Uudishimuline pärdik. Gori

ection>

      Uudishimuline pärdik.

      Pikasabaga pärdik istus mererannal puuoksal, kõigutas jalgu ja kuulas ajaviiteks linnu laulu. Tal oli hea olla. Kõht oli täis ja muret ei olnud mingisugust.

      Mõnus on kõrgel puuoksal. Ükski kuri elukas ei saa kallale. Linnud aga on väikesed ja head ja nad ei tee paha.

      Äkki kuulis pärdik valju kohinat vees.

      Ta laskis pilgud lainetesse ja nägi seal suurt imelikku elajat.

      Pärdik silmitses imestusega hiiglaelukat.

      „Hei, kes sa oled?“ küsis ta viimaks julgelt. „Ma pole sind varemalt näinud. Kust sa välja oled pugenud?“

      „Ma tulin kaugest külmast Põhjamerest. Tahtsin vaadata kuidas siin soojes vetes elu läheb.“

      „Ja, jah… Noh, siin on vist palju lõbusam kui seal?… Sa jääd nüüd muidugi siia?“

      „Ei. Mulle meeldib Põhjameri siiski rohkem. Ma olen seal sündinud ja suureks sirgunud. Ma lähen jälle sinna tagasi!“