Topeltstaar. Robert A. Heinlein

Lorenzo. Me ei oota sinult võimatut.»

      «Dak,» ütles Dubois ärevalt, «see on viga. Peaksime vähemalt…»

      «Ole vait, Jock. Praegusel hetkel ma hüpnoosi ei taha. Lorenzo, meil on tarvis, et teeksid ühe ümberkehastumise. See peab olema nii täiuslik, et mitte keegi – ma pean silmas: mitte keegi – ei saaks ealeski aru, et seda on tehtud. Kas sa saad sedasorti tööga hakkama?»

      Kortsutasin kulmu. «Küsimus pole mitte kas ma saan hakkama, vaid kas ma tahan. Millised on tingimused?»

      «Ee… tegeleme üksikasjadega hiljem. Üldjoontes on see tavaline hästituntud avaliku elu tegelase jäljendamistöö. Erinevus on selles, et ümberkehastumine peab olema nii täiuslik, et tõmbaks haneks inimesed, kes teda väga hästi tunnevad ja lähedalt näevad. See poleks lihtsalt tribüünilt paraadi juhatamine ega skauditüdrukutele medalite rinda torkamine.» Ta silmitses mind kavalalt. «See nõuab tõelist kunstnikku.»

      «Ei,» ütlesin kohe.

      «Ah? Sa ju ei tea veel tööst midagi. Kui südametunnistus sulle tüli teeb, siis võin kinnitada, et sa ei hakka vastu töötama kehastatava mehe huvidele – või ükskõik kelle seaduslikele huvidele. See on töö, mis tuleb tõesti ära teha.»

      «Ei.»

      «Noh, jumalapärast, miks küll? Sa isegi ei tea, kui palju me maksame.»

      «Maksmine ei puutu asjasse,» ütlesin kindlalt. «Ma olen näitleja, mitte dublant.»

      «Ma ei mõista sind. Nii paljud näitlejad teenivad raha, etendades kuulsuste avalikke ilmumisi.»

      «Mina pean neid prostituutideks, mitte kolleegideks. Las ma teen oma mõtte selgeks. Kas üks kirjanik austab varikirjanikku? Kas te peaksite lugu kunstnikust, kes lubab teisel mehel oma maali signeerida – raha eest? Võimalik, et te ei tea kunstnikuhingest midagi, siiski saaksin seda ehk seletada teie enda elukutse terminites. Kas teie oleksite lihtsalt raha pärast nõus juhtima kosmoselaeva, kui üks teine mees, kellel puuduvad teie võimed, paneks vormi selga ja saaks kogu au endale, olles avalikult tunnustatud kui Meister? Kas oleksite?»

      Dubois norsatas. «Kui suure raha eest?»

      Broadbent kortsutas tema poole kulmu. «Arvan, et sain su vastuväitest aru.»

      «Kunstniku jaoks, söör, on esmatähtis tunnustus. Raha on kõigest maine vahend, mille abil ta saab oma kunsti luua.»

      «Hmm… Hea küll, nii et sa ei taha seda teha lihtsalt raha pärast. Kas võiksid teha muudel põhjustel? Kui tunned, et see tuleb ära teha ja et sina oled ainus, kes seda edukalt teha suudab?»

      «Pean seda võimalikuks; ei kujuta küll selliseid tingimusi ette.»

      «Sa ei peagi neid ette kujutama; me seletame sulle.»

      Dubois kargas sohvalt püsti. «Kuule nüüd, Dak, sa ei saa…»

      «Lõpeta, Jock! Ta peab teadma.»

      «Ta ei pea teadma praegu… ja siin. Ja sul pole mingit õigust talle rääkides kõiki teisi ohustada. Sa ei tea temast mitte midagi.»

      «See on kalkuleeritud risk.» Broadbent keeras mulle selja.

      Dubois haaras tal käsivarrest ja pööras ta ümber. «Kalkuleeritud risk, kurat võtaks! Dak, ma olen varem ka su lollusi talunud, aga enne kui ma lasen sul praegu endale mõlemast rauast näkku tulistada, saab üks meist vastu lõugu, et ta neid enam ei laiutaks.»

      Broadbent näis jahmunud, kuid muigas siis külmalt alla Dubois’ poole. «Arvan, et sa oledki selleks valmis, mis, Jock, vanapoiss?»

      Dubois jõllitas silmagi pilgutamata üles talle näkku. Broadbent oli temast peajagu pikem ja kakskümmend kilo raskem. Leidsin esimest korda, et Dubois meeldib mulle; mind on alati liigutanud kassipoja vapper häälekus, bantami kuke võitlusvalmis süda või mõne väikese mehe valmisolek pigem surra kui alla anda… Ja kuigi ma ei eeldanud, et Broadbent võiks ta tappa, arvasin siiski, et varsti näen, kuidas Dubois’d kasutatakse tolmulapina.

      Ma ei kavatsenudki sekkuda. Igaühel on õigus oma hävimise aeg ja viis ise valida.

      Võisin näha pinget kasvamas. Siis pahvatas Broadbent äkki naerma ja patsutas Dubois’d õlale. «Veab sul, Jock!» Ta pöördus minu poole ja sõnas vaikselt: «Kas võiksid meid hetkeks vabandada? Pean koos oma sõbraga ühe suure suitsu tegema.»

      Sviit oli varustatud vaikuse nurgaga, mis hõlmas ka isekirjutajat ja telefoni. Broadbent võttis Dubois’l käe alt kinni ja juhtis ta sinna; nad seisid ja rääkisid ärritatult.

      Mõnikord pole sellised seadmed avalikes kohtades nagu hotellid sugugi nii head, nagu võiksid olla; helilained ei vaibu täielikult. Kuid Eisenhower on luksushotell ja praegusel juhul töötas vähemalt varustus täiuslikult; võisin näha, kuidas nende huuled liiguvad, kuid ei kuulnud vähimatki heli.

      Aga muidugi võisin ma näha nende huuli liikumas. Broadbent oli näoga minu poole ja Dubois’le sain pilgu heita seinapeeglist. Oma kuulsat mõtetelugeja stseeni etendades sain aru, miks isa oli mind tagant torkinud seni, kuni suutsin huulte vaikivat keelt lugeda – mõtetelugeja stseeniga esinesin alati heledalt valgustatud ruumis ja kasutasin prille, mis… aga see pole tähtis; ma oskasin huultelt lugeda.

      Dubois ütles: «Dak, sina kuradima lollakas, põhimõttelage, omavoliline ja ülimalt võimatu rõvedik, kas tahad, et me mõlemad lõpetaksime Titaanil kaljusid kokku lugedes? See ennasttäis pipstükk lobiseb kõik välja.»

      Broadbenti vastus oleks mul peaaegu kahe silma vahele jäänud. Ennasttäis, või veel! Kui mitte arvestada oma geniaalsuse erapooletut hindamist, pidasin end väga tagasihoidlikuks meheks.

      Broadbent: «… ei loe, et mäng paistab ebakindel, kui see on ainus võimalik mäng. Jock, meil pole kedagi teist, keda saaksime kasutada.»

      Dubois: «Hea küll, siis kutsu dok Scortia siia, hüpnotiseeri ta ära ja anna õnnemahla. Aga ära räägi talle, mis seis on – mitte enne, kuni ta on õiges konditsioonis; mitte seni, kuni oleme veel planeedil.»

      Broadbent: «Ee… Scortia ise ütles mulle, et me ei kasutaks selle saavutamiseks hüpnoosi või narkootikume. Ta peab tegema koostööd, teadlikku koostööd.»

      Dubois norsatas: «Mis mõttes teadlikku? Vaata teda ometi. Oled sa kunagi näinud, kuidas kukk üle taluõue jalutab? Muidugi – ta pikkus ja kehakuju on õiged ning tema kolp on üsnagi Šeffi oma moodi, aga selle sees ei ole midagi! Ta lööb verest välja, ajab jaburdusi ja reedab kogu asja. Ta ei saa seda osa mängida – ta on kõigest laadanäitleja!»

      Kui surematut Carusot oleks süüdistatud viisipidamatuses, poleks ta saanud olla rohkem solvunud kui mina praegu. Sel hetkel olin väga kindel, et võin end õigustatult Burbage’i ja Boothi mantlipärijaks nimetada; kuid jätkasin küünte poleerimist ja ignoreerisin kriitikat – jättes lihtsalt meelde, et paneksin ükspäev sõber Dubois’ kahekümnesekundise vahega nii naerma kui ka nutma. Ootasin veel mõned hetked, tõusin siis püsti ja lähenesin vaikuse nurgale. Kui nad nägid, et kavatsen sellesse siseneda, kargasid mõlemad jalule. Laususin vaikselt: «Ärge tehke väljagi, džentelmenid. Olen meelt muutnud.»

      Dubois paistis kergendust tundvat. «Sa ei taha seda tööd.»

      «Pean silmas, et võtan ülesande vastu. Teil pole tarvis midagi seletada. Sõber Broadbent juba kinnitas mulle, et see töö ei tohiks mu südametunnistust koormata – ja ma usaldan teda. Ta kinnitas mulle, et vajab lihtsalt näitlejat. Ning produtsendi ärihuvid ei puutu minusse. Ma võtan selle vastu.»

      Dubois nägi vihane välja, kuid pidas suu kinni. Ootasin, et Broadbent võiks tunda rahulolu ja kergendust, selle asemel tundus ta murelikuna. «Väga hea,» nõustus ta, «läheme siis asjaga edasi. Lorenzo, ma ei tea täpselt, kui kaua me sind vajame. Olen kindel, et mitte rohkem kui mõned päevad – ja selle aja jooksul peaksid sa üles astuma kõigest üks-kaks korda umbes tund aega järjest või nii.»

      «See pole tähtis