Takerdunud maa. Тобиас С. Бакелл

me olime koju tagasi jõudnud, otsisid Pila ja Jiala mu parimad riided välja. Pila aitas mul mu kõige peenema vesti kahte nööbirida kinni nööpida ja torutas huuli, nähes, kui kõhnaks olin ma jäänud, võrreldes ajaga, mil ma seda riidetükki rikka ja tervena viimati kandnud olin.

      Naersin tema mure peale.

      «Peagi olen ma jälle paks ja sina saad endale teenrid. Me saame rikkaks ja linn pääseb.»

      Pila naeratas. Esimest korda mitme aasta jooksul polnud tema nägu murelik. Ta nägi jälle noor välja ja mulle tuli meelde, kui kena ta oli nooruses olnud ja kuidas ta vaatamata kõigile muredele aastate möödudes ikka veel vastu pidas. Arvukad uued kohustused, mille ta oli enda kanda võtnud, polnud teda murdnud ega painutanud. Ta oli meie majja jäänud ka siis, kui meie vara otsa lõppes ja rikkamad perekonnad talle paremat ja mugavamat elu pakkusid.

      «Väga hea, et sa ikkagi hull ei ole,» ütles Pila.

      Ma naersin. «Oled sa selles täiesti kindel?»

      Ta kehitas õlgu. «Vähemalt selles, mis okasvääte puudutab.»

      Tee Linnapea majani viib ümber Malvia mäe, läbi savituru ja alla piki Sulongi jõge, mis eraldab Khaimi Alam-Khaimist.

      Jõel kohtub vürtsiturg kartulituruga, mis omakorda seguneb vaseturuga. Õhk on paks purustatud vürtsidest, millele hõiguvad kiitust pikkade mustade õlitatud vuntsidega vürtspoodnikud, kelle vurrud venivad iga uue lapsega pikemaks. Nende käed on tšillist punased ja kurkumist kollased, nende hingeõhus aga on tunda küüslaugu ja pune lõhna. Nad istuvad jõekaldal oma sammaskäikude all, suured vürtse täis kanepikorvid ees ja selja taga uksed poodidesse, kus üksteise otsa kuhjatud vürtsid ulatuvad teise korruseni. Edasi tulevad kartulituru naised, kes müüsid varem ainult kartuleid, aga kauplevad nüüd igasuguste mugulatega, ja vasekaupmeeste perekonnad, kes parandavad padasid ja torujuppe ning valmistavad rikastele messingist küünlajalgu, vaestele aga potte.

      Kui ma noor olin, oli olemas ainult Khaim. Sel ajal osa vanast Impeeriumist veel hingitses. Ida suured imed ja kuulsusrikas pealinn Jhandpara olid küll kadunud, aga Alacan, Turis ja Mimastiva olid ikka veel alles. Khaim oli sel ajal vähetähtis linn, mida hinnati küll soodsa jõeäärse asukoha pärast, aga mis jäi siiski kaugele Jhandparast, kus suured majistrid olid kord oma väge kasutanud ja igal oma varrukal kolme teemanti kandnud. Aga okasväädi aeglase edasitungi tõttu hakkas Khaim kosuma ja teisel pool jõge kasvas Alam-Khaim veelgi kiiremini.

      Lapsena võisin vaadata üle jõe, nägemata midagi peale viljakoorma all lookas sidrunipuude ja kasropõõsaste. Nüüd kükitasid seal põgenike savihütid. Alacanlased, kes olid oma kodu hävitanud ja tahtsid nüüd ka Khaimile häda kaela tuua. Muidugi, Turisest pole nüüd alles midagi peale tuha, aga see polnud nende süü. Turise hävitasid rüüstajad, alacanlased aga saavad ainult iseennast süüdistada.

      Jiala kiirustas minu kõrval mööda jõekallast ja hoidis mul käest kinni. Tema käsi oli väike. Nii väike. Aga nüüd oli tal tulevik. Mitte ainult väljavaade elule ja rikkusele, vaid võimalus, et ta ei peagi ehk põgenema oma kodust nagu alacanlased, kui okasväät tema lapsepõlve ja ajaloo alla neelab.

      Sulongil sõelusid väikesed paadid edasi-tagasi, tuues Alam-Khaimi töölisi pealinna. Praegu aga rikkus seda vaatepilti hoopis muu.

      Õhus rippus pooleldi valmis ehitatud suur sild. Ehitis hõljus jõe kohal ja seda hoidsid minema lendamast arvukad köied. Võlukunst. Hämmastav, võimas võlukunst. Majister Scaczi kätetöö – tema oli ainus mees linnas, kes tohtis Linnapea loal võlujõudu kasutada ilma sealjuures hukkaja kirvest kartmata.

      Seisatasin ja vaatasin üle vee hõljuva silla poole. Sellist võlukunsti polnud nähtud Jhandpara langemisest saadik. Silla nägemine tekitas minus ebausklikku hirmu. Nii palju võlujõudu ühes kohas. Isegi balanthast ei saanud meid nii suure väe vastu kaitsta.

      Üks vürtsimüüja hõikas mind. «Tahad osta või segad niisama minu äri?»

      Kergitasin tema poole oma sametmütsi. «Andestust, kaupmees. Ma jäin silda vaatama.»

      Mees sülitas ja põrnitses hõljuvat ehitist. «Seal on palju maagiat.» Ta sülitas uuesti. Tubaka ja kehmijuure segu. Narkootikumid. «Kuulsin, et nad raiuvad juba teisel pool jõge okasvääte. Läänekaldal pole veel peaaegu ühtegi, aga nüüd kasvavad väädid vagunirataste vagudes. Varsti läheb meiega samuti kui Alacaniga. Okasväät neelab meie linna, sest meie lõbus Linnapea tahab üht kallast teisega ühendada. Nagu sellest veel ei piisaks, et need uued alacanlased oma väikesi loitse pomisevad, on meil nüüd veel suur võlukunst. Scacz ja Linnapea teevad näo, et Khaimist peaks saama uus Jhandpara majistrite ja teemantide ja hõljuvate lossidega.»

      Ta sülitas veel kehmijuurt ja tubakat ning põrnitses silda.

      «Hukkajal on nüüd käed tööd täis. Peagi ehivad linnaväravat värskelt vardasse aetud pead, see on sama kindel kui okasväätide lähenemine. Kasutatakse liiga palju suurt võlukunsti, et väikestele loitsudele läbi sõrmede vaadata.»

      «Võib-olla mitte,» alustasin ma, aga Jiala näpistas mu kätt ja ma jäin vait.

      Vürtsimüüja jõllitas mind, nagu oleksin ma hull. «Pidin täna terve kotitäie küüslauku ära põletama. Terve kott jäi müümata. Puha okasväädiseemneid ja kasve täis. Nad punuvad oma väikeseid loitse ja minu äri kannatab.»

      Tahtsin talle öelda, et pundar, mida ma seljas kandsin, muudab seda tasakaalu, aga vähemalt Jiala säilitas kaine mõistuse ja tänu talle pidasin keele hammaste taga. Võlukunst meelitab okasvääte ligi. Sellistel projektidel nagu uus sild oli oma vältimatu hind.

      Vinnasin oma varustusepauna õlale. Me jätkasime oma teed ümber mäejalami ja siis nõlvast üles, kus Linnapea maja Khaimi kohal kõrgus.

      Meid juhatati pikema jututa Linnapea galeriisse. Meie ümber laiusid marmorpõrandad ja võlvkaared. Minu hõlstid näisid seal viletsatena ja Jiala omad samuti. Isegi meie parimad riided olid vanad ja kulunud.

      Galerii äkilises jaheduses hakkas Jiala jälle läkastama. Kuiv ragisev köha ähvardas hullemaks minna. Põlvitasin maha ja andsin talle tilga vett juua. «Kas kõik on korras?»

      «Jah, papa.» Ta vaatas mind pühalikult ja usaldavalt. «Ma ei köhi rohkem.» Aga kohe haaras teda uuesti kuiv köha, mis kõlas galerii seintelt vastu ja andis meist kõigile teistele audientsi palujatele teada.

      Ootasime galeriis koos naistega, kes tahtsid, et nende majapidamismaksu alandataks, ja meestega, kes tahtsid pääseda kohustuslikust tööst. Tunni aja pärast tuli Linnapea sekretär meie juurde, rinnal helkivast kullast ametimedaljon, millel ristusid Hukkaja Kirves ja Majistri Sau, kaks suurvõimu, mida Linnapea linna hüvanguks käsutas. Sekretär juhatas meid läbi veel ühe marmorgalerii Linnapea kabinetti ja sulges meie järel ukse.

      Linnapea kandis punasest sametist rõivaid ja tema kaelas rippus kuldketi otsas sekretäri omast palju suurem medaljon, mida tema sõrmed aeg-ajalt ahnelt puudutasid. Koos temaga oli toas ka Majister Scacz. Mu ihukarvad tõusid püsti, kui nägin meest, kes kasutas igapäevaselt võlukunsti ja jättis tagajärgede eest hoolitsemise linna okasväädirühmade ja laste õlule, kes pidid väikesed okasväädivõrsed mördipragudest ja munakivide vahelt välja kaevama või põletama.

      «Jah?» küsis Linnapea. «Kes teie veel olete?»

      «Jeoz, alkeemik,» teadustas sekretär.

      «Ta lehkab võlukunsti järele,» sosistas Majister Scacz.

      Sundisin end naeratama. «Lõhn tuleb minu seadeldisest.»

      Linnapea kulmud kerkisid nagu kaks karvast halli tõuku tema punetava näo kohal. Ta vuntsid olid lühikesed, tema elus polnud ühtegi last. Ühte põske lõhestas vana arm, mis tõmbas tema suu kergelt irevile. «Kas te tegelete võlukunstiga?» küsis ta teravalt. «Olete te hull?»

      Tegin rahustava liigutuse. «Ei tegele, ekstsellents. Ei, sugugi mitte.» Mu huultelt pääses