Vaimude labürint. I raamat. Карлос Руис Сафон

laske aga tulla – tuletan teile meelde, et neis küsimustes olen sama asjatundlik kui diplomeeritud arst.”

      „Ei, asi ei puuduta voodielu.”

      „Kahju, sest mul on just värsket infot teatud uute nõksude osas, mis võiksid…”

      „Fermín,” katkestasin ma tema jutu, „mis te arvate, kas ma ikka olen elanud nii, nagu peab? Kas ma olen olnud tasemel?”

      Mu sõber oli sõnatu. Ta vaatas ohates maha.

      „Ärge nüüd öelge, et see ongi selle teie kinnikiilunud Balzaci-faasi taga. Hingelised otsingud ja muu säärane…”

      „Kas inimesed mitte selleks ei kirjutagi – et mõista paremini nii iseennast kui ka maailma?”

      „Ei, kui inimesed teavad, mida nad teevad, mis ei pea teie puhul…”

      „Te olete nigel pihiisa, Fermín. Katsuge mulle ometi natukenegi abiks olla.”

      „Mina arvasin, et te pürite romaanikirjanikuks, mitte pühameheks.”

      „Öelge mulle tõtt, Fermín. Te tunnete mind sestpeale, kui ma olin alles laps. Kas ma olen teid alt vedanud? Kas ma olen ikka olnud see Daniel, kelleks te lootsite mind saavat? Kelleks mu ema lootis mind saavat? Öelge tõtt.”

      Fermín pööritas silmi.

      „Tõde on see jamps, millega inimesed lagedale tulevad, kui neile tundub, et nad on millelegi pihta saanud. Mina tean tõest sama palju kui selle imelise särtsaka nime ja veelgi särtsakama büstiga naisterahva rinnahoidja suurusest, keda me ükspäev Capitoli kino ekraanil nägime.”

      „Kim Novak,” täpsustasin ma.

      „Hoidku Jumal ja gravitatsiooniseadus teda igavesti oma auhiilguses.

      Ja ei, te ei ole mind alt vedanud, Daniel. Mitte iial. Olete hea mees ja hea sõber. Ja kui minu arvamust teada tahate, siis oleks teie kadunud ema Isabella teie üle uhkust tundnud ja pidanud teid heaks pojaks.”

      „Aga mitte hea romaanikirjanik,” tähendasin naeratades.

      „Kuulge, Daniel, teie olete romaanikirjanik niisama palju kui mina dominikaani munk. Ja te teate seda ise ka. Ükski sulepea ega Underwood siin päikese all ei muudaks asja.”

      Ma ohkasin ja vajusin sügavalt mõttesse. Fermín jälgis mind mõtlikul pilgul.

      „Teate mis, Daniel? Tegelikult mõtlen ma, et pärast kõike seda, mis meie teiega oleme läbi teinud, olen mina ikka endiselt see armetu vennike, kelle te tänavalt üles korjasite ja heast südamest oma koju viisite, teie aga olete endiselt see abitu, eksinud laps, kes lõpututele saladustele komistades ringi uitab, uskudes, et kui on need kuidagi imeväel lahendanud, suudab ta jälle meenutada oma ema nägu ja tõde, mille maailm on talt röövinud.”

      Vaagisin tema sõnu – need olid tabanud naelapea pihta.

      „Ja kui ongi nõnda, kas see oleks siis nii hirmus?”

      „Võiks olla märksa hullemgi – te võiksite olla romaanikirjanik nagu teie sõber Carax.”

      „Peaksin ta ehk üles otsima ja veenma hoopis teda seda lugu kirjutama,” laususin ma. „Meie lugu.”

      „Niiviisi ütleb vahel ka teie poeg Julián.”

      Heitsin Fermíni poole kõõrdpilgu: „Mis asja Julián ütleb? Mida teab Julián Caraxist? Kas te olete mu pojaga Caraxist rääkinud?”

      Fermín manas näole vaga ohvritalle ilme.

      „Mina?”

      „Mida te olete talle rääkinud?”

      Fermín lasi pahinal õhku välja, just nagu tahaks teema tõsidust kahandada.

      „Tühja-tähja. Kõige enam ehk paar suvalist kahjutut joonealust märkust. Häda on selles, et poiss on juurdleva loomuga ja tema antennid on alati püsti, nii et muidugi haarab ta kõike õhust ning paneb ise kaks ja kaks kokku. Pole minu süü, et poiss nii terane on. Ilmselgelt ei ole ta teisse.”

      „Armas Jumal… Ja kas Bea teab, et te olete poisiga Caraxist rääkinud?”

      „Mina ei sega end teie pereellu. Aga ma kahtlen, kas leidub kuigi palju selliseid asju, millest proua Bea teadlik ei oleks või mida ta ei aimaks.”

      „Ma keelan kategooriliselt teil minu pojaga Caraxist rääkida, Fermín.”

      Ta surus käe rinnale ja noogutas pühalikult.

      „Minu suu on lukus. Langegu mu peale kõige hirmsam teotus, kui ma mõnel raske katsumuse hetkel peaksin sellest vaikusevandest üle astuma.”

      „Ja kui jutt juba sellele läks, siis te ei maini talle ka midagi Kim Novaki kohta. Küll ma teid tunnen.”

      „Selles küsimuses olen ma süütu nagu Jumala tall, kes maailma patud ära kannab: hoopis poiss ise võtab selliseid teemasid üles, ta pole ju sugugi loll.”

      „Te olete võimatu.”

      „Lepin alandlikul meelel teie ülekohtuste solvangutega, sest ma tean, et neid kutsub esile üksnes teie loomevõime kokkukuivamisest tingitud allasurutud pinge. Kas Teie Ekstsellentsil on nimetamatute mustale nimekirjale lisada veel kedagi peale Caraxi? Äkki Bakunin? Alba hertsoginna?”

      „Minge parem magama ja ärge tüüdake mind enam, Fermín.”

      „Ja jätan teid üksi ohu küüsi? Ei tule kõne allagi, publiku seas peab viibima vähemalt üks täie aruga ja vastutusvõimeline täiskasvanud inimene.”

      Fermín uuris laual ootavat sulepead ja tühjade paberilehtede kuhja, mõõtes neid imetleval pilgul, otsekui näeks enda ees kirurgi tööriistu.

      „Kas olete välja nuputanud, kuidas see ettevõtmine käima lükata?”

      „Ei. Mul oli see parajasti käsil, kui te oma nürimeelsete märkustega kohale ilmusite.”

      „Rumalus. Minuta ei saaks te poenimekirjagi kokku.”

      Asjas lõplikult selgusele jõudnud ja meie ees kõrguva titaanliku ülesande ees käised üles käärinud, istutas ta ennast minu kõrvale toolile ja puuris mind säärase inimese läbitungival pilgul, kes suhtlemiseks sõnu tingimata ei vaja.

      „Mis puutub nimekirjadesse: vaadake, ma tean sellest romaanikirjutamise värgist sama palju kui tööstuslikust tootmisest või jõhvsärgi kasutusviisidest, aga mulle tundub, et enne, kui midagi jutustama hakata, tuleks teha nimekiri neist asjust, mida me tahame öelda. Niiöelda inventariloend.”

      „Teedekaart?” pakkusin ma välja.

      „Kui puudub arusaamine selle kohta, kuhu õigupoolest minek, koostatakse ikka teedekaart – juba ainuüksi selleks, et veenda iseennast ja mõnd teist lihtsameelset, et mingi minek siiski käsil on.”

      „See polegi nii laita mõte. Enesepettus on iga pöörase ettevõtmise võti.”

      „Näete nüüd ise! Meie kahekesi koos moodustame võitmatu duo. Teie peale jäävad märkmed, minule mõtlemine.”

      „Sel juhul mõelge valjusti.”

      „Kas selles asjanduses on ikka piisavalt tinti edasi-tagasi reisiks põrgusse?”

      „Piisavalt, et teele asuda.”

      „Siis jääb vaid otsustada, millest me nimekirja koostamist alustame.”

      „Mis oleks, kui alustaks teie kohtumise loost?” pärisin ma.

      „Minu kohtumisest – kellega?”

      „Mis te ise arvate? Teie kohtumisest Barcelona Alice’iga Imedemaalt.”

      Üle ta näo vilksatas vari.

      „Ma ei usu, et oleksin seda lugu kunagi kellelegi jutustanud, Daniel. Isegi mitte teile.”

      „Sellisel