Kill Martus koolis. Karl August Hindrey

      TEEVAD POPPI

      „Sinder,” ütles Anton, kui aken ei avanenud, olgugi et õngeridvaga kaunis ägedalt vastu ruutu oli löönud. „Magab alles.” Ja lõi kõvemini. Lõi üsna julgelt, sest ta teadis, et niisugune peen pilliroost latiots ruutu ei lõhu, kui mitte kõigest jõust ei tõmmata. Ta oli seda mitmel puhul proovinud, kuni pesuköögi aken siiski katki oli läinud ja kojamees teda oli hakanud taga ajama ja mitte kätte saanud. Aga ruudu oli isa ikka kinni pidanud maksma.

      Kill vaatas pealt ja ootas põnevalt. Vast puruneb ruut siiski. Ja siis peab ometi Eino ärkama.

      Teisel korral üleval avati aken, mis viskas säravaid päikesekiiri tagasi.

      „Mis lärmi te siin teete, poisid?” Üks sassis naisepea vaatas alla.

      „Eino pidi kaasa tulema,” lausus Anton pea vihaselt, „aga põõnab edasi!”

      „Ega seepärast kogu majarahvast öösisel ajal jalule maksa heidutada,” vastas naisterahvas kurjalt, „müravad, nagu oleks tulekahju väljas.” Vihaselt tõmbas ta akna kinni.

      „Kui saaks ometi kuidagi sisse,” kaalus Kill. „Võiks pesukausistki vett võtta…”

      „Kaela kallata?” jätkas Anton. Ta silmad tõmbusid kissi nautivast naeratusest ja kohe asus ta värava ette.

      „Upita,” käsutas ta lühidalt.

      Kill upitas.

      Kui Anton oli kaksiratsi üleval väraval, hingeldas ta natuke ja puhus siis kõvasti õhku välja.

      „Vast saab kuidagi köögiuksest sisse.” Ja kadus.

      Kell kirikutornil lõi parajasti neli.

      „Öösisel ajal,” mõtles Kill naisterahva sõnade üle järele. „Linna-inimesed!” Tema ise oli mõnikord koguni kella kahe ajal juba väljas olnud ja kalal. Kuigi mitte sagedasti, aga ikka oli olnud. Ja tundis põlgust magajate vastu. Ja kärsitust ning pahameelt Eino vastu, kes aja käest ära sööb. Kui paljukest seda aega siis jääb tundide alguseni! „Kuus kilomeetrit on Ahtjärveni, selle teeme poole tunniga, kui jookseme, aga siis on ka keel väljas!”

      Ta najatas seinale Eino akna alla, et kuulatada, kas Anton on sisse saanud. Kahkam vett kuluks sellele Einole ikka ära. Ta muudkui „ei noh”, „ei noo”, „no-jah” ja muud midagi, ei saa teine edasi ega hakkama kuidagi, aga kaasas tahab ta alati olla. Ei kirjutatud tema nimegi enam Heino, mõni tõmbavat kriidiga tahvlile isegi: „Einoh ei tea täna jälle midagi.” Ja ei teadnudki. Tüdrukud teadvat palju rohkem, nagu Eino ise oma pikaldasel viisil ja enesega üsna rahul olles võis teatada. „Einoh, tüdruku ju opva ka, noojah!”

      Imelik võib olla niisuguses kaubanduskoolis, kus tütarlastega koos oled ja need siis tuubivad ja itsitavad ja edevad on ja asju vadistavad, milledel mingit väärtust ei ole. Kill oli päris rahul, et ta oli korralikult gümnaasiumis ja mitte niisuguses ühiskoolis.

      Äkki ajas ta end sirgu ja kuulatas. Ruudu taga oli kuulda mütsusid ja matsusid, aken oli aga kõrge, nõnda et ta kätegagi ei ulatunud lauale, et end üles tõmmata ja kuulatada. Üksikud tumedad hüüded aga kostsid siiski toa sügavusest välja ja siis avati aken. Antoni naerev nägu vaatas alla.

      „Tal ei olnudki pesukaussi ega vett,” ütles ta. „Aga ma sain köögist kannu ja tõin kaevust. Hästi külm vesi oli.”

      Siis kadus pea jälle.

      Üks uks paukus ja siis kostis naisterahva hele hääl: „Häbemata poiss!” Teine samasugune kisendas: „Uih, uih, niisugune sigadus!”

      Nüüd ilmus Eino tedretäheline, ümmarik nägu aknale ja naeratas. Juuksed rippusid märjalt laubale.

      „Einoh, magama jäi. Mõsta ei oleki vaja. Tüdriku saiva kah oma kahkama.”

      Ja juba oligi Antoni üks jalg näha väraval üleval, kuidas ta end sirutas enne vastu taevast ja siis põlve keeruga kinnitas värava ülema ristpalgi külge. Keha vinnas end üles ja Anton puhkas kaksiratsi oma seiklustest.

      „Tead, pidin enne tüdrukute toast läbi minema, vööruse uks oli kinni. Köögiuks oli küll haagis, aga pragu oli nõnda lai, et noaga sain haagi üles tõsta.”

      Antonil oli nähtavasti hea sealt ülevalt kõrgelt jutustada. Ta tõstis ka teise reie üle ja kõigutas nüüd jalgu, kui jätkas:

      „Einole valasin terve kannu pähe. Küll puristas! Silmad olid üsna ümmargused ja sinised…” Ta hakkas naerma, ei saanud tasakaalu pidada ja tuli robinal alla uulitsale, kuid osavalt jalule.

      „Jah, ja kui Eino voodist väljas oli, siis läksin kannu ära viima ja jälle tüdrukute toast läbi. Need magasid kui tõhud veel ja me tegime ju müra küllalt, mis? Kuulsid? Ma siis mõtlesin, mis unerotid need õige on! Tõusku üles ja õppigu endid targaks. Tõin veel kannutäie vett kaevust ja kallasin kummalegi kaela. Ei saanud vaadatagi, mis nägu nad tegid, nõnda ruttu tuli kallata ja uksest välja. Nüüd arvavad, et ei tea kes, viimaks veel Eino? Mis?”

      Aknast tuli enne üks jalg, siis teine ja siis nihkus aeglaselt ka paks tagumik nähtavale ning allapoole. Jalad õngitsesid nagu jämedad käärid, kuni leidsid veelaua ja toetusid sellele.

      „Nüüd võiksid juba hüpata,” ütles Kill.

      „Einoh, kus sa tagurpidi kargad,” vastas Eino, hoidis aknaraamist kinni ja vaatas kaheldes üle õla alla. „Noo sääl sisen omma hulluss läinuva.”

      Kill ja Anton läksid appi ja seadsid veidi kohmaka Eino ilusasti jalgadele.

      „Hulluss läinuva sääl sisen,” kordas Eino. „Usse panniva kinni, muudku tule aknast.”

      „Aga kus su õngevibu on?” küsis Anton.

      Tuli välja, et õngevibu on õues kuuris. Ja jälle pidi Anton üle värava ronima ja tagasi.

      „Sinuga ei ole muud kui igavene häda. Tervelt pool tundi või rohkem veel on kaduma läinud nõnda! Mis sa ronid kaasa, kui sa ei mõista mees olla! Aga nüüd anname jalule tuld!”

      Kell tornist lõigi pool.

      „Pool viis juba,” arutas Kill. „Kui jookseme, oleme kella viieks järvel, siis on kella seitsmeni aega.”

      „Miks kella seitsmeni? Aitab, kui poole kaheksa ajal tulema saame,” arvas Anton.

      „Ei tule ajaga toime,” kinnitas kärsitult Kill, „enne koju, et õnged ära panna ja riided soomustest puhtaks teha…”

      „Jah, kui saame puuda kallu, ei jõvva joosta,” möönis Eino. „Aga ei oleski vaja tundi minna?”

      Seejuures vaatas ta teistele otsa, nagu häbelikult nõusolekut otsides.

      Antoni silmist välgatas nõusoleku idu läbi, kadus aga selles kiires traavis, millega nad läbistasid eeslinna uulitsad.

      Oli juba küllalt rahvast üleval, perenaisi ja teenijaid kõndis piimakannudega, maamehi sõitis turgu, kojamehed pühkisid kõnniteid ja kaugelt jaamast pasundas rong.

      Kill mõtles Eino sõnade üle järele. Et küll oleks õieti hea, täna mitte kooli minna. Ei oleks vaja rutata praegu ja üldse ei ole niisugune ülepeakaela kalapüük suurt midagi väärt. Aga ta traavis sõnalausumatult edasi, kuni Eino Sääriste tuuleveski juures hüüdis:

      „Einoh, puhkame veidü, kes kuramus iks nõnda jõvvab!”

      Ettepanek võeti vastu.

      „Kas tead, mul on kere hele,” ütles Anton.

      Kill tundis kõhus ka igatsust võileiva järele. Niisuguse järele, nagu neid kodus sai, paksult võid peal ja selle peale murulauku. Murulauku võib nüüd aias palju olla. Ning siis tõusis järsku nii suur tülgastustunne kooli ja linna vastu, et sülitas ühe iniseva kärbse poole, kes nina all kogu aeg vuristas. Kärbes taandus natuke ja tuli uuesti kaares tagasi. Kill kahetses, et ta koer ei ole, kes järsku võib ampsata ja nõnda tülitajat kinni püüda. Ta äigas paar korda käega ja nägi siis rahuldusega, kuidas kärbes asus nüüd Eino nina alla.

      Eino ei ütelnud midagi, vaid kraamis