Esimene saladus. Sinu lugu – enne sinu sündi. Katharina Vestre

munarakku ja vabastab oma väärtusliku lasti – 23 sinu isa kromosoomi. Täpsel samal hetkel vabaneb munarakus aine, mis tekitab munaraku ümber kõva läbitungimatu kesta, nii et ükski teine sperm enam sisse ei pääse. See peab toimuma kiiresti, sest kui sisse pääseb veel spermat, on tagajärjed katastroofilised. Kui kaks seemnerakku tungivad munarakku täpselt ühel ajal, tekib rakk, milles on 46 kromosoomi asemel 69. Kuigi munarakk teeb kõik, mis võimalik, et sellist olukorda vältida, ei õnnestu see vahel. Kunstlikult viljastatud munarakke uurinud teadlased on leidnud, et 10% neist viljastas enam kui üks seemnerakk. Sellised munarakud ei ole võimelised normaalselt arenema ja nagu me hiljem näeme, on see nende jaoks surmaotsus. Aga praegu võid kergemalt hingata – praegu oli vaid üksainus võitja. Sinu ema ja isa kromosoomid on nüüd üheks saanud ning loodud on kõige esimene rakk, mis sisaldab juba sind. Võidujooks on lõppenud. Sinu lugu võib alata.

      Varjatud universum

      Mis toimub emme kõhus? Enne mikroskoopide leiutamist oli suurem osa sellest päris alguses toimuvast meie eest hästi varjatud. Aegamisi ilmnevaid tillukesi üksikasju on palja silmaga võimatu märgata. Isegi elevandid, kelle turjakõrgus võib ulatuda lausa nelja meetrini, on alguses mikroskoopilised. Abiks ei ole ka see, et oleme peidus naha, lihaste ja veresoonte taga. Enam kui 2300 aastat tagasi murdis Aristoteles pead, kuidas sünnib uus elu. Vastuste otsingul avas ta erinevas arengustaadiumis viljastatud kanamune. Kolmepäevasest munast leidis ta munarebu sees tuksuva väikese punase südame. Kui ta lõhkus munakoore nädal hiljem, oli munas tilluke suurte silmadega olend. Loomulikult sarnanes üha hiljem avatud munades peituv olend aina rohkem kanaga. Kindlasti on see samamoodi ka inimeste puhul, arvas Aristoteles. Ta oletas, et mehe sperma edastas mingil moel naise verele käsu hakata kõhus ajapikku tekitama inimolendit.

      Aristoteles uskus ka seda, et elusolendid võivad tekkida väga erineval moel. Putukad võivad sündida kastepiiskadest lehtedel, koid areneda villast ja austrid ligasest mudast. Ligi 2000 aastat hiljem olid tema ideed ikka veel laialt levinud. 17. sajandil tuli keemik Jean Baptiste van Helmont erinevate eluvormide loomiseks välja paari väga loomingulise ja meelelahutusliku retseptiga. Kujuta näiteks ette, et tahaksid endale kodus mõned hiired teha. Retsept on lihtne: pista määrdunud ja veidi higine särk täis nisuvakka. Oota 21 päeva ja voilà! Sinu nisust on saanud tõelised nuhkivad ja ringisibavad elus hiired. Pole muidugi mingit põhjust kahelda, et Van Helmonti retsept toimis. Ja ta polnud ainuke, kes pakkus välja jahmatavaid võimalusi, kuidas võivad loomad õigetel tingimustel tekkida täiesti iseenesest. Märg muda jõekaldal võis võluväel moonduda konnadeks, prügi rottideks ning kujutle vaid kõiki neid tõuke, kes ilmusid roiskunud lihasse eikusagilt – kuigi ma mõistan, et on raske ette kujutada, kuidas austrid paarituvad ja munevad. Sellegipoolest leidus palju ka neid, kes mõistsid, et miski eelmainitud teooriates ikkagi ei klapi. Sest kuidas on ikkagi võimalik, et vedelast kaosest ainestub tõeline elav olend? 1600ndate lõpus kerkis esile uus idee – kõik olendid, olgu siis konnad või inimesed, tekivad iseenda miniatuursest versioonist. Kui jumal lõi esimesed inimesed kogu nende täiuses, lõi ta ka kõik tulevased põlvkonnad. Need tibatillukesed miniinimesed pesitsesid üksteise sees, kihtide kaupa nagu matrjoškad. Hiljem lähevad nad lihtsalt idanema ja kasvavad kuni sünnini ema kõhus. Kui leiutati mikroskoobid, kasvas bioloogide kindlustunne veelgi, et need miniolendid kusagil eksisteerivad. Kujutle vaid kõiki neid rikkalikke pisiasju, mis olid inimsilma eest varjatud! Näis, et pole võimalik seada piire, mida kõike on võimalik avastada, kui vaid mikroskoope veel pisut täiustada.

      Üks tolle aja kõige andekamaid mikroskoobimeistreid oli Hollandi kaupmees Anton van Leeuwenhoek. Miski ei osutanud sellele, et Leeuwenhoekist võiks saada teadlane, kuna tal polnud ei ülikooliharidust ega ka raha. Tegelikult oli tema eesmärk uurida mikroskoobiga kangaid, mida ta müüs, kuid ühel päeval tekkis temas uudishimu ning ta pistis läätse alla veetilga. See, mida mees nägi, muutis alatiseks tema elu. Iga läbipaistev piisk kihas kõikvõimalikus vormis kummalistest elukatest. Leeuwenhoek nimetas need animalcule’iteks, tillukesteks loomadeks, ning hakkas seejärel mikroskoobi all uurima kõike, mis ette sattus – oma joogivett, lompe, millesse ta astus, ja isegi ollust, mida leidis oma hammaste vahelt. Ta leidis tillukesi loomi kõikjalt, kuhu vaatas. Unustage eksootilised saared, unustage kosmos – Leeuwenhoek sai heita pilgu varjatud – vaevu avastatud – maailma, mis asus otse ta nina all.

      Leeuwenhoeki muljet avaldavate mikroskoopide kuulsus levis kiiresti ning ühel päeval külastas teda arstitudeng, kaasas haigelt patsiendilt võetud spermaproov. Leeuwenhoek oli juba mõnda aega keeldunud igasugusest sperma uurimisest. Väga uskliku inimesena pelgas ta, et see oleks midagi rüvetavat. Aga teisest küljest – seekord oli väga selgelt tegu meditsiinilise juhtumiga … Ta otsustas lõpuks pilgu peale visata. Kuigi proov, mida ta uuris, oli vaevu suurem kui liivatera, nägi ta selles mikroskoobi all tuhandeid tibatillukesi olendeid. Neil olid ümarad pead ja pikad läbipaistvad sabad – nagu pisikestel konnakullestel. Kas need olid seotud haigusega? Või oli proov ehk liiga kaua seisnud?

      Nagu iga korralik teadlane mõistis ka Leeuwenhoek, et peab võrdlema proovi tervelt mehelt saadud näidisega. 1677. aastal saatis ta Londoni Kuningliku Seltsi – üks maailma juhtivaid teadusasutusi – presidendile oma leidude kohta üksikasjaliku kirja, kus ta kirjeldas proovist leitud tillukesi olevusi, ja lisas, et need olid leitud „vahetult pärast ejakulatsiooni, enne kui möödunud oli kuus pulsilööki“. Seejärel kinnitas ta rõhukalt, et proov polnud hangitud vähimalgi määral patusel moel, vaid sai talle „kättesaadavaks täiesti loomulikul viisil abielusuhtluse läbi“. (Tema naisel võis päris raske olla.) Kirja lõpus toonitas Leeuwenhoek tungivalt, et president hoiaks kirja sisu enda teada, kui on vähimgi kartus, et vaatlusandmed võivad õpetlaste seas vastikust tekitada. Skandaal oli viimane, mida ta tahtis.

      Leeuwenhoek oli veendunud, et seemnevedelik mängis uue elu tekkes võtmerolli. See polnud selge tühi vedelik, vaid tulvil mikroskoopilist elu! Kas see võiski ehk olla koht, kus eksisteerivad miniatuursed inimesed? Kindlasti, nende nägemiseks on ainult tarvis piisavalt head mikroskoopi. Leeuwenhoek töötas selle kallal aastaid järjekindlalt edasi, kuid hoolimata aina parematest läätsedest ei leidnud ta midagi. Ta üritas isegi tillukese harjaga ettevaatlikult eemaldada seemneraku pea ümbert membraani, kuid ei näinud kunagi, et sinna oleks midagi peidetud. Lõpuks oli ta sunnitud leppima lüüasaamisega. Leeuwenhoek oli aga sellegipoolest kindel, et seemnerakus peitub suur saladus, mis on nii tilluke, et me ei suuda seda iial näha. Kui ta vaid oleks teadnud, mis seal tegelikult on!

      Inimese retsept

      Esimesed tunnid. Võidujooks on lõppenud ja sinu kõige esi-mene rakk hõljub rahulikult mööda munajuha alla. Nii paljud otsused on juba tehtud, sest kuigi rakk on väiksem kui punkt lause lõpus, on see piisavalt suur, et sisaldada kõiki sinu ehitamiseks vajalikke juhiseid. Mitte ainult organeid, mis sind elus hoiavad, vaid ka su silmavärvi ja ninakuju.

      Raku suur saladus ei olnud mitte miniatuurne inimene, vaid molekul. Ja selle molekuli lugu saab alguse mädast – ning ühest Šveitsi keemikust.

      1869. aastal võtab Friedrich Miescher ühendust oma labori lähedal asuva kirurgiakliinikuga. Ta uurib, kas nad võiksid anda talle patsientide kasutatud sidemeid. Mida mädasemad, seda parem. Miescher uurib leukotsüüte, valgeliblesid, mida leidub hulgaliselt haavanditest immitsevas valkjaskollases lägas. Valgelibled on jäänused lahingutest – nad töötavad immuunsüsteemi heaks – ning paljud neist hukkuvad haavades bakteritega lahinguid pidades. Miescher kogub mäda kokku, filtrib valgelibled välja ning viib neis leiduvate valkude kindlakstegemiseks läbi põhjaliku analüüsi. Ühel päeval märkab ta kleepuvat piimvalget ainet, mis eraldub happe lisamisel. Edasi uurides mõistab mees, et see ei saa olla valk. Kuna aine pärineb rakutuumast (nukleu-sest), nimetab ta uue aine nukleiiniks.

      Miescher avastab, et seemnerakud sisaldavad ebatavaliselt suurel hulgal nukleiini ja mõistab, et see aine peab olema uue elu sünnis esmatähtis.