Kassisaba poisid. Richard Janno

section>

      1. TÜLI SASSI MAJAS

      Värdi uus kodu asus õuepealses majas. See oli väga vana ühekordne ja juba natuke viltu vajunud ehitis. Peale selle oli selles õues veel kaks maja, mõlemad vastu tänavat. Üks väike ja hädine, teine suur kahekordne, uhiuus ja toredasti värske puu ning värnitsa järele lõhnav. Neid kõiki kokku kutsuti Sassi majadeks.

      Ka Värdi vastne eluase lõhnas, ent hoopis kirbemalt. Nii koridor kui toad olid täis hallituse ning märja mulla läppunud hõngu, ja kuigi see tegi hingamise raskeks, oli Värdile selles siiski palju tuttavat ning kodust: ka Kordese tänavas olid samad lõhnad valitsenud.

      Aga muidu oli siin Värdile kõik hoopis võõras ja kriipis südant. Majas oli kokku neli korterit, kõik ühetoalised, kaks kummalgi pool koridori. Koridor oli poolpime, muldpõranda ja tillukese aknakesega. Akna kõrval oli laia suuga hirmsasti ärasuitsenud koldeauk, kus majainimesed käisid kordamööda keetmas ja praadimas. See kõik oli Värdile uus, ja südame all põksus natuke hirmugi. Ka inimesed kõndisid ringi kurjade nägudega, poisid vahtisid altkulmu ja üks oli eile kolimise ajal hõiganud Värdi pihta: „Näe, kus igavene naljaants!“

      Oli laupäeva õhtupoolik. Naised tassisid ämbritega vett ja küürisid põrandaid, ise heledasti kisades ning tänitades. Vabrikuviled polnud veel huilanud, seda oli aga varsti oodata ja nuustikud sahisesid kärmesti-kärmesti mööda põrandaid.

      Värdi astus õue ja oleks peaaegu pikali lennanud, sest ootamatult lükati talle pikk kaigas jalgade vahele. Värdi hüüatas ehmunult, haaras mõlema käega kaikast ja sai kuidagi tasakaalu alal hoida. Aga põlve lõi siiski vastu kivist trepiastet marraskile.

      „Miks sa üle ei hüpanud?“ naeris võidurõõmsalt helekollastes pükstes poiss, kes istus trepil ja sikutas nüüd kaigast enda poole.

      „Küll ma sul hüppan!“ sajatas Värdi südametäiega ja tõmbas kaika ühe ropsuga poisi peost. „Tahad, et virutan?“

      „Äh!“ irvitas poiss põlglikult ja sülitas sirtsti läbi hammaste. „Ära ikka aja ligi!“ Ta kohendas oma katkist sonimütsi, tunnistas Värdit rahuliku pilguga, sirtsatas veel kord sülitada ja ütles siis asjalikult: „Istu maha. Ega ma paha pärast. Ma tean sind küll, sa käisid seal vallikraavis lahingut pidamas. Igavene vahva värk. Ma pidin ka tulema, aga kõht hakkas koledasti valutama. No istu.“

      Värdi hõõrus marraskil põlve ja vahtis poisile altkulmu näkku. Tõsi, see oli tuttav küll, mängis Kassisaba poiste vutikomandos paremat sturmavoid. Kordese ja Kassisaba vahelistel vutivõistlustel olid nad mitu korda vastamisi mänginud. Mis siis, mõtles Värdi, istun pealegi. Kui hakkab jälle vigurdama, äigan. Ta istus trepile ja seadis kaika risti põlvedele.

      „Ma nägin küll, kui sa eile kolisid,“ seletas poiss, sonimütsi peas edasi-tagasi sikutades, „aga ma ei tahtnud nina alla tulla. Elan otse su kõrval. Kas sa ei kuulnud, kuidas ma eile röökisin, kui vanamees kippus kitli kallale. Kuulsid või?“

      „Üks kisendas küll koledasti,“ naeratas Värdi.

      „No vat, see olin mina. Nii kui hakkan karjuma, põrkab vanamees tagasi. Eheh. Meie oleme neljakesi: ema, vanamees, Vriida ja mina. Vriida on minust natuke väiksem. Mitmekesi teie olete?“

      „Meid on… viis.“

      „Kuidas nii palju?“

      „Ema, mina, siis Toomi, see väikevend, ja Kadri…“

      „Ahah, see, kes on kiigus. Küll laskis aga eile öösel vilet, nagu pritsist. Vanamees ärkas üles ja hakkas vanduma.“

      „Ega ta igal öösel sedasi ei tee. Vahel harva juhtub. Muidu magab terve öö läbi nagu kott. Praegugi jäi magama.“

      „Mul pole sest miskit, las karjub, kui tahab. Mis siis, kui ärkangi üles, jään kohe jälle magama. Aga… neli teid ju ongi?“

      „Leeni on ka veel.“

      „Kes see on?“

      „Suur õde. Ta on praegu Keilas lapsi hoidmas. Kui kool peale hakkab, tuleb tagasi ja läheb kooli. Ta on juba kuueteistkümnene.“

      „Nii vana, ja käib ikka veel koolis?“

      Värdi kehitas õlgu. „Tahab kangesti.“

      „Vanameest sul polegi?“

      „Surnud. Nüüd kevadel alles.“

      Järgnes vaikus. Poiss sirtsatas sülitada ja vahtis taevast. Sonimüts, mille sirm oli nii võidunud, et otse säras, oli langenud hoopis viltu ühele kõrvale. Värdi seadis kaika seina najale ja kohendas enese mugavamalt istuma. Tal oli äkki süda hoopis kergem ja vana majagi ei paistnud enam nii võõra ega hirmutavana. Kui hea, et just niisugune poiss sattus elama kõrvaltoas! Tal olid küll jalas nii helekollased püksid, et panid silmad valutama, aga jutt oli tõsine ja mõnus. Ei tea, mis ta nimi peaks olema?

      „Kas su ema käib kuskil vabrikus?“ küsis nüüd poiss, ühe silmaga päikesesse vahtides ja otsmikku kibrutades.

      „Ei käi. Ta peseb sakstele pesu.“

      „Ahah. Minu ema oli ka enne pesunaine, aga siis ta sai Mayeri vabrikusse koha, sinnasamasse, kus vanameeski. Vabrikus on parem, pole tarvis keskööni pesuköögis kükitada. Ja teenib päe…“

      Poiss jättis jutu silbi pealt katki ja ajas ühe kõrva taeva poole kikki. Kaugelt oli kuulda heledat vabrikuvilet, rõõmsat ning kutsuvat.

      „See on „Sits“,“ märkis poiss asjatundlikult. „Mayeril on hoopis madalam, laseb nagu orelist. Aga „Sits“ viskab nii peenikest nagu niiti. „Viigatel“ jälle puhub justkui trompetit, käriseb ja toriseb, aga see siia ei kosta. Kõige toredam on aga… Ahah, kuuled, nüüd undab Mayer kah. Eks ole nagu orel? Nüüd varsti on vanamees ja ema kodus. Kõige toredam aga on Viigandi vile, see kisendab otse inimese häälega, nagu antaks mõnele naha peale. Aga see on ka kaugel, siia alati ei kosta.“

      Koridoriuks tõmmati raginal lahti ja lävele ilmus pikk kõhn naine, ämber käe otsas. „Jalust ära!“ hõikas ta tigedalt ja trügis poiste vahelt läbi, sealjuures palja jala suure varbaga Värdit müksates.

      „Äge eit,“ ütles Värdi naaber, „selle eest katsu alati varvast visata. Kui vähegi saab, virutab. Ja tal on nii valus käsi, nagu lööks labidaga. See on Romani ema.“

      „Kes see Roman on?“

      „Aa!“ venitas poiss tähtsalt ja lõi soni lopsti keset pead. „Kas sa pole veel näinud? Nad elavad kohe paremat kätt esimene uks, meie vastas. Roman on niisuke mees, kelle vastu ei saa keegi. Võib igal mehel natist kinni võtta ja üle katuse visata. Kus on alles musklid! Ta ajas kord särgivarruka üles ja näitas, noh, nii kõvad kui kivi ja nii suured nagu mäed!“

      „Kus ta tööl käib?“

      „Ta käib nii, kuidas juhtub. Vahel on, vahel ei olegi. Aga tore mees on, ajab juttu ja naerab ja lööb poistega vuttigi, kui tahab. Küll sa näed, kui ta koju tuleb. Teda ei maksa karta. Aga eite küll, eit tikub vahel Romani kallalegi. Roman ainult naerab ja kõditab eite kaenla alt. Eit ei saa ju mehele midagi teha, mis sest, et endal käsi kui labidas.“

      Poiss vaatas vilksti pesuköögi poole, kus Romani ema kolistas ämbri ja nuustikuga, ja ütles veidi kõhklevalt:

      „Läheks õige siit eest ära… ta tuleb varsti tagasi ja mine tea… Kas heinamaal oled käinud?“

      „Ei ole. Aga võiks minna küll.“

      Nad tõusid püsti ja sammusid üle õue värava poole.

      „Jürka!“ kõlas äkki pesuköögi juurest hele huige.

      „Romani ema! Lidume nüüd kähku!“ sosistas poiss ja pistis punuma. Helekollased sääred lõid vilksti-vilksti välku ja Värdi, lüües samuti kõva jooksuhoo jalgadesse, pidi tahtmatult naeratama. Nad peatusid alles heinamaa veeres ja poisis sõnas vihaselt sülitades:

„Igavene hull eit! Ma tean küll, miks ta hõikas. Ta tõi hommikul oma lillepoti pesuköögi juurde päikese kätte, aga mul jälle juhtus katskiipulk¹ kargama keset lille, nii et pelargooniumi lehed ja ladvad lendasid. Ju ta nüüd siis märkas, et… Eh, mõni lill või asi! Ja mind ta hüüab ikka Jürkaks, aga mina olen hoopis Jüri. Jürka on türklase