Palgamõrvari mõõk: Klaastrooni eellood. Sarah J Maas

      Palgamõrvari mõõk

      See siin on Bloomsbury fenomenaalsele, üleilmsele meeskonnale – aitäh, et muutsite mu unistused tegelikkuseks.

      Ja minu kavalale ja suurepärasele toimetajale Margaretile – aitäh, et uskusid Celaenasse esimesest leheküljest alates.

      PALGAMÕRVAR JA PIRAADIPEALIK

      1

      Celaena Sardothien nõjatus Palgamõrvarite Kantsi nõukoguruumis toolileenile. „Kell on neli läbi hommikul,” ütles ta veripunasest siidist hommikumantli volte kohendades ja puust laua all paljaid jalgu ristates. „Olgu see parem tähtis.”

      „Kui sa poleks kogu öö raamatutes tuhninud, poleks sa võib-olla ka nii kurnatud,” nähvas tema vastas istuv noormees. Celaena eiras märkust ja uuris maa-alusesse kambrisse kogunenud seltskonda.

      Neli meest. Kõik temast palju vanemad ja kõik keeldusid ta pilgule vastamast. Judin, millel polnud tuuletõmbusega mingit pistmist, jooksis mööda selga alla. Hoolitsetud küüsi nokkides vormis Celaena näojooned neutraalseks. Pika laua äärde kogunenud viis palgamõrvarit – tema sealhulgas – moodustasid enamiku Arobynn Hameli seitsmest kõige usaldusväärsemast kaaslasest.

      See kohtumine oli kahtlemata tähtis. Ta teadis seda sellest hetkest, kui teenijatüdruk uksele prõmmis ja nõudis, et Celaena alumisele korrusele tuleks. Teenijanna ei vaevunud isegi ootama, kuni ta riietub. Kui Arobynn sind kutsus, siis ei jätnud sa teda ootama. Õnneks oli Celaena ööpesu sama oivaline kui päevane garderoob – ja maksis peaaegu sama palju. Kuna Celaena oli aga kuueteistaastane ja viibis mehi täis ruumis, hoidis ta hommikumantli dekolteel igaks juhuks silma peal. Neiu ilu oli vahe relv, kuid võis olla ka haavatavuse allikas.

      Arobynn Hamel, Palgamõrvarite Kuningas, lösutas laua otsas, rusked juuksed klaaslühtri valguses kiiskamas. Mehe hõbedased silmad kohtusid Celaena omadega ja ta kortsutas kulmu. Võib-olla oli asi hilises tunnis, kuid Celaena võis vanduda, et tema õpetaja näis tavalisest kahvatum. Sisikond väändus selle peale.

      „Gregori saadi kätte,” lausus Arobynn viimaks. Noh, see selgitas ühe isiku puudumist kohtumiselt. „Tema missioon oli lõks. Nüüd hoitakse teda kuninglikes vangikongides.”

      Celaena ohkas läbi nina. Selle pärast aeti ta üles? Neiu toksis tuhvlis jalaga marmorpõrandat. „Siis tapa ta,” lausus Celaena.

      Talle ei meeldinud Gregori nagunii. Kümneaastaselt söötis ta Gregori hobusele sisse kotitäie komme ja poiss lennutas selle tembu eest tema pea pihta pistoda. Celaena püüdis selle muidugi kinni ja sellest ajast saati kaunistab Gregori põske hoopis Celaena pistodalt saadud arm.

      „Tappa Gregori?” nõudis Sam, noormees Arobynnist vasakul. Kohal, mis tavapäraselt kuulus Benile, Arobynni paremale käele. Celaena teadis väga hästi, mida Sam Cortland temast arvas. Teadis lapsest saati, kui Arobynn ta endale võttis ja just Celaena oma kaitsealuseks ja pärijaks kuulutas. See ei takistanud Sami üritamast talle igal hetkel kaikaid kodaratesse visata. Nüüd seitsmeteistaastaselt oli Sam endiselt temast aasta vanem ega unustanud, et jääb alati paremuselt teiseks.

      Sami Beni toolil nähes läks Celaena turri. Ben ilmselt kägistab Sami selle eest ära, kui kohale jõuab. Või säästab Celaena Beni vaeva ja teeb seda ise.

      Celaena kiikas Arobynni poole. Miks tema Sami ei noominud, et too Beni toolil laiutas? Arobynni endiselt kena nägu, hoolimata juustesse ilmunud hõbedast, jäi ilmetuks. Celaena vihkas seda loetamatut maski. Eriti siis, kui tema enda ilmete ja ägeduse vaos hoidmine ikka veel pisut keerukaks osutus.

      „Kui Gregori vahele jäi, on reeglid lihtsad,” lausus Celaena pikkade kuldsete juuste lokki tagasi pühkides. „Saada mõni õpilane ja lase midagi tema toidu sisse poetada. Ei midagi valusat,” lisas ta, kui mehed tema ümber pingesse tõmbusid. „Lihtsalt piisavalt, et Gregori enne rääkima hakkamist vaigistada.”

      Gregori võis kuninglikes vangikongides suu väga vabalt vales kohas lahti teha. Enamik sinna sattunud kurjategijatest sealt enam omal jalal välja ei tulnud. Ei elusana ega ka äratuntaval kujul.

      Palgamõrvarite Kantsi asukoht oli hästi varjatud saladus ja tedagi õpetati seda viimase hingetõmbeni pidama. Aga isegi, kui ta poleks seda teinud, ei usuks tõenäoliselt keegi, et üks elegantne linnahäärber Riftholdi väga auväärsel tänaval pakub peavarju mõningatele maailma parimatele palgamõrvaritele. Kus olekski parem peituda kui pealinna südames?

      „Ja kui ta on juba rääkinud?” pani Sam vastu.

      „Kui Gregori on juba suu lahti teinud, siis tuleb tappa kõik, kes teda kuulsid,” ütles Celaena. Sami pruunid silmad välkusid, kui Celaena talle kerge muige heitis. Neiu teadis, et see ajas Sami närvi. Celaena pöördus Arobynni poole. „Sa ei pidanud meid ju sel põhjusel siia lohistama, et seda ära otsustada. Sa juba andsid selle käsu. On ju nii?”

      Arobynn noogutas, suu õhuke kriips. Sam neelas vastuväite alla ja vaatas praksuvasse kaminasse laua kõrval. Tulevalgus heitis Sami näo siledad ja elegantsed pinnad kord valgusesse, kord varju. See nägu, öeldi Celaenale, võinuks noormehele teenida terve varanduse, kui ta oleks kõndinud ema jälgedes. Kuid Sami ema otsustas poja enne surma jätta palgamõrvarite, mitte kurtisaanide juurde.

      Laskus pinev vaikus, kuid Celaena kõrvu täitis möirgav heli, kui Arobynn sügavalt sisse hingas. Midagi oli valesti.

      „Mis veel?” küsis Celaena ette kallutades. Ülejäänud palgamõrvarid keskendusid lauale. Mis iganes juhtus, nemad teadsid seda. Miks Arobynn talle esimesena ei rääkinud?

      Arobynni hõbesilmad muutusid teraseks. „Ben tapeti.”

      Celaena pigistas tooli käetugesid. „Mida?” Ben – Ben, alati naeratav palgamõrvar, kes õpetas teda sama tihti kui Arobynn. Ben, kes tegi iga kord terveks tema purustatud parema käe. Ben, Arobynni siseringi seitsmes ja viimane liige. Ta oli vaevalt kolmkümmend. Celaena huuled tõmbusid hammastelt tagasi. „Mis mõttes tapeti?”

      Arobynn silmitses neiut ja üle tema näo välgatas leinavärelus. Ben ja temast viis aastat vanem Arobynn kasvasid koos üles. Neid õpetati koos. Ben hoolitses ka selle eest, et tema sõbrast saaks konkurentsitult Palgamõrvarite Kuningas. Ja Ben ei vaielnud Arobynni parema käena kunagi vastu. Celaena ahmis õhku.

      „See pidi olema Gregori missioon,” tõdes Arobynn vaikselt. „Mina ei tea, miks Ben selles osaleda otsustas. Või kes nad reetis. Laip leiti lossivärava juurest.”

      „On sul tema laip?” nõudis Celaena. Ta pidi seda nägema. Pidi meest nägema veel ühe korra. Mõistma, kuidas ta suri, mitut haava oli vaja tema tapmiseks.

      „Ei,” raputas Arobynn pead.

      „Põrgu päralt, miks siis mitte?” Celaena käed tõmbusid rusikasse ja läksid jälle sirgu.

      „Sest too paik kubises valvuritest ja sõduritest!” pahvatas Sam ja Celaena pea vihises noormehe poole. „Kuidas me sinu arvates sellest üldse teada saime?”

      Arobynn saatis Sami uurima, miks Ben ja Gregori kantsi tagasi ei tule?

      „Kui oleksime laiba kaasa haaranud, oleks see nad otse kantsi lävele toonud,” lausus Sam ja keeldus neiu pilgu ees taltumast.

      „Olete palgamõrvarid,” urises Celaena Sami poole. „Te peaksite oskama laipa võtta nii, et teid ei nähta.”

      „Oleks sa seal olnud, poleks sinagi teistmoodi käitunud.”

      Celaena tõukas tooli nii kõvasti tagasi, et see kukkus ümber. „Oleks mina seal olnud, oleks ma nad kõik tapnud, et Beni laipa tagasi saada!” Neiu põrutas kätega lauale ja pani klaasid klirisema.

      Sam viskus püsti, käsi mõõgal. „Oh, kuula ennast. Käsutab meid nii, nagu juhiks sina gildi. Aga veel mitte, Celaena.” Noormees raputas pead. „Veel mitte.”

      „Aitab,” nähvas toolilt tõusev Arobynn.

      Celaena ja Sam ei liigutanud. Ükski palgamõrvaritest ei lausunud sõnagi, kuigi kõik pigistasid erinevaid relvi. Celaena oli omal käel näinud, milliseid võitluseid kantsis peeti. Need relvad olid seal oma kandjate ohutuse tagamiseks sama palju kui selleks, et takistada temal ja Samil üksteist tõsiselt vigastamast.

      „Ma