Päästetud. Pam Jenoff

      Minu perekonnale

      Proloog

Pariis

      Nüüd nad juba otsivad mind.

      Ma peatun muuseumi graniittrepil ja võtan käsipuust kinni, et püsti jääda. Mu vasakut puusa, mis pole möödunudaastasest luumurrust korralikult paranenud, läbib valu, teravam kui kunagi varem. Winston Churchilli avenüü kohal Grand Palais’ klaaskupli taga paistab hämaruses roosa päikeseloojang.

      Ma piilun Petit Palais’ võlvitud sissepääsu tagant. Massiivsetelt kivisammastelt ripub punane plakat, mis on kahe korruse kõrgune: Deux Cents ans de Magie du Cirque – Kakssada aastat tsirkusemaagiat. See on kaunistatud elevantide, tiigri ja klouniga ning värvid on mu mälestustes palju eredamad.

      Ma oleks pidanud kellelegi ütlema, et lähen. Ainult et nad oleks ilmselt püüdnud mind takistada. Mu põgenemine, mis oli planeeritud juba mitu kuud varem, kui lugesin Timesist sellest eelseisvast näitusest, oli hästi ette valmistatud: olin andnud hooldekodu asjamehele altkäemaksu, et ta teeks foto, mille pidin passijaoskonda saatma, ja maksnud sularahas lennukipileti eest. Mind oleks peaaegu tabatud, kui takso, mille olin tellinud, sõitis koidueelses hämaruses maja ette ja tuututas valjusti. Ent valvur magas oma laua taga edasi.

      Võttes kogu oma jõu kokku, hakkan nüüd jälle ronima, üks valus samm teise järel. Fuajees on avamispidu juba täies hoos, frakkides mehed ja õhtukleitides naised suhtlevad maalidega kaunistatud kupli all. Prantsuskeelsed vestlused mu ümber on nagu ammuunustatud parfüüm, mida igatsevalt sisse hingan. Tuttavad sõnad nõrguvad algul nagu oja, siis nagu jõgi, ja ma pole neid pool sajandit kuulnud.

      Ma ei peatu vastuvõtulaua juures, et end registreerida – nad ei oota mind. Selle asemel põikan kõrvale kelneritest, kes pakuvad suupisteid ja šampanjat, ning sammun üle mosaiikpõranda seinamaalidest mööda näituse sissepääsu juurde, mida tähistab väiksem plakat. Laest rippuva peenikese traadi külge on kinnitatud fotod mõõganeelajatest, tantsivatest hobustest ja jälle klounidest. Fotode all on sildid nimedega, mis tulevad mulle meelde nagu laul: Lorch, D’Augny, Neuhoff – uhked Euroopa tsirkusedünastiad, mis on sõja ja ajaga langenud. Viimase nime juures hakkavad mu silmad tulitama.

      Fotode taga ripub suur kulunud plakat naisest, kes hoiab õhus kinni siidnööridest, üks jalg arabeskis taha välja sirutatud. Tema noor nägu ja keha on mulle vaevu äratuntavad. Mu mälestustes hakkab mängima plekine ja õrn karussellimuusika nagu mängutoos. Ma tunnen lampide põletavat kuumust, see peaaegu kõrvetab mu nahka. Näituse kohal ripub trapets, mis on kinnitatud nii, nagu oleks poolel lennul. Isegi praegu igatsevad mu peaaegu üheksakümneaastased jalad sinna üles ronida.

      Aga mälestusteks pole aega. Siiajõudmine võttis rohkem aega, kui arvasin – samamoodi kui praegusajal kõik –, ja raisata ei saa minutitki. Mul on klomp kurgus ja ma neelatan, aga lähen edasi, möödudes kostüümidest ja peakatetest, mis kuuluvad kadunud tsivilisatsiooni. Lõpuks jõuan vaguni juurde. Mõned küljepaneelid on eemaldatud, et näha oleks väikesed magamisasemed. Ma olen rabatud, kui vähe ruumi siin on, poole vähem kui hooldekodus, kus mul on toakaaslane. Mulle oli see meelde jäänud palju suuremana. Kas me tõesti elasime seal kuude kaupa? Ma sirutan käe ja puudutan pehkinud puud. Ehkki ma teadsin seda ajalehes nähes kohe, et see on seesama vagun, polnud osa minust julgenud seda uskuda.

      Hääled selja taga muutuvad valjemaks. Ma vaatan kiiresti üle õla. Vastuvõtt on lõppenud ja inimesed liiguvad näitusele lähemale. Mõne minuti pärast on liiga hilja.

      Ma vaatan veel kord tagasi ja kükitan, et köite alt läbi pugeda. Poe peitu, ütleb justkui mingi hääl ja minus tärkab jälle ammune instinkt. Selle asemel libistan käe vaguni alla. Peidik on seal, täpselt nagu ma mäletan. Kaas on kinni, aga kui natuke vajutan… See avaneb ja mul on tunne nagu noorel neiul, kes otsib paberilipakale kritseldatud kutset salajasele kohtamisele.

      Ent mu sõrmed sulguvad ümber külma pimeda ruumi. Peidik on tühi ja mu unistus, et seal võivad olla vastused, haihtub nagu külm udu.

      1

NoaSaksamaa, 1944

      See heli on nagu mesilaste sumin – ükskord ajasid nad papat mööda meie talu maid taga ja ta pidi terve nädala sidemetes veetma.

      Ma panen ära harja, millega pühkisin kunagi elegantset marmorpõrandat, mis nüüd on saapakontsade all pragunenud ning kaetud pori ja tuha häguste joontega, mis enam ei kao. Kuulatades, millisest suunast see heli tuleb, sammun sinna, kus jaama silt rasvaste mustade tähtedega kuulutab: Bahnhof Bensheim. Uhke nimi kohale, kus pole muud midagi peale ooteruumi ja kahe tualeti, piletimüügiakna ja vorstiputka, mis töötab siis, kui liha on saada ning ilm lubab. Ma kummardun, korjan ühe pingi alt mündi ja panen tasku. Mind hämmastab, et inimesed jätavad või unustavad oma asju maha.

      Väljas on veebruarikuises öises õhus näha mu hingeauru. Taevas on halli ja beeži värvi ning ilmselt hakkab jälle lund sadama. Jaam asub madalal orus ja seda ümbritsevad kolmest küljest mändidega kaetud mäed ning puude teravad rohelised tipud paistavad üle lumega kaetud okste. Õhus on pisut põlemise hõngu. Enne sõda oli Bensheim vaid üks tilluke peatus, millest enamik reisijaid ilma seda märkamata mööda sõitis. Aga sakslased oskasid kõike ära kasutada ning see asukoht sobis rongidele öiseks seismiseks ja mootorite väljalülitamiseks.

      Ma olen olnud siin peaaegu neli kuud. Sügisel polnud väga hull ja mul oli hea meel, et leidsin peavarju pärast seda, kui mind saadeti minema koos kahe või koonerdamise korral kolme päeva toiduvaruga. Emadekodu, kus olin elanud pärast seda, kui vanemad mu rasedusest teada said ja mu välja viskasid, oli diskreetsuse tõttu üksikus kohas ja nad oleks võinud mu Mainzi või vähemalt lähimasse linna viia. Aga nad lihtsalt avasid ukse, et ma astuma hakkaks. Ma kõndisin jaama poole, teades, et mul pole kuskile minna. Rohkem kui ühe korra nende kuude jooksul olin mõelnud koju tagasi minna ja andeks paluda. Asi polnud selles, et olin liiga uhke. Ma oleksin põlvili palunud, kui sellest oleks midagi kasu olnud. Aga ma mõistsin oma isa raevukatest silmadest sel päeval, kui ta mu välja viskas, et ta süda on suletud. Ma ei suutnud teist korda hülgamist välja kannatada.

      Õnneks mul vedas, et jaamas läks vaja koristajat. Ma vaatan maja taga oleva väikese konku poole, kus magan põrandal madratsil. Kleit on mul seesama, mida kandsin päeval, mil kodust lahkusin, aga nüüd ripub selle esiosa lõdvalt. Ma leian korraliku töö – sellise, mille eest saaksin rohkem kui vaid natuke leiba – ja korraliku kodu.

      Ma näen oma peegelpilti jaamahoone aknal. Mul on silmapaistmatu välimus, nõudepesuvee karva juuksed, mis pleegivad suvepäikese käes, ja kahvatusinised silmad. Kunagi häiris mind mu ilmetu välimus, aga siin on see plussiks. Teised kaks jaamatöötajat, piletimüüjast tüdruk ja kioskipidajast mees, tulevad hommikuti tööle ja lahkuvad igal õhtul ning vaevalt räägivad minuga. Reisijad sammuvad läbi jaama, ajalehe Der Stürmer värske number kaenla all, ja viskavad sigaretikonisid põrandale, hoolimata sellest, kes ma olen või kust tulen. Ehkki tunnen end üksildaselt, peab just nii olema. Ma ei suuda vastata küsimustele mineviku kohta.

      Ei, nad ei märka mind. Mina aga näen neid – lahkuvaid sõdureid ning nende emasid ja naisi, kes tulevad iga päev ja otsivad lootusrikkalt oma poega või abikaasat, enne kui üksi ära lähevad. Alati oskan öelda, millised mehed püüavad põgeneda. Nad tahavad normaalsed välja paista, justkui oleksid puhkusel. Aga nende riided on liiga kitsad, sest pealmiste riiete all on veel mitu kihti, ja nende kotid on nii täis, et ähvardavad iga hetk lõhkeda. Nad ei vaata kellelegi otsa, vaid kiirustavad oma lapsi takka, näod kahvatud ja pinges.

      Sumisev heli muutub valjemaks ja kõrgemaks. See tuleb rongist, mida kuulsin varem kriuksuvat ja mis seisab kaugemal teel. Ma lähen sinnapoole, möödun peaaegu tühjadest söekastidest, mille sisu on ära viinud väeosad, kes võitlevad idas. Võib-olla on keegi jätnud mootori või mingi muu masina tööle. Ma ei taha, et mind süüdistataks, ma ei taha oma tööd kaotada. Hoolimata oma süngest olukorrast tean, et see võiks veel hullem olla – ja mul on vedanud, et ma siin olen.

      Vedanud. Esimest korda kuulsin seda ühe vanema saksa naise käest, kes jagas minuga oma heeringat, kui sõitsin bussiga pärast vanemate juurest lahkumist Den Haguesse. „Sa oled ideaalne aarjalane,“ ütles ta mulle heeringasi huuli matsutades, kui sõitsime kõrvalisi mürsuaukudega teid mööda.

      Ma arvasin, et ta teeb nalja: mul olid ilmetud blondid