Tõrkeotsing. Heinrich Weinberg

Korporatsioonid, mis töötavad valitsuse jaoks, omavad selgelt kangemaid turvapääsusid kui selle sama valitsuse heaks töötavad eriteenistuse töötajad… Kuidas on neil võimalik sedasi oma tööd teha!?

      „Mis on?” uuris Krahl.

      „Öelge, hr Krahl, millega teie inimesed siin õigupoolest tegelevad… tegelesid?” küsis Johansen.

      Ta teadis hästi, et astub libedale jääle. Niisuguses koguses salastatust ja juurdepääsupiirangud isegi KAPO töötajatele tähendas nende jaoks palju tarbetut ajakulu ja takistusi uurimises. Võibolla pillab Krahl neil esimestel hetkedel mõned väärtuslikud infokillud vaatamata sellele?

      „Me arendame siin tarkvara,” ütles Krahl. Sel hetkel tundus ta olevat oma tasakaalukuse tagasi saanud ja hakkas hoolikalt sõnu seadma: „See on eriprojekt, mis kuulub Kaitseministeeriumi haldusalasse, ja paraku ei ole mul voli teiega täpsemaid detaile jagada… Mitte ilma advokaadi juuresolekuta vähemalt.”

      Johansen avas tahvlis toimiku kommunikatsiooniliidese ja vormistas kiirelt taotluse võimaldada neile ligipääs kõigile EstSofti puudutavatele andmetele, mis on otseselt või kaudselt käesoleva juhtumiga seotud.

      „Kas te saate aru, et me niikuinii küsime endale vajalikud load ja saame teada, millega te tegelete,” ütles Kivinurk rahulikult. „Lihtsalt hetkel säästaksime meie kõigi aega, kui te räägiksite meile, mis te teete ja kes võiksid olla potentsiaalsed uurimisalused.”

      Andreas Krahl ohkas. „Ma ei saa, saate aru? Minu lepingud Kaitseministeeriumiga ei võimalda seda…”

      Niipalju siis sellest, mõtles Johansen. See väike aken, mis võimaldanuks neil väärtuslikku infot õngitseda, sulgus kiiremini, kui võinuks arvata.

      „Te ju saate aru, et me tuleme teie juurde tagasi koos vajalike volitustega?” tähendas Kivinurk.

      „Tehke seda, palun,” ütles Krahl ja ristas käed rinnale.

      2. SÜSTEEMI VÄRSKENDAMINE

      „Arusaadav, direktor Werner,” ütles Kivinurk kõne lõpetuseks ja asetas telefoni lauale.

      Johansen vaatas talle kulmu kergitades otsa.

      „Jah, ma tean – miks peaks direktor helistama otse minule,” noogutas Kivinurk. „Juhtum on seotud väga kõrge profiiliga inimeste ja ettevõtetega, rääkimata Kaitseministeeriumi kõrgematest ametnikest ja sõjaväejuhtkonnast. Boss kinnitas direktorile, et meie sinuga oleme just need õiged uurijad selle jama jaoks. Nii et palju õnne – meie kõigi kolme pead on nüüd pandiks, et see asi saab kiiresti lahendatud.”

      „Kas nad ütlesid midagi teabelubade kohta?” küsis Johansen. Tema tahvliekraanil, mille pilt oli kuvatud suurele ekraanile politseijaoskonna seinal, ilutses jätkuvalt teavitus, et tal puudub ligipääsuluba Est-Softi siinseid tegevusi puudutavatele detailidele.

      „See lubati kiirkorras joonde ajada,” noogutas Kivinurk. „Boss käskis meil senikaua keskenduda sündmuskohalt kogutud asitõendite analüüsimisele. Võibolla leiame sealt mõne kasuliku juhtlõnga.”

      Ehk siis teisisõnu oli vaneminspektor Risto Kevvend andnud neile korralduse aega surnuks lüüa, kuniks esimesed tõrked süsteemist kõrvaldatud saab. Ja et neil liiga mugav passida poleks, oli direktor Werner arvanud heaks selgitada, et see oli just see saatuslik juhtum, mis jätab tõsise jälje nende toimikutesse.

      Johansen libistas pilgu üle andmete. Sündmuspaigalt tuvastatud DNA-proovidele olid hakanud ükshaaval laekuma vasted ja Orwell, õpivõimeline andmetöötlustarkvara, kasvatas infomahtu hirmuäratava kiirusega. Ennevanasti oleks kogu selle teabe kokku kuhjamine võtnud päevi ja nädalaid, võibolla isegi kuid ja kardetavasti jäänuks päris suur osa sellest ka täiesti kättesaamatuks. Võrgustunud infoajastu tegi asjad ühest küljest lihtsamaks, kiiremaks; teisalt oli veidi heidutav, mis andmed inimeste kohta kõik olemas olid.

      „Need kaks,” ütles Johansen ja kuvas suurele ekraanile kaks fotot sõjaväetoimikutest. „Seersant Jako Kaare ja nooremveebel Tanel Veskimäe. Nende DNA oli EstSofti laboris.”

      Kivinurk silmitses fotosid. „Ja siis? Tegemist on Kaitseministeeriumi hankeid tegeva ettevõttega. Statistikaameti andmeil on EstSoft nende suurim IT-lahenduste tarnija. Päris paras monstrumkorporatsioon. Suuruselt kolmas Eestis ja Läänemerepiirkonna viies… Arvestades seoseid sõjaväega, siis sõjaväelaste viibimine laboris pole just erakordne.”

      „Kui välja arvata asjaolu, et need kaks on kõigi andmete kohaselt surnud,” ütles Johansen ja laotas ekraanile järgmise portsu andmeid. Teiste seas paar ajaleheartiklit ja Päästeameti kohtumeditsiinikeskuse toimikud. Ja veel ühe sõjaväelase isikuandmed.

      „Kaare, Veskimäe ja vanemseersant Tarmo Altosaar on nende andmete kohaselt surnud kaks aastat tagasi. Hukkunud Jämejala psühhoneuroloogiakliiniku põlengus.”

      Kivinurk nõjatus tooli seljatoele ja asetas käed kuklale. Ta silmitses vaikides ekraani, kulm kortsus.

      „Kolm surnud sõjaväelast tulid keset ööd Kaitseministeeriumile ITlahendusi tarnivasse firmasse, korraldasid seal tapatöö, ilmselt võtsid kaasa midagi väärtuslikku ja haihtusid tagasi öhe?” Ta vangutas pead. „See kõlab nagu mingi õudusjutu sissejuhatus või avaepisood paranormaalseid nähtusi käsitlevast filmist… Mis see oligi, mis kümmekond aastat tagasi kõvasti laineid lõi? Mingi X-faktor või asi…?”

      „„Veidramad asjad”,” ütles Johansen automaatselt. „Selle seriaali nimi oli „Veidramad asjad”. Ma olin suur fänn…” Ta vaatas muiates Kivinurga otsa. „See oli kahest Ameerika salateenistuse agendist, kes uurisid kõikvõimalikke veidraid juhtumeid elavatest surnutest, mutantide ja paranormaalsete nähtuste ja psii-võimeteni. Loomulikult salajased sõjaaegsed sakslaste, brittide ja japside teadusuuringud, varajased katsetused geneetika ja tuumatehnoloogia valdkonnas, eksperimentaalsed relvad, tehislikud patogeenid, bioloogilised relvad ja mis kõik veel.”

      „Naah,” tegi Kivinurk. „Poleks arvanudki, et sa selline nohik oled.”

      Johansen kehitas õlgu. „Need kaks – Kaare ja Veskimäe – olid kas ise laboris või jättis keegi nende DNA sinna selleks, et jälgi segada. Kas võib oletada, et ka meie kolmas ebasurnu – Altosaar – on asjaga seotud?”

      Kivinurk noogutas. „Seni kuni puuduvad vastupidised tõendid, eeldame, et see on mingi juhtlõng. Mis teema nendega oli?”

      Johansen kammis toimikuid. „Kõik kolm liitusid sõjaväega traditsiooniliselt pärast keskkooli lõpetamist – ajateenistus, edukad nooremallohvitserikursused, jäämine üleajateenijaks, suunamised lahingukooli, missioonid, erioperatsioonide väejuhatus, mis muidugi toob jälle lauale hirmsa portsu salastatud kraami, millele meil veel ligipääsu pole ja võibolla tuleb see ka eraldi hankida.” Johansen toksis tahvlis energiliselt ja täitis järjekordse teabenõude.

      „Kõik kolm on teenistusest vabastatud mõned aastad tagasi meditsiinilistel põhjustel,” ütles Kivinurk. Suurel ekraanil olid kõrvuti kolm dokumenti, kui nimed ja fotod välja arvata, siis oli tegemist koopiatega, mis sõna-sõnalt kirjeldasid lakooniliselt sõduritel ilmnenud isiksushäireid ja andsid hinnangu teenistuskõlbmatuks tunnistamisel. Kõik kolm dokumenti olid allkirjastatud kellegi dr Lauri Veinbaumi poolt.

      „Kaitseressursside ameti teadusuuringute osakond?” imestas Kivinurk. „Oled sa sellest midagi kuulnud?”

      „Kaitseressursside amet tegeleb varustusega,” noogutas Johansen. „Aga et selles mingi teadusuuringute osakond on – seda kuulen esimest korda. Mitte et see midagi erilist oleks – sõjavägi on meil ikka veel nagu riik riigis… Sellest kõigest ülevaate saamine, mis neil seal on, võtaks nädalaid.”

      „Olgu – paneme selle esialgu kui võibolla olulise info kõrvale ja tuleme tagasi, kui oleme muudes asjades natuke selgust saanud,” ütles Kivinurk. „Näotuvastusprogrammid ei ole ümbruskonna turvakaamerate salvestustest siiani veel midagi kasulikku leidnud. Salvestusi veel muidugi kogutakse. Ja võibolla peame otsinguala laiendama. Lõpuks tuleb analüütikutel need üksipulgi läbi