Karm kuningriik. Gin Phillips

      Originaali tiitel: Gin Phillips Fierce Kingdom Viking 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor Kujundanud Toomas Niklus FIERCE KINGDOM by Gin Phillips © 2016 © Tõlge eesti keelde. Kristjan Jaak Kangur, 2018 ISBN 978-9985-3-4383-8 ISBN 978-9985-3-4472-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      Elile,kelles on peidus nii palju maailmu

      Tahan lihtsalt teada, kas helidest võib sõltuda, et sünnib poiss. Või kas naisest saab ema, kui ta arvab kuulvat oma lapsukese nuttu.

      ELIZABETH HUGHEY

      „Küsimused Emilyle”

      16.55

      Joan on suutnud päkkadel püsides juba tükk aega tasakaalu hoida – paljajalu kükitades, põlved kõveras, seelik servapidi vastu maad. Kuid nüüd ei pea reied enam pingele vastu, nii et ta toetab käe vastu maad ja vajub liivale.

      Miski torkab vastu ta puusaluud. Ta küünitab käe reie alla ja õngitseb välja väikese, vaevu sõrmepikkuse plastmassist mänguoda ega üllatugi eriti, sest ta leiab alailma ootamatutest kohtadest tillukesi relvi.

      „Kas sina kaotasid oma oda ära?” küsib ta. „Või on see hoopis võlurikepike?”

      Lincoln ei vasta, ehkki võtab plastitükikese tema peopesalt vastu. Poiss on ilmselt oodanud, millal ema süli vabaks jääb – ta pöörab end ümber ja sätib mugavalt ema reitele istuma, toomata endaga kaasa liivaterakestki. Poisis võib aimata puhtusefriiki, tema sõrmed jäävad isegi pilte maalides värvist puhtaks.

      „Emme, kas sa tahad endale nina?” küsib poiss.

      „Mul on juba nina,” vastab naine. „Tahad sa veel ühte?”

      „Kes ei tahaks?”

      Poiss lükkab tumedad lokid laubalt eemale, need tahavad jälle piiramist. Ümberringi hõljub langevaid puulehti. Karuse pinnaga puitpostile toetuv puust varikatus kaitseb ema ja poega päikese eest, kuid sellest kaugemal moodustavad hallile kivisegusele liivale mustreid päike ja varjud, mis muudavad kuju sedamööda, kuidas tuul puid sahistab.

      „Kust sa need uued ninad saad?” küsib naine poisilt. „Ninade poest.”

      Naine naerab, nõjatub keha tahapoole lastes kätele, tajub, kuidas liiv taas naha külge hakkab. Ta saadab paar küünte alla pugenud niisket liivatera sõrmenipsuga eemale. Dinosauruste avastamise lohk on alati niiske ja jahe, päike ei ulatu sinna kunagi, kuid seelikule jäänud liivast ja džempri külge takerdunud lehtedest hoolimata on see vist loomaaias tema lemmikkoht – see jääb suurematest liikumisteedest eemale, karussellist ja laste loomaaiast ja linnupuuridest edasi, sealt läbi rohtunud metsatuka, kuni tuleb vastu lihtne silt „METSAMAA”. Siin kitsaste kruusaradade ääres on peaasjalikult puud ja kivid ning vaid mõni üksildane loom. Ühes aedikus elab – miskipärast koos roostetanud pikapautoga – raisakotkas. Lind jõllitab puu otsas rippuvat närimislelu. Metskalkunid istuvad alati liikumatult; naine ei ole kindel, kas neil üldse jalgu ongi. Ta näeb vaimusilmas mõne julma jahimehe tegu: higiplekilist kalkunijalgadest põimitud kaelakeed.

      Talle meeldib nende alatasa justkui ükskõikselt eksponaati teesklevate salude uitmõtteline kummalisus. Puude vahele tõmmatud trossiga on küll tekitatud siia köistee, aga Joan pole kordagi näinud, et keegi seda trossi mööda sõidaks. Talle meenub, et paari aasta eest olid siin elektrooniliste nippidega liikuma pandud dinosaurused ja kunagi oli sõitnud ka kummitusrong. Varasematest väljapanekutest aimub märke kaugemalgi: ehkki suured kivirahnud on tema meelest pigem looduse sünnitatud, ei pruugi see nii olla, lisaks näeb ta taamal lattaedu ja jahimajakest. Siiski tundub, nagu poleks mitte millelgi selget otstarvet. Võimalik, et suured imetajad on kunagi käinud siinsetest betoonbasseinidest janu kustutamas, nüüd on need igatahes tühjad. Kohati jääb mulje, et keegi on püüdnud luua tähistatud matkarada, ent pole seda ülesannet kuigi tõsiselt võtnud – jalutuskäigul kohatavad üksikud sildid on sattunud siia üsna juhuslikult, näiteks ühele puule on kinnitatud silt „SASSAFRASS”, samas kui tema ümber on paarkümmend puud jäänud nimetuks.

      „Tead, mis ma sulle räägin,” alustab Lincoln ja tema käsi maandub ema põlvel. „Kas tead, mis Odinile ära kuluks?”

      Naine ongi õigupoolest viimasel ajal Norra jumalate kohta õige palju teada saanud.

      „Silmapood?” pakub ta.

      „Jah, just täpselt. Sest siis ei peaks ta enam silmaklappi kandma.”

      „Kui talle just silmaklapp ei meeldi.”

      „Siis ehk tõesti,” nõustub Lincoln.

      Nende ümber lebavad liival väikesed plastist kangelased ja kurikaelad: Thor ja Loki; Kapten Ameerika, Roheline Latern ja Raudmees. Viimasel ajal taandub kõik superkangelastele. Selles liivalohus luuravad nende jalge all kujuteldavad luukered – selja taga kerkib liivast mingi väljasurnud looma selgroog ning liiva mahapühkimiseks on seal ämbritäis kulunud pintsleid. Eelmises elus, kui Lincoln oli kolmeaastane, käis ema temaga ikka siin dinosauruste luid välja kaevamas. Aga nüüd, kaks kuud pärast Lincolni neljandat sünnipäeva, on poiss arheoloogist juba mitu korda ümber kehastunud.

      Praegu on Dinosauruselohust saanud hoopis Vaikuse saar, vangla, kuhu on suletud Thori triksterist vend Loki ja kus – kui ei teki lisaküsimusi ninade osas – kajab õhus veel vägeva lahingu kõma, sest Thor püüab Lokilt kätte saada ülestunnistust tuledeemoni loomise kohta.

      Lincoln kummardub ettepoole ja eepos jätkub.

      „Vilets kaabakas ajas lora,” jutustab Lincoln. „Aga siis tuli Thoril hea mõte!”

      Ta nimetab neid lugusid enda omadeks ja kui ema piiri ei pane, kestavad need tunde. Naine eelistab selliseid lugusid, kus poeg ise uusi tegelaskujusid välja mõtleb. Nii on poiss sepitsenud Hobumehe-nimelise kurikaela, kes muudab inimesi hobusteks.

      Tolle igipõline vaenlane on Hobu-Von, kes muudab need hobused tagasi inimesteks. Nõiaring.

      Joanil ei jää märkamata, kuidas Lincolni hääle toon ja kõlavarjund muutub, kui eri tegelased oma asju ajavad. Aga Joani mõtted hõljuvad mõnusalt mujale. Hommikuti on need rajad täis jalutajaid ja sportlikes retuusides emasid, aga pärastlõunaks on enamik külastajaid kadunud. Vahel, kui ta on Lincolni eelkoolist ära toonud, tulevad nad temaga siia – nad käivad küll vaheldumisi ka loomaaias, raamatukogus, parkides ja teadusloomuuseumis, aga kui ta vähegi jõuab, toob ta poisi just siinsesse metsatukka.

      Siin siristavad tirtsud, või vähemalt kõlavad nad nagu tirtsud, siin laulavad linnud ja sahisevad puulehed, aga kuulda pole ainsatki inimhäält peale Lincolni, kes esitab oma dialoogi. Poiss on nüüd superkangelaste sõnavahetusse täiesti sisse elanud, ta suudab käigult repliike välja mõelda ja neid omamoodi ilmekalt esitada.

      „Tema vööl oli salajane relv!” „Tema kuri plaan oli läbi kukkunud!”

      Poiss väriseb erutusest. Ta võdiseb üle keha, jalataldadest töntsakate rusikateni. Thor hüpleb jalalt jalale ja Lincoln põrkleb temaga kaasa. Naine mõtiskleb, kas pojale meeldib see, kuidas hea kurjast jagu saab, või köidab teda lihtsalt põnev lahing, ning ta kaalub, millal peaks hakkama selgitama, et hea ja kurja vahel läheb kesktee, mida mööda käib enamik inimesi. Kuid poiss on selles hetkes nii õnnelik, et Joan ei taha hakata asju liiga keeruliseks ajama.

      „Emme, kas sa tead, mis siis juhtub?” küsib poiss. „Pärast seda, kui Thor talle virutab?”

      „Mis siis juhtub?” küsib ema.

      Ta on lihvinud täiuseni oskuse pooleldi kuulata, sellal kui teine pool temast keerleb ja pöörleb.

      „Loki on tegelikult Thori mõtteid juhtinud. Ja löök röövib talt võimed!”

      „Ohoo!” ütleb Joan. „Ja mis siis saab?”

      Poiss näitleb edasi: „Aga poisid, linnas on uus kurikael!”, kuid ema teeb juba varbaharjutusi, tõmbab neid krõnksu ja sirutab.

      Ema mõtleb.

      Ta mõtleb, et peab sõber Murray pulmakingi hankimiseks midagi ette võtma – ja talle tuleb meelde kunstnik, kes maalib koeri, üks selline teos ju täitsa sobiks, nii et ta peaks e-kirja saatma ja uurima, kuidas saaks tellimuse esitada,