Attolia kuningas. Megan Whalen Turner

ninganna Varas 3. raamat

      See raamat on tänutundes pühendatud Elizabeth Crettile. Tema väsimatute pingutusteta oleks see võinud kirjutama ta jääda.

      PROLOOG

      KUNINGANNA OOTAS. AKNA ALL ISTUDES VAATAS ta pikas kustuvas õhtuhämaruses kumavaid linnatulesid. Päike oli loojunud juba mitu tundi tagasi, aga ikka veel polnud päris pime. Päris pimedus ei saabugi mujale kui vaid kõrvalistesse valgustamata nurgatagustesse. Laternad jäävad põlema terveks ööks, kui inimesed ühelt peolt teisele liiguvad, päikese tagasitulekut ja uut päeva tervitavad ning viimaks koju tuigerdavad. Nad tähistasid veini, muusika ja tantsuga päeva, mida ei arvanud kunagi saabuvat. Kuninganna pulmapäeva. Ta istus akna all, vaatas tulesid, kuulas muusikat ja ootas oma abikaasat.

      Attolias tuli naine pulmaööl oma mehe juurde. Eddises tuli mees pruudi juurde. Nad olid otsustanud kinni pidada Eddise kombest. Eddislased võivad selles näha kuninganna kummardust oma värske abikaasa Eddise kommetele, kuid attollased võivad arvata, et kuninganna ignoreerib endiselt Attolia naise traditsioonilisi kohustusi. See oli varjude ja unistuste ettevaatlik tants, kuid kõige selle aluseks oli kahe inimese abielu. Täna oli kuninganna andnud ülima võimu oma maal üle Eugenidesele, kes oli kogu oma eelmise elu sinnapaika jätnud, et saada tema kuningaks.

      Lossi suurel avatud siseõuel, mis oli täis laudu ja kumavaid värviliste pabervarjudega laternaid, summutas Eddise saadik haigutuse ja sellele järgnenud naeratuse, kui ta mõtiskles Eddise endise Varga käekäigu üle. Tema ja Eugenides olid vanad vastased ja õnnelik kujutluspilt Vargast, kes on koormatud valitsemise kohustustega, soojendas tema südant. See oli palju rahuldustpakkuvam kõigist kenadest kättemaksudest, mida Ornon oleks võinud talle kavandada. Eddise kuninganna aimas Ornoni mõtteid ruumi teisest servast ja läkitas talle pilgu, mis sundis meest sirgemalt istuma, lonksu veini võtma ja oma naeratuse lauanaabri poole pöörama.

      Lossimüüril silmitses noor valves olev vahimees üsna samasugust linnavaadet, mis avanes ka Attolia kuningannale tema aknast. Ta jäi peost ilma, kuid kuna ta ei hoolinud eriti joomisest ja käratsemisest, siis polnud tal selle vastu midagi. Talle meeldis olla postil kõrgel lossi kohal. Üksindus ning kasarmute lärmist ja kaaslastest eemale pääsemine andsid talle mõtlemiseks ruumi. Need kõige ülemised käiguteed lossimüüril olid tema lemmikud. Praegu polnud tarvis mingit ohtu karta: ükski Sounise laev ei saa nende sadamasse jõuda, ükski sõjavägi mägedelt alla orgu laskuda. Attolia kõige ohtlikum vaenlane viibis juba lossis ja polnud enam ka vaenlane, arvas vahimees. Sel ööl oleks võinud Costis kogu oma vahikorra lihtsalt maha magada. Siiski tõmbus ta valvele ja üritas ergas välja näha, kui kapten üles tema juurde tuli.

      «Costis,» ütles kapten, «sa jääd pidustustest ilma.»

      «Teie samuti, söör.»

      «Mina ei hooli neist.» Kapteni hääl oli täiesti emotsioonitu.

      Hiljem öösel, kui ametlikud banketid lossis olid lõppenud, linna endiselt kärarikastest pidustustest kaugel eemal, lehitses arhiivide sekretär sihitult oma laual lebavaid pabereid. Rohkem kui kellelgi teisel, oli just temal põhjust uut kuningat karta. Ta oli kuningannale privaatselt lähenenud ja soovitanud, et nad võiksid arutada vahendeid kuninga võimu piiramiseks. Eugenides oli noor; ta oli koolitamata, tormakas ja naiivne. Teda oleks lihtne juhtida, kui Eddise nõunikute mõjuvõim on kord kadunud, nagu see tingimata peab juhtuma. Kuninganna oli vastanud pilguga, millest täiesti piisas Reliuse hoiatamiseks, et ta on oma valdkonna piiridest üle astunud. Ta taandus vabandades. Ta jätab kuninga saatuse kuninganna hooleks, kuid ta ei valeta endale, et ei karda.

      I PEATÜKK

      COSTIS ISTUS OMA TOAS. TEMA EES LAUAL LEBAS paberileht, millele ta oli pidanud kirjutama raporti talle alluva rühma kohta. Ta oli raporti paar esimest rida maha tõmmanud ning kirjutanud nende alla isale adresseeritud kirja algusrea: «Söör, ma pean selgitama oma teguviisi,» ja siis toppama jäänud. Costis ei suutnud oma teguviisi selgitada. Ta hõõrus pihkudega nägu ja püüdis murelikke mõtteid veel kord külmadeks sõnadeks ja korralikeks lauseteks vormida.

      Ta silmitses toas valitsevat segadust. Tema väike riidekirst oli põrandale tühjaks kallutatud. Selle peal oli seisnud kandik, millel ta hoidis mansetinööpe, nööpe ja ehisnõelu. Mansetinööbid, varunööbid ja üks talle kuulunud väike jumalakuju olid igale poole laiali veerenud. Tema raamatud olid läinud. Tal oli neid olnud kolm. Samamoodi, arvas ta, oli kadunud ka rahakott koos rahaga, mida ta oma toas hoidis. Sellest oli kahju. Ta oleks andnud raha oma sõbrale Aristogitonile. Seinal olevalt raamilt oli kadunud mõõk. Ta oleks ka selle Arisele andnud.

      Kaks sõdurit, kes olid ta harjutusplatsilt ära toonud, peaaegu tirides, küünarnukkidest kinni hoides, olid toast minema viinud kõik teravad esemed. Nad olid veteranid, kes olid teeninud vahtkonnas suurema osa elust. Nad olid väikese riidekirstu läbi otsinud ning õhukese madratsi ja teki kitsalt voodilt maha kiskunud. Üks oli Costise mõõga seinalt maha võtnud ning kahmanud aknalaualt kaasa tema noa, teine korjanud kokku paberid, neid rusikasse kägardades. Costise poole rohkem vaatamata olid nad minema läinud. Costis oli pingi jälle selle kolmele jalale püsti tõstnud. Nad olid võtmata jätnud tema ehiskinnised, tavalise igapäevase ja peene merevaiguga kaunistatu. Costis oli veidi üllatunud. Ilusam kinnis oli sõlekujulise peaga ja nelja tolli pikkuse nõelaga, mis oli jäme nagu maisivars. Kui Costis oleks otsustanud seda kasutada, oleks see olnud sama tõhus nagu mõõk. Isegi väikemast nõelast oleks asja olnud; kaks tolli õigesse kohta – ja rohkem poleks vajagi.

      Kui Costis erilise motivatsioonita kinnitusnõelte kasutamisvõimaluste üle mõtteid mõlgutas, tõmmati ukseava kattev kardin eest ja üks sõduritest pöördus tagasi, et põrandal vedelev praht kiirelt jalaga läbi sorida, ja avastas kohe nõelad. Need üles korjanud, uuris ta uuesti põrandat, et veel midagi leida. Ta märkas sandaalipaelu ja võttis ka need ära. Ta vaatas Costise uuesti üle ja raputas lahkudes põlglikult pead.

      Costis langetas jälle pilgu enda ees lebavale kirjale. See oli peaaegu ainus paber, mis talle jäeti. Ta poleks pidanud seda raisku laskma, kuid ei teadnud, mismoodi selgitada oma teguviisi isale, kui ei suutnud seda selgitada endalegi. Ta oli murdnud püha vannet, hävitanud hetkega oma karjääri, oma elu ja arvatavasti ka oma perekonna. Oli nii ebaloomulik sündmustele tagasi vaadata, suutmata uskuda, et see, mida sa mäletad, võis ka tegelikult juhtunud olla.

      Oli pärastlõuna. Kiri polnud edenenud hommikust saadik, mil päikese längus kiired kitsastest akendest sisse paistsid ja väikese toa valgusega täitsid. Nüüd oli päike üle kasarmute katuste roninud ja ruum hämaraks muutunud, valgustatud üksnes barakkide vahel olevasse kitsasse siseõue langeva päikesevalguse peegeldusest. Costis ootas kuningannat. Too oli pärast abiellumist esimest korda lossist lahkunud ja jahile ratsutanud. Ta pidi keskpäeval einetama ühes vahimajakestest ja tagasi jõudma millalgi pärastlõunal.

      Costis tõusis oma toolilt ja kõndis sajandat, tuhandendat korda üle toa. Kui kuninganna tagasi jõuab, mõistetakse ta peaaegu kindlasti surma. Võib juhtuda surmastki hullemat, kui kuninganna mõtleb, et Costis on võtnud osa vandenõust, või et kas või ükski perekonnaliige on tema tegudest ette teadnud. Kui nii juhtub, peab perekond lahkuma oma farmist Gede orus Pomea lähedal. Kõik nad viimseni, mitte ainult Costise isa ja õde, vaid ka onud, tädid ja nõod. Nende omand konfiskeeritakse kroonile ja nad ei kuulu enam maaomanike klassi, vaid neist saavad okloid – kui veab, siis kaubitsejad, kui mitte, siis kerjused.

      Muidugi polnud isegi Costis ette teadnud, mis juhtub. Ta poleks kunagi osanud arvata, et võib õnnetuse niimoodi katastroofiks muuta, kuid vaevalt et tõde nüüd enam kuigivõrd midagi tähendas. Costis mõtles äravõetud paberitest ja üritas täpselt meelde tuletada, mis oli neis niisugust, mida saaks ekslikult reetmisplaanideks pidada. Arhiivide sekretär võib riigireetmist näha igas viimases kui sõnas. Üksainus vihje vandenõule ja Costist hakatakse piinama, mitte ei pooda hommikul üles. Ta teadis, et kui piinamine algab, siis pole tõel, mis juba algusest peale nii vähe tähendas, enam üldse mingit tähtsust.

      Costis astus akna juurde ja vaatas välja varjudesse, mis tema vastas olevatele barakkidele langesid. Varsti kõlavad pärastlõunased pasunad ja vahimehed vahetuvad. Ta peaks praegu lossimüüridel olema. Selja tagant kuulis ta ukseava katva kardina rõngaste kõrinat. Ta pööras ümber, et vastu astuda meestele, kes tulevad teda lossi viima.

      Seal polnudki vahimehi. Ukseavas seisis kuningas üksi. Kõigi Attolia maade valitseja, preestrite