Лекция «О природе гениальности. Будь больше самого себя». Андрей Курпатов

Manaforti kampaaniajuhiks. Tal ei ole võimu. Ma kannan selle eest hoolt.”

      Nad leppisid kokku, et kampaaniamänedžeriks nimetatakse Kellyanne Conway, särtsakas ja otsekohene vabariiklaste arvamusküsitluste analüütik, kes lõi juba kampaanias kaasa.

      „Me paneme ta iga päev televisioonis esinema naistele sobiva näona, kes meie teemasid üles võtab,” tegi Bannon ettepaneku. „Sest Kellyanne on sõdalane. Ta läheb kõigele vastu, pea ees. Aga ta meeldib inimestele. Ja seda on meil vaja.”

      Hetkelise enesekriitikaga lisas ta: „Mina ei lähe ilma peal telesse.”

      Conway ei olnud samuti kunagi kampaaniat juhtinud. Seega oli neid kolm: roheline kandidaat, kampaania tegevjuht ja kampaaniamänedžer.

      Kellyanne Conway juhtis sel kuul kampaaniareklaamide filmimist.

      „Kas mina maksan neile inimestele?” küsis Trump temalt.

      Ta kurtis kaamerate üle. Varustus tundus vana ja talle ei meeldinud valgustus. Võtteid ei tehtud kõrglahutusega (HD). Trump nurises võttegrupi üle. „Ütle neile, et ma ei maksa.” See oli tavaline.

      Hiljem ütles Trump: „Ma tahan, et kõik peale Kellyanne’i lahkuksid.”

      „Kõik kinnitavad mulle, et ma olen palju parem kandidaat kui Hillary Clinton,” ütles ta, soovides pooleldi teada naise seisukohta.

      „Nojah, sir. Küsitlust pole vajagi.” Kuid nii mõndagi võiks teha teisiti. „Te kandideerite presidendivalimiste ajaloo kõige rõõmutuma kandidaadi vastu. Ning hakkab tunduma, et me ise oleme samasugused.”

      „Ei ole.”

      „See lihtsalt tundub nii. Ma jälgisin teid eelvalimiste ajal, siis tundusite hoopis rõõmsam.”

      „Tunnen puudust neist päevist, kui me vaid mõnekesi ringi lendasime, valimiskoosolekuid pidasime ja valijatega kohtusime,” ütles Trump.

      „Need päevad on möödas,” tunnistas Kellyanne. „Aga me peaksime suutma viia need üldvalimiste strateegiasse ja protsessi, mis võimaldaks teil neid oskusi maksimaalselt ära kasutada ja neist rõõmu tunda.”

      Naine kasutas siirust ära. „Te teate, et te kaotate? Aga see ei pruugi nii olla. Ma uurisin arvamusküsitlusi.” Selle päeva CNN-i küsitluse järgi oli Trumpi kaotus kasvanud viielt kümnele protsendile. „Tagasitee on olemas.”

      „Mis see on?”

      Kellyanne uskus, et Trump oli teinud midagi, seda ise taipamata. „Ettekujutus, nagu ei suudaks Trump võita või ei oleks valimiskõlbulik, imes Vabariiklikust Parteist elujõudu.”

      Valijad olid vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgijates pettunud. Kõlasid säärased argumendid: „Tuleb koonduda Mitt Romney selja taha. Tema on ainus, kes suudab võita. Te peate toetama John McCaini. Tema suudab võita. Jeb suudab võita. Marco suudab võita. Aga see,” Trump, teie, „ei suuda võita. Rahvas otsustas. Ma ei lase end uuesti petta,” ja tema sai ometi vabariiklaste kandidaadiks.

      „Te saate enda taha rahvamasse, kuna ei ole teinud traditsioonilist poliitilist kampaaniat. Te olete loonud liikumise. Ja inimesed tunnevad, et nad on osa sellest. Nad ei ole piletit ostnud. Võin öelda, mida ma arvamusküsitlustest näen. Meil on kaks suurt takistust.” Kellyanne ütles, et nad ei tohiks kunagi teha suurt ülemaalist küsitlust. „See on ajakirjanduse rumalus.” Võidu võti peitub valijameeste kogus – kahesaja seitsmekümne valijamehe hääle saamises. Neil tuleb võtta sihikule õiged osariigid, umbes kaheksa lahinguväljaosariiki.

      „Inimesed tahavad konkreetsust,” ütles Conway. Kõik oli olnud suurepärane, kui Trump avaldas juulis oma kümnepunktilise veteranide ameti reformikava või plaanitava viiepunktilise maksureformi plaani. „Inimesed tahavad konkreetsust, kuid seda tuleb neile üha uuesti ja uuesti korrata.

      Teine nõrk koht, mida näen, on see, et inimesed tahavad olla kindlad, et te oma lubadusi ka täidate, sest kui te seda ei tee, kui ärimees ei suuda oma lubadusi teoks teha, siis olete lihtsalt järjekordne poliitik. Ja seda te ei ole.”

      See oli müügijutt edasiliikumiseks, mida Trump paistis mõistvat.

      „Kas sa arvad, et suudad seda värki juhtida?” küsis ta.

      „Millist värki?” küsis Conway. „Ma juhin selle reklaami võtteid.”

      „Kampaaniat,” ütles Trump. „Kogu värki. Kas sa oled valmis oma lapsi paar kuud mitte nägema?”

      Conway nõustus sealsamas. „Sir, ma suudan seda teha. Te suudate need valimised võita. Ma ei pea ennast teie semuks. Ma ei pöördu kunagi teie poole eesnimepidi.”

      KOLMAS PEATÜKK

      Sel pühapäevaõhtul suundus Bannon tööle – New Yorgi Trump Towerisse. Kampaania peakorterisse. See oli tema esimene käik sinna, presidendivalimisteni oli jäänud kaheksakümmend viis päeva.

      Ta sõitis üles neljateistkümnendale korrusele. Päike ei olnud sellel augustiõhtul veel loojunud. Bannon mõtles, kuidas ta sisse astub ja umbes tuhat inimest küsib, mida Bannon siin teeb. Tal oli vaja ettekäänet.

      Ta astus sõjaruumi, kiirreageerimiskeskusse, mis oli täis telereid.

      Seal oli üks inimene. Bannoni meelest oli see poisike.

      „Kes sa oled?” küsis Bannon.

      „Andy Surabian.”

      „Kus kurat kõik on?”

      „Ma ei tea,” vastas Surabian. „Pühapäeviti on ikka nii.”

      „See on kampaania peakorter?”

      „Jah.”

      „Ma mõtlen paika, kust kogu värki juhitakse?”

      „Jah.” Surabian näitas vanema kommunikatsioonijuhi Jason Milleri tööruumi ja samuti kabinetti, kus töötas Hope Hicks, noor endine modell, kellest oli saanud kampaania peamine pressiesindaja ja ehk Trumpile lähim meeskonnaliige. Surabian oli kampaaniastaabi direktor.

      „Kas te nädalavahetustel töötate?”

      Surabian vastas jälle jaatavalt. Mõned töötasid Washingtonis, mõned istusid telefoni juures.

      Bannon proovis veel kord. „Kas siin nädalavahetuseti on kedagi?”

      „See on tavaline pilt.”

      „Kus kurat on Jared? Ma pean rääkima Jaredi ja Ivankaga.” Bannon oli kuulnud, et Trumpi väimees Jared Kushner oli siinne suurvaim ja geenius.

      Jared ja Ivanka olid Horvaatia rannikul meelelahutusmoguli ja demokraatide suurannetaja David Geffeni kolmsada miljonit dollarit maksnud jahil, mis oli üks suuremaid kogu maailmas, puhkusel koos ärinaise Wendi Dengi, Rupert Murdochi eksabikaasaga.

      Manafort helistas Bannonile. Ta tahtis kokku saada.

      „Tuled äkki siia?” kutsus Manafort.

      „Kuhu?”

      „Torni.”

      Bannon pidi minema tagasi fuajeesse lifti, millega pääses eluruumidesse. Üles sõites mõtles ta, kas see oligi kokkulepe, mille Trump oli oma kampaaniajuhiga sõlminud. „Kui ta viskab mulle mõne Trump Toweri katusekorteri, miks ka mitte?” See oleks parem kui tema tilluke korter Bryant Parkis.

      Selgus, et korter kuulub Manafortile.

      Bannonil oli Manafortist kahju. Kampaaniajuhti oli hämmastanud Trumpi Twitteri-konto edu ja jõulisus ning ta oli ka endale konto teinud. Kuid New York Daily News oli avaldanud aprillis artikli „Tehkem Ameerika taas himuraks”, märkides, et Manafort, kes ehk ei teadnud, et Twitter on avalik foorum, oli jälginud ka Midtowni sidumis- ja svingeriklubi Decadence.

      „Manafort jälgis laksuurgast, mis nimetab end linna intiimseimaks partnerivahetusklubiks.”

      Manaforti korter oli kaunis. Tema abikaasa Kathleen Manafort, kes oli üle kuuekümne, kuid tundus Bannonile neljakümnesena, kandis valget ja lebaskles diivanil nagu sarja „Dünastia” staar