Lapsed ja natuke vanemad. Sandra Heidov

      Autor tänab oma vanemaid, lapsi ja abikaasat. Raamat ilmub Eesti Kultuurkapitali toel Tekst © Sandra Heidov, 2019 Illustratsioonid © Anna Ring, 2019 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug ISBN 978-9985-3-4664-8 ISBN 978-9985-3-4741-6 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Printon

      NUTUVABA PÄEV

      Väike Viivika nutab iga päev ja üsna tühiste asjade pärast. Vähemalt emale-isale tundub nii ja nad on seetõttu päris nõutud. Viivika vanem vend Mattias näib aga lausa rahul olevat, kui õde jälle pillib.

      Ühel õhtul toimetab ema köögis ja kuuleb, kuidas Viivika ja Mattias jagelevad ning Viivika järjekordselt töinama hakkab. Ema lööb nõudekapi ukse natuke liiga kõva pauguga kinni ja hüüab lapsed enda juurde.

      „Mulle tundub, et ma pean endale ühe nutuvaba päeva võtma,” teatab ema.

      Viivika ja Mattias vaatavad talle jahmunult otsa.

      „Mida see nutuvaba päev tähendab?” küsib Viivika ja pühib ruttu pisarad ära.

      „See tähendab, et ma lähen terveks päevaks sellisesse kohta, kus kõik on kogu aeg rõõmsad ja saavad üksteisega hästi läbi,” ütleb ema.

      „Sellist kohta ei ole päriselt olemas,” arvab Mattias.

      „Ei ole vist jah,” ohkab ema, kui on natuke järele mõelnud.

      Viivika ja Mattias saavad aru, et ema on tõesti kurb. Nad lähevad oma tuppa ja peavad kahekesi nõu. Siis tulevad nad ema juurde tagasi.

      „Me mõtlesime Viivikaga, et teeme siinsamas meie kodus nutuvaba päeva,” ütleb Mattias emale.

      „Väga tore mõte,” kiidab ema. „Millal te seda teha plaanite?”

      „Kohe homme,” ütleb Mattias ja Viivika noogutab innukalt kaasa. „Aga me kõik peame selleks kõvasti pingutama. Sina ja isa ka.”

      „Me anname oma parima,” lubab ema.

      Järgmisel hommikul ärkab kogu pere teadmisega, et ees ootab nutuvaba päev. Sellepärast ei kõnni Mattias teleka eest mitu korda läbi just siis, kui sealt tuleb Viivika lemmikmultikas. Sellepärast joob Viivika vapralt oma kakaod ega tee üldse välja, et ema on joogi kogemata vale pildiga kruusi kallanud. Sellepärast ei muutu ema kurvaks, kui Mattias jätab lõunaks hautatud juurviljad söömata. Sellepärast ei lähe isa kannatamatuks, kui Viivika enne õueminekut ise tossupaelu kinni pusib. Ema on hoopis rõõmus, kui Viivika tuleb talle appi raamatut lugema, ja isal on hea meel, kui Mattias näitab talle arvutist jalgpallivideoid. Vahepeal on Viivika küll peaaegu nutma puhkemas, sest ta leiab lastetoa põrandalt sipelga, kes üldse ei liiguta. Aga Mattias teeb talle ruttu selgeks, et see on kõigest üks väga vana sipelgas, kellel on väga magus uni. Ta viib sipelga rõdule magama ja annab Viivikale viimase šokolaadikommi. Viivika teeb kommi peaaegu täpselt pooleks ja ulatab suurema tüki Mattiasele. Õhtusöögiks küpsetab ema kalapiruka, mis maitseb tervele perele, ja isa käib veel ruttu poes ja ostab jäätist. Magamamineku eel korjab Viivika mänguasjad kokku kohe, kui ema ütleb, ja Mattias paneb arvuti kinni enne, kui isa seda meelde tuletab.

      Kui Mattias ja Viivika on voodis, tulevad ema ja isa neile head ööd soovima.

      „Meil oligi täna päris nutuvaba päev,” lausub Mattias rahulolevalt.

      „Kas oli raske?” küsib isa.

      „Oli küll, kohutavalt raske,” ütleb Viivika ja haigutab. „Ma olen täitsa väsinud.”

      „Te olite nii tublid,” kiidab ema.

      „Teie olite ka väga tublid,” ütleb Mattias.

      Ema teeb Viivikale ja Mattiasele unepai ja kiirustab toast välja. Isa laulab lastele ühe unelaulu, tõmbab ukse vaikselt kinni ja läheb elutuppa. Ema istub elutoa diivanil, nuuskab nina ja topsutab taskurätiga silmi.

      „Mis juhtus?” ehmatab isa. „Täna pidi ju nutuvaba päev olema.”

      „Ma tean,” nuuksatab ema. „Aga see, et meil on nii toredad lapsed ja et me omavahel tegelikult nii hästi läbi saame, lihtsalt toob mulle pisarad silma. Ma ei suutnud homme hommikuni oodata, hakkasin juba täna nutma.”

      Isa istub diivanile ja võtab emal ümbert kinni.

      „Luba, et sa Mattiasele ja Viivikale ei räägi. Las see jääda saladuseks,” ütleb ema.

      Isa noogutab ja kallistab ema. Pisaratele vaatamata on see ju rõõmus saladus. Seda ei ole raske hoida.

      JALGRATTA VABASTAMINE

      Päike paistis soojalt ja igal pool oli kevad. Tänavatel ja tubades ja inimeste mõtetes.

      Ühel laupäevahommikul märkas Siiri aknast välja vaadates, kuidas niiske asfalt päikese käes läikis. Tüdruk läks ja sikutas isa varrukast.