Lugusid jutustades. Ann Cleeves

sa talle tingimisi vabastamiseks soovitust ei andnud?”

      Emma arvas, et isa keeldub talle sellest rääkimast. Oma töö üksikasjadest ei kõnelnud ta kunagi. Ta ütles, et need on konfidentsiaalsed. Ta oli kohustatud saladust pidama nagu preestridki. Täna näis ta siiski innukalt rääkida tahtvat. Jäi mulje, et tal on tarvis oma otsust tütre ees õigustada.

      „Osaliselt oli põhjuseks tema viha. Ma ei saanud kindel olla, et ta suudab seda vaos hoida. Kohtuprotsessil väitsid süüdistajad, et ta kägistas Abigaili raevu- ja armukadedusehoos. Ma ei tohtinud riskida sellega, et ta kaotab taas enesevalitsemise ja ründab kedagi, kes on talle haiget teinud. Kõik oleks võinud olla teisiti, kui ta oleks näidanud üles valmidust teha koostööd vangla administratsiooniga. Ma kutsusin teda osalema ühel nendest viha ohjeldamise kursustest, mida me Spinney Fenis läbi viime, kuid ta keeldus. Ta ütles, et kursusele minna oleks sama hea kui süü omaks võtta ja tunnistada, et ta peab muutuma.”

      James ilmus Matthew’d süles hoides uksele. Emma püüdis kinni tema pilgu. „Kas sa võid meile mõne minuti aega anda?” ütles ta. James oli üllatunud – tavaliselt oli Emma oma perekonna käest pääsemise üle rohkem kui õnnelik –, ent taandus siiski ukselt.

      Ikka veel oma mõtetesse süüvinud Robert ei paistnud seda segamist märkavatki. Ta jätkas: „Lisaks oli ka aruanne kodustest oludest. Ma läksin kohtuma Michael Longiga, et selle üle läbi rääkida. Jeanie ema käis tal küll vanglas külas, kuid Michael mitte kordagi. Pärast proua Longi surma ei olnud Jeaniel üleüldse külastajaid. Ma tahtsin välja selgitada, kas on olemas mingisugune võimalus, et nad ära lepivad. Kui Michael oleks olnud nõus Jeaniet pärast vabastamist kas või lühikesekski ajaks enda juurde jätma, oleks komisjoni suhtumine võinud olla teistsugune.”

      „Aga ta ei olnud nõus?”

      „Ta ütles, et ei suudaks Jeaniet oma majas taluda.” Robert tõstis pilgu laualt. „Nii et sa võid aru saada, miks ta ennast niivõrd suure süüdlasena tundis, et pidi süü minu peale veeretama. Ta oli uskunud, et tema lihane tütar on mõrtsukas.”

      Kuues peatükk

      Michael lipsas kirikuuksest välja ja peatus, et hinge tõmmata. Ta värises. Tuul puhus vihma otse lahtisele etikule. See torkis tema nägu ja materdas ülikonna halli kangast, millel kõik tilgad valgusid laiali nii, nagu armulauavein oli valgunud laiali mööda Robert Winteri valget koorirüüd. Michael tõmbas ruttu selga veekindla ülekuue, mida ta ikka veel käsivarrel kandis, ja kuigi maru ei ilmutanud vaibumise märke, hakkas ta mööda teed edasi minema. Jumalateenistus pidi peagi lõppema. Kirikus olevad vanamoorid kõnnivad siis kogudusemajja kohvi jooma minnes siit läbi ja ta ei talunud mõtet sellest, et nad teda jõllitavad.

      Armulauaveini magus maitse oli jäänud talle suhu ja huultele, ning äkitselt tahtis ta meeleheitlikult mingisugust päris jooki, et seda maitset minema uhtuda. Ta jäi Ankru ees kõhklema. Ta ei olnud aastaid seal sees käinud, ent tundis siiski kiusatust. Siis aga taipas ta, et kõrts on täis oma pühapäevase lõunasöögi valmimist ootavaid mehi, ja ta ei tahtnud ühegi tuttavaga kohtuda. Ta arvas, et ei suuda viisakaks jääda. Tema peas möllas ikka veel see raev, mis teda valdas, kui ta nägi peekriga enda poole tulevat Winterit. Ta ei olnud uhke selle stseeni üle, mille ta korraldas, aga kui ta poleks Winteri peale sülitanud, siis oleks ta pidanud teda lööma. Ta tahtis veel praegugi kedagi lüüa.

      Mõte jumalateenistusele minna oli juba iseenesest jabur. Nüüd sai ta sellest aru. Ta oli pettunud sõltumata sellest, mida ta oli lootnud siit talituselt saada. Kirikuskäija oli olnud Peg, mitte tema. Tema oli seda alati pidanud tobeduseks. Täiskasvanud mehed, kes tõmbavad endale selga preestrikuue. Mida ta oli sealt siis oodanud? Kas Jeanie sarikate vahelt alla hõljuvat häält: „Issi, pole midagi. Ma annan sulle andeks.”