Tsaar Gorohhi salajuurdlus. Sari "Sündmuste horisont". Andrei Beljanin

kodanik.”

      Bojaar jäi ukse alla seisma ja puuris mind karmi pilguga. Eit triivis vaikselt eemale ja seadis ennast kudumistööga ahju taha nurka. Panin mapi lauale, võtsin sulepea välja ja alustasin plaanikohast ülekuulamist.

      „Kodanik Mõškin?”

      „Bojaarid oleme,” kõmistas mees.

      „Astuge siiapoole ja istuge!” tõstsin ma häält. „Praegu viin lihtsalt vestlust läbi. Kui see teid ei rahulda, võime jätkata Gorohhi piinakambris. Olen kuulnud, et sealsed timukad on oma ala meistrid.”

      Mõškin ohkas, luristas nina, tuli lähemale ja istus ettevaatlikult minu vastu pingile.

      „Jätkame juurdlust. Teie nimi, isanimi, sünniaasta?”

      „Afanassi, Fjodori poeg. Millal sündisin – ei tea, see on papi juures raamatusse kirja pandud, aga meil pole teada tarvis.”

      „Hästi, täpsustame isa Kondrati juures,” märkisin ma. „Mida arvate vargusest tsaari varakambris?”

      „Aga mida siin arvata? Meil pole sellega midagi pistmist. Varakamber on ju suur, kui keegi sealt natuke midagi kaasa haarab – siis selleks kaev ju ongi, et sealt juua.”

      „Noh, kui natukesehaaval, siis ehk ei hakka tõesti väga silma. Kuid sellisel juhul tõlgendatakse taolist tegevust kui „riigivara plaanipärast röövimist”. Meil aga on tegemist konkreetse vargusega. Kolm kirstu kulda...”

      „Mida – mis kolm?!” hüppas Mõškin lausa õhku. „Kust need kolm võeti? Üksainus kirstuke ju oligi! Pole siin tarvis ilmaaegu inimestele valetada...”

      „Aga kust teie teate, et varastati nimelt üks ja nimelt kirstuke, mitte laegas, mitte kott, mitte tünder?” tundsin lahkelt huvi.

      „Aga... see ju... kõik teavad seda! Küsi linnas, kellelt tahad – kohe ütleb sulle. Kuulujutud ju liiguvad kiiresti.”

      „Oletame... No aga millega teie isiklikult terve eilse päeva tegelesite?”

      „Noh... kuidas... kesse mäletab...” tõmbas bojaar kulmud kortsu ja torkas mõlemad käed habemesse, justkui püüaks sealt kedagi. „Magasin ja sõin, jagasin holoppidele majapidamises korraldusi, pärast lõunat astusin lossist läbi, vastu õhtut käisin saunas, no ja siis õhtusöök tuurakalaga, põrsas pudruga, marjapirukad, natuke mett...”

      „Aitab! Aga kas te käisite keldrites, kus varakambrid asuvad?”

      „Ei! Kuidas tohib! Ei käinud ma seal!”

      „Aga miks siis õigupoolest mitte? Tsaar Gorohh kinnitas, et teie kuulute isikute hulka, kes hoidlasse pääsevad.”

      „Olen seal käinud, tõsi küll, aga väga harva... Minu töö on streletse sissepääsu juurde panna. Et hoolega valvaksid! Aga sisse ma ei lähe. Kas ma pole siis raha enne näinud või?”

      „Selge. Teie, tähendab, vastutate objekti valvamise eest. Mis siis ikka... pean teid kurvastama. Kuna vargus on toimunud, siis – leiame me varga või mitte – lohakuse eest saate igal juhul noomituse.”

      „Päästa tsaari viha käest, isake uurija-vojevood!” prantsatas hirmunud bojaar äkki põlvili. „Eluaeg ei unusta su teenet. Süütu olen, süütu olen ma! Ära saada hinge hukka, luba minna pattu kahetsema!”

      „Tõuske püsti! Tõuske kohe püsti, Afanassi Fjodorovitš!” kargasin ma jalule. „Inimesed võivad sisse astuda, aga teie roomate siin põlvili. Mis kombed need on? Te olete miilitsas, mitte pühakojas. Tõuske püsti!”

      „Ära saada hukka... Majas on seitse lapsukest lavatsitel, naine ootab kaheksandat!” jätkas Mõškin südamepuistamist, pööramata mingit tähelepanu mu katsetele teda püsti tirida.

      Baba Jagaa viskas kudumise käest ja komberdas appi.

      „Ja ka tervis pole enam see... Iga päev torgib südames! Pojakesi on ju kõigest kaks, ülejäänud tütred. Nemad muudkui kasvavad, aga mina pean kaasavara valmistama. Ja kui tsaar mu kongi pistab, kes siis neid, orvukesi, naiseks võtab?! Ära saada hukka, vojevood! Issanda Jeesuse nimel palun!...”

      Mina küll ei tea, kuidas meil õnnestus ta välja saada... Tõukasime nagu Jaapani linnavahid! Kui siin igaüks hakkab niisugust hüsteerikat korraldama, on varsti närvid läbi. Ja pärast räägitakse, et miilits ei tunne kodanikele kaasa... Eks te siis tundke sellisele kaasa – ta keerab teid silmapilk ümber sõrme, aga varastamist maha ei jäta. Vaatasin aknast välja. Bojaar Mõškin jagas ootavatele teenijatele lõrisedes kõrvakiile, ronis suure vaevaga hobuse selga ja suundus kodu poole, rahulolev lõust ees. Sugulaste murd lohises Jumalat kiites ja laule lauldes järele.

      „Noh, mis sa kostad, meie valedetektor?”

      „Valevorst on ta, isake,” teatas Jagaa kindlalt. „Ja lisaks veel argpüks ka. Sa kontrolli õige veel kord üle, mis ta seal kokku jahvatas.”

      „Seda oleksin ise ka taibanud. Tema lobas on paar vastuolulist kohta... Pean tunnistama – mina ju mõtlesin, et sa, vanaeit, mulle varga kohe kätte näitad.”

      „No ma ju näitangi – varas on ta!” kinnitas eit. „Pane kas või mu pea pakule, aga tema on küllalt kullakest riigikassast minema tassinud. Aga kas just tema selle kirstukese võttis – seda ma ei tea...”

      „Tähendab kontrollime ka ülejäänuid. Mille eest varahoidja meil vastutab?”

      „Kuidas mille? Võtab aga raha vastu, loeb üle, jagab laiali, kellele annab võlgu, kellele asja pärast, millised maksud kuskil on, kes tõi, kui palju – kogu riigikassa sissetulek.”

      „Selge. Lihtsamalt öeldes – raamatupidaja-ökonomist,” märkisin mina. „Noh, eelarveridadega me praegu jändama ei hakka, see on rohkem fnantsinspektsiooni ala. Meie raputame teda lihtlabase varguse teemal. Nojah, aga see meie djakk, mida tema hoidlas teeb?”

      „Kirjutab,” seletas Jagaa, imestades pisut mu taipamatuse üle. „Kuidas siis ilma djakita saab? Kui bojaar või varahoidja või isegi valitseja ise varakambrisse minna tahab, siis on djakk paberi ja tindiga platsis. Kas tuleb midagi kirja panna, registreerida, nimekiri koostada, üle lugeda, tsaari teenritele palk välja maksta, paljugi mis... Eks Filimon seal siis ringi kõõlubki.”

      „Sain pihta. Noh, mis siis ikka, mu karmide päevade sõbranna, toimeta kohale järgmine.”

      „Juba jooksen, tuvike. Silmapilk toon ta sinu selgete silmade ette.”

      Hea eit on mul, eks ju?

      Selgus, et Tjurja on salalik, mõistatuslik inimene. Esmapilgul ei saa üldse arugi, kui vana ta on. Kaftan on lihtne, heast kangast, kuid mitte uus. Ise kiilas, habemekene hõre. Mulle ei meeldinud tema käed – liiga rahutud... Sõrmed nagu valkjad vihmaussid, muudkui rabelevad, ei seisa minutitki paigal. Kui ta sisse astus ja kohe palumata minu vastu istus, hakkasin sihilikult väga pingsalt tema nägu uurima, kuid ei suutnudki häguste hallide silmade otsest pilku tabada.

      „Nimi, perekonnanimi, isanimi?”

      „Tjurja... ka mu isake oli Tjurja ja vanaisa samuti... Olen siinne varahoidja, kas te ei mäleta? Aga vaat mina olen teid varemgi näinud, Nikita Ivanovitš. Küllap teie olete õukonnas sagedane külaline?”

      „Oletame.”

      „Noh, seda ma vaatangi, et miks teie nägu mulle tuttav on... Ega te juhuslikult pole varakambrisse raha protsendi peale hoiule andnud?”

      „Väga huvitav...” Ootamatusest katkestasin isegi kirjutamise. See tüüp püüab mulle avalikult altkäemaksu anda!

      „No mis ma ütlesin!” rõõmustas mu vestluskaaslane, hõõrudes võidunud varrukaga oma kiilaspead. „Ainult et teil oli tookord väga kiire ja te unustasite raamatusse allkirja anda. Nojah, noore inimese asi, kellega ei juhtuks... Kui palju seal kukrus raha oligi?”

      „Ei mäleta,” tõmbusin pingesse, surudes suurivaevu