Korter. Monika Rahuoja-Vidman

orter

      I peatükk

      Ettevaatlikult paotas Sepo ust ja piilus magamistuppa.

      Tuba oli tühi!

      Ja pidigi olema! Ta oli ju kuulnud, kuidas välisuks kolksatas.

      Mees läks edasi elutuppa ja astus akna juurde. End kardina taha varjates vaatas ta neiule järele nii kaua, kuniks too pikk ja sale, hobusesabasse pandud juustega blondiin nurga taha keeras ja teda enam näha polnud.

      Pikka kasvu tugev mees, juba hõrenema hakanud, kuid see-eest veel tumedate juustega, ohkas ja neelatas. See polnud esimene kord, kui ta kodust lahkuvale neiule aknakardinate vahelt piiludes järele vaatas ja sülge neelas.

      Ta unistas tollest blondi hobusesabaga tüdrukust päeval, nägi teda öösiti unes, kui ta just ise ööpimeduses neiu voodi juurde teda imetlema ei hiilinud.

      Sepo tahtis nii väga tüdrukut paremini tundma õppida, temast kõike teada saada ja lootis, et siis, kui aeg on küps, siis võib nii mõnigi asi tema elus muutuda…

      Mees oli muuseas kindel, et just praegu läks neiu tööle. Oli ju hommik. Kahjuks ei teadnud ta, kus täpselt neiu töötas. Ta oli temaga vaid mõne sõna vahetanud. Maja trepikojas kohtudes. Pärinud, kuidas neiule korter meeldib.

      Kuid kus ta töötab, seda polnud ta küsinud. Ta ei tahtnud pealetükkiv olla. Neiu polnud ju veel kuud aegagi siin elanud.

      Vahel oli neiul üle õla spordikott ja käes tennisereket, siis oli selge, et ta läks trenni.

      Vahel tuli ta koju koos mõne sõbrannaga ja siis kostus läbi seina jutukõminat ja naerupahvakuid.

      Ja nüüd seisis ta siin, korteris, mida neiu üüris.

      Sepo läks tagasi neiu magamistuppa. See oli tal esimene kord seal viibida ja seetõttu vaatas ta uudishimulikult ringi. Helesinise päevatekiga kaetud suur voodi, vana tugitool, fotod kummutil ja fotomontaaź seinal.

      Ta astus lähemale, et uurida ühte fotot, kus oli näha blondit kallistamas keskealist naist ja meest.

      Kindlasti tema vanemad, arvas Sepo. Naine paistis olema blondiga üsna ühte nägu.

      Oli ka paar pilti, kus neiu oli koos sõbrannadega, kuid enamus fotosid olid siiski blondist endast.

      Samas… polnud ühtegi pilti, kus oleks mõni noormees figureerinud.

      Mehele tegi see rõõmu. See tekitas kindla tunde, et tüdruk kuulub ainult talle. Ta ei tahtnud teda kellegiga jagada. Ja miks peakski?

      Sepo tõmbas lahti magamistoa seina ääres seisva suure valge kummuti ülemise sahtli.

      Meigituubid ja topsid, lõhnaõlipudelid, huulepulgad, küünelakid, juuksekummid, kammid… Kõik seisid korralikult üksteise kõrval nagu sõdurid, laotuna suurematesse karpidesse.

      Paar suuremat lõhnaõlipudelit lamasid pikuti. Teisiti poleks mahtunud. Võibolla olid need deodorandid?

      Mees võttis ühe suurema pudeli, avas korgi ja nuusutas. Magus, aga mitte päris… Selline hapukasmagus.

      Ta võttis teise suure pudeli ja keeranud korgi ära, pihustas seda ning nuusutas seda uudishimulikult. Kurgilõhn… Või värske räime? Ei tea…

      Sepo asetas pudelid ettevaatlikul tagasi ja võttis pihku väikese hõbedast värvi küünelaki pudeli. Lähemal vaatlusel selgus, et küünelakk pudelis oli siiski helerohelist värvi.

      Võtnud veidi värvi pintslile, tõmbas ta sellega üle oma väikese sõrme küüne. Talle tundus, et see väike pintslitõmme ühendas neid mingil moel. Nende küüned oli nüüd, oletatavalt, ühte värvi. Mees muigas, vahva!

      Milline hea idee see oli tal tookord olnud – osta kaks korterit kõrvuti.

      Need korterid siin olid olnud kõige esimesed, mis ta ostis juba sel ajal, kui käis ise veel Norras tööl.

      Arvutitehnikuid oli tol ajal veel vähe ja ta teenis Norramaal korralikku palka. Teenis nii palju, et tark oli see teenitud raha millessegi investeerida. Miks mitte osta korter?Mitu korterit?

      Kinnisvara oli alati kindel värk. Elamist on kõigil vaja.

      Siinses kahes korterites oli ta ise rabanud ja rassinud, kuniks jõudis arusaamisele, et lihtsam on lasta kellelgi teisel töö ära teha.

      Aga need seinakapid mõlemas korteris ja liikuv paneel nende vahel. See oli tema idee! See oli superidee. Ja sellest ei teadnud keegi peale tema.

      Siiski. Anna, kes oli tema esimene üüriline, tema teadis, aga tema oli surnud. Juba aastaid.

      Hiljem oli ta ostnud veel mitu korterit ja muidugi nõudis see üksjagu raha, et need renoveerida lasta, aga see polnud mingi mure. Nii firma kui hea raha eest välja üüritavad korterid tõid piisavalt sisse.

      Sepo naeratas rahulolevalt. Jah, see korter siin, see oli ajalooga. Siin oli karma ja temale sobilik energia. Ja siin elas nüüd neiu, kes talle meele järele oli.

      Üksjagu momente, mille üle rõõmu tunda.

      Ta läks tagasi seinakapi juurde, avas ukse ja vaadates neiu rõivaid, hingas sügavalt sisse. Milline värskus, nooruslikkus, energia…

      Võibolla see ongi energia, nooruse energia, mida ta otsib, arvas ta. Võib see nii olla?

      Veidi mõelnud, jõudis ta järeldusele, et miks mitte? Nooruse energia saladus! See kõlab hästi. Ja kui üks keskealine mees saab selle superenergia kasvõi noorukeselt neiult, siis mis saab selles halba olla?

      Ta võttis kapist neiu roostevärvilise trikookleidi ja surus selle vastu rinda. Milline tunne… see pani ju lausa pea ringi käima ja liblikad kõhus lendlema.

      Sepo nuusutas kleiti, ooh… see lõhnas tugevalt neiu järgi. Tema lõhnaõli järgi. Mees tundis, et pea hakkab ringi käima, seda kõike oli nii palju… Ta võttis riidepuult kampsuni. Jah… Igas asjas, mida ta puudutas, oli tunda, et see on Julia oma.

      Ei, peab millelegi muule mõtlema! Peab tööle minema, kontrollima, millega need laisad eided seal tegelevad ja siis…

      Võibolla kutsuda Teresa omale kabinetti? Too lõhnab vähemalt talutavalt. Ja oskab meelitada, isegi kui see vahel vihale ajab. Loll eit küll, aga noh… ajutiselt ajab asja ära.

      Kannatab ehk õhtuni vastu pidada? Öösel võib tulla ja imetleda magavat neidu. Vähemalt esialgu.

      II peatükk

      Sepo mõtles taas saledale blondile ja jõudis korraga otsusele, et ta on neidu juba küllalt öösiti piidlemas käinud. Nüüd on jõudnud kätte aeg temaga tutvust sobitada. Kohe õhtul!

      Peale mõne öise külaskäigu oli ta teda juba üle kahe kuu ka aknast piilunud, tema voodile pikali heitnud ja seal pikutanud, tema sahtlites sorinud ja salaja isegi tema mobiili lähemalt uurinud.

      Nüüd aitab! Just sel päeval, kohe täna, kohe õhtul, otsustas mees. Ta tutvustab ta end neiule ja siis teeb talle ettepaneku!

      See teadmine ja ootus tegid päeva eriliseks.

      Tema meelest sobis ta blondi neiu kõrvale ülihästi, talle tundus, et kõik klapib. Et nende vahel kõik klapib.

      Tüdruk elas üksinda, see oli põhiline, see tähendas, et keegi ei sega end vahele. Ta käis tööl ja trennis, vahel istus õhtuti koos sõbannadega. Mees teadis seda, ta oli neidu jälitanud ja tal ka mitmetel õhtutel ning öödel silma peal hoidnud.

      Et seda teha, selleks oli ta väga tihti käinud ema korterit üle vaatamas. Et Juliale lähemal olla. Majanaaber oli korra juba küsinud, et kas ta on sinna, ema korterisse, päriselt elama kolinud.

      See oli muidugi jama! Ta polnud sinna elama kolinud. Aga miks ta seal nii tihti käis, seda ta ei saanud ega tahtnud öelda.

      Sepo keerutas end välja lugudega lilledest, mida tuli kasta, asjadest, mida ta pidi emale viima ning lõpuks taipas öelda, et tal on vaja käia posti järel, sest tema ema on nii vana, et arvutiga ei oska ta midagi peale hakata, ja et ta saab kirju arvetega nii nagu kõik vanasti said.

      Muidugi võis too uudishimulik koeraeit teha juttu postiljoniga, öelda näiteks, et ta võib ise majanaabri posti koguda. Et teda aidata, et temal poleks vaja seal nii tihti käia. Kuid kas postiljon tohib tal seda teha