töö.

      Sind alati otsisin, elu,

      kuid ennast ei leidnudki nii.

      Jäi kingiks mul tasane helgus –

      aeg lahustab kord sellegi.

      Kaunid kahekümnesed

      Marek Hłasko ainetel

      Nad lähevad trepist alla

      ja pudelit pole neil kaasas,

      ja pudelit pole neil kaasas,

      kuid püstolid taskutes.

      Nad lähevad trepist alla

      ja enam pole nad noored,

      ja enam pole nad noored,

      sest peeglist nägid nad end.

      Nad lähevad trepist alla,

      kuid midagi jätsid nad üles,

      kuid midagi jätsid nad üles

      ja tagahoov suve on täis.

      Nad lähevad trepist alla

      järgmised nelikend aastat,

      järgmised nelikend aastat

      nende sees seisatab aeg.

      Nad lähevad trepist alla

      ja surma enam ei karda,

      ja surma enam ei karda,

      hirm ainult on enese ees.

      Ma pole üldse hõbehundi sugu

      Ma pole üldse hõbehundi sugu,

      kuid ööde kutset siiski armastan.

      Kord kirgastas mind sute ohtlik suudlus –

      on selles paigas hingenarmad maas.

      Nüüd otsin kõrgest rohust tema jälgi,

      ent aruheina selg ei enam nõtku.

      Mis kõikjal on, see leidmata mul jäigi.

      Ma läbi une emban ainult õhku,

      kui kuulen kauguses ma hundiulgu.

      Veel tahan talitseda rahutust.

      Kuukiiri mööda sute seltsis hulgun

      ja tähti püüdes taevas lahustun.

      Ei usu üldse, et see oleks uni.

      Liig palju soovin iseennast murda,

      ja keset suve – keset surmatundi –,

      kus oli hing, seal püssikuuli tunda.

      Jõeäärsed tapatalgud

      Vaata, nurgas rahvakunstnik

      segab suus kokteili.

      Pepsit Coca-Colaga.

      Teised joovad veini.

      Kell on võrdlemisi palju,

      pilk on süütu, looriga.

      Naljakas ei ole, siiski

      õhtu imet sooritab.

      Švipsis neiud saavad naisteks,

      kõigil tarvis tantsida,

      kõigile on elult vaja

      üllatusi santida.

      Saba lühem olla võiks ja

      peldik värskelt kasitud.

      Vanaema surres oli

      elamisest väsinud.

      Anoreksia, askeetlus –

      terve ilm on häiritud.

      Nälgind vaimus tõuseb veetlus,

      kui beljaš on näritud.

      Kuidas tunda ära, millist

      unistust peab teostama?

      Tühisus on liiga mõnus,

      kipub elu reostama.

      Kuidas teha nii, et iga

      hetk võiks olla pühalik?

      Vaid sandaalid jalas valgel

      väljal seista üha siis,

      kui on vaikind viimne tehas,

      ajalugu lõppenud.

      Kuidas elus nõnda teha,

      et näeks surmas sõpra uut?

      Midagi sa ära karda,

      koidab lõpu hakatus.

      Seal, kus jõgi tasa voolab,

      ees on tapatalgud ju.

      Pärast sõda

      Boriss Pasternaki ainetel

      „Need on ainult koerad,” ütleb mees –

      tema töö on kaitsta, keelata.

      Hõbedase lagendiku peegel

      hundiulgu ei saa neelata.

      „Tulen varsti, minge teie ees,”

      isa lubab, julgustades meid.

      Alistunult lähemegi teele,

      püüdes tema silmist sädemeid.

      Sillavaremetest üle jõe.

      Linn on õige ammu kustunud.