Peidus pilgu taga. Sarah Pinborough

      Originaali tiitel:

      Sarah Pinborough

      Behind Her Eyes

      2017

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See raamat on väljamõeldis. Kõik nimed, tegelased, äritoimingud, organisatsioonid, paigad ja sündmused peale nende, mis on ilmselgelt üldteada, on kas autori fantaasia vili või fiktiivsed. Kõik sarnasused tegelike inimestega (elavate või surnutega), sündmuste või paikadega on täiesti juhuslikud.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Katrin Kessler

      Korrektor Inna Viires

      © Sarah Pinborough Ltd, 2016

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11374

      ISBN (PDF) 978-9949-844-88-3

      ISBN (ePub) 978-9949-84-793-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Kolm inimest suudavad saladust hoida juhul, kui kaks neist on surnud.

      Benjamin Franklin

      Tashale

      Sõnadest jääb puudu. Saan sind vaid kõige eest tänada ja

      joogid teen mina välja.

ESIMENE OSA

      1

      ENNE

      Näpista end iga tunni aja tagant ja ütle: MA OLEN ÄRKVEL.

      Vaata käsi. Loe üle sõrmed.

      Vaata kella (või käekella), vii pilk eemale, vaata tagasi.

      Ole rahulik ja keskendunud.

      Kujuta ette ust.

      2

      PÄRAST

      Oli peaaegu valge, kui kõik oli viimaks tehtud. Taevalõuend oli hallitriibuline. Mehe teksapükste küljes olid kuivanud lehed ja sopp ning tema nõrk keha valutas, samal ajal kui higi niiskes jahedas õhus jahtus. Tehtud oli midagi, mida ei saanud tagasi võtta. Kohutav, vajalik asi. Lõpp ja algus, mis olid nüüd igaveseks ühte sõlmitud. Ta ootas, et maailma värvid selle peegeldamiseks kuidagi muutuksid, kuid maa ja taevas olid endiselt samasuguse tuhmi varjundiga ning puudelt ei tulnud vihavärinat. Tuule sosinal ulgumist. Kauguses ei huilanud sireene. Mets oli lihtsalt mets ja muld lihtsalt muld. Mees hingas sügavalt välja ja see tunne oli üllatavalt hea. Puhas. Uus koidik. Uus päev.

      Ta kõndis vaikides taamal paistva maja jäänuste poole. Ta ei vaadanud tagasi.

      3

      TÄNANE PÄEV

      ADELE

      Mu küünealused on endiselt mullased, kui David viimaks koju tuleb. Tunnen, kuidas see sügavalt mu palja liha vastas kipitab. Mu kõht tõmbub kokku ja pigistab välja uue ärevuse, kui välisuks kinni läheb, ja hetkeks me vaatame lihtsalt teineteisele otsa, üks ühel, teine teisel pool meie uue viktoriaanliku maja pikka koridori, täiuslikult poleeritud puidust tee meie vahel, enne kui ta veidi õõtsudes end elutoa poole pöörab. Ma hingan sügavalt sisse ja liitun temaga, võpatades iga oma kontsaklõbina peale põrandalaudadel. Ma ei tohi karta. Pean kõik heaks tegema. Meie peame kõik heaks tegema.

      „Ma tegin õhtusöögi,“ ütlen ma, püüdes mitte liiga hädalise muljet jätta. „Ainult strooganovi. See võib homseks ka jääda, kui oled juba söönud.“

      Ta vaatab minust eemale, põrnitseb meie raamaturiiuleid, mille pakkijad on kastidest võetud raamatutega täitnud. Püüan mitte mõelda sellele, kui kaua ta on ära olnud. Olen klaasikillud ära koristanud, põranda puhtaks pühkinud ja küürinud ning aiaga tegelnud. Kõik tõendid varasema raevu kohta on kustutatud. Ma loputasin oma suud pärast iga klaasitäit veini, mis ma tema äraolekul jõin, et ta minu juures veini lõhna ei tunneks. Ta ei taha, et ma joon. Ainult klaasi või paar seltskonnas. Mitte kunagi üksinda. Aga täna ei suutnud ma end tagasi hoida.

      Isegi kui ma ei ole mulda täielikult küünte alt välja saanud, olen duši all käinud, selga tõmmanud helesinise kleidi ja sama tooni kingad ning end meikinud. Ei ühtegi jälge pisaratest ja tülitsemisest. Tahan, et me selle kõik minema uhuksime. See on meie värske start. Meie uus algus. Peab olema.

      „Mul ei ole kõht tühi.“ Ta pöörab end siis näoga minu poole, näen tema pilgus tumma põlgust ja surun alla ootamatu soovi nutta. Minu meelest on selline tühjus hullem kui tema viha. Kõik, mille ülesehitamiseks olen nii palju vaeva näinud, on tõepoolest koost lagunemas. Ma ei hooli sellest, et ta on jälle purjus. Tahan vaid, et ta armastaks mind nii nagu vanasti. Ta ei pane isegi tähele, kui väga ma olen pingutanud pärast seda, kui ta välja tormas. Kui tegus ma olen olnud. Kuidas ma välja näen. Kuidas ma olen püüdnud.

      „Ma lähen voodisse,“ ütleb ta. Ta ei vaata mulle silma ja ma tean, et ta mõtleb külalistuba. Kaks päeva pärast meie uut algust ei maga ta minu juures. Tunnen, kuidas praod meie vahel taas kord laienevad. Varsti ei ulata me enam üle nende teineteiseni. Ta kõnnib ettevaatlikult minust mööda ja ma tahan ta käsivart puudutada, kuid kardan liialt, kuidas ta reageerib. Näib, et tekitan temas tülgastust. Või kiirgab temast minu poole tülgastust iseenda vastu.

      „Ma armastan sind,“ ütlen vaikselt. Vihkan end selle pärast ning ta ei vasta, vaid ronib tuikudes trepist üles, nagu mind ei olekski seal. Kuulen tema samme kaugenemas ja siis ust sulgumas.

      Kui olen hetkeks vaadanud ainitise pilguga kohta, kus teda enam ei ole, ja kuulanud, kuidas mu kokkulapitud süda puruneb, lähen tagasi kööki ja lülitan ahju välja. Ma ei hoia toitu homseks. See maitseks tänaste mälestuste tõttu hapult. Õhtusöök on rikutud. Meie oleme rikutud. Mõnikord mõtlen, kas ta tahab mu ära tappa ja kõigega ühele poole saada. Vabaneda koormast. Võib-olla tahab mingi osa minust ka teda ära tappa.

      Tunnen kiusatust võtta veel üks klaasitäis keelatud veini, kuid panen sellele vastu. Olen juba niigi nutune ega suuda veel ühe tüliga silmitsi seista. Võib-olla on hommikul meie vahel kõik jälle hästi. Panen uue pudeli asemele ja ta ei saa kunagi teada, et olen joonud.

      Vaatan ainitise pilguga aeda, enne kui lõpuks õuetuled kustu panen ja aknal oma peegelpildiga silmitsi seisan. Ma olen kaunis naine. Ma hoolitsen enda eest. Miks ta ei suuda mind endiselt armastada? Miks ei võinud meie elu kujuneda selliseks, nagu olin lootnud, nagu olin tahtnud, pärast kõike seda, mida olen tema heaks teinud? Meil on palju raha. Tal on karjäär, millest ta unistas. Mina olen püüdnud vaid täiuslik abikaasa olla ja talle täiuslikku elu pakkuda. Miks ta ei suuda minevikust lahti lasta?

      Luban endal veel paar minutit ennast haletseda, kuni graniidist kapipealset pühin ja poleerin, ning siis hingan sügavalt sisse ja võtan end kokku. Mul on vaja magada. Korralikult magada. Võtan unerohtu ja vajun ära. Homme on kõik teisiti. Peab olema. Ma annan talle andeks. Annan alati.

      Ma armastan oma abikaasat. Olen armastanud sellest ajast peale, kui teda nägin, ja minu armastus ei kao kunagi. Ma ei loobu sellest. Ei suuda loobuda.

      4

      LOUISE

      Jätame nimed mainimata, eks? Töökohad. Ärme räägi igavast igapäevaelust. Räägime päris asjadest.

      „Sa ütlesid päriselt ka nii?“

      „Jah.