Lehmade salajane elu. Rosamund Young

ja valus, kipub lehm pidama uut ilmakodanikku valu eest vastutavaks ning lubab imeda ainult tagantpoolt, kus teda näha ei ole.

      Vasikad mängivad koos, pidevalt kohanedes ja õppides. Nad õpivad, kus leidub kõige paremat ja maitsvamat vett ning kuidas näksida hekist noori võrseid. Nagu kassid-koerad ja inimesed, ning ma arvan, et kõik teised elusolendid, õpivad vasikad, keda võib usaldada. Vasikas seab end täiskasvanud looma nina alla ainult siis, kui on kindel, et teda ei hakata kiusama. Mõned veised on domineeriva iseloomuga, neil on otsekui vajadus säilitada teatav üleolek, mõnikord piisab kergest provotseerimata müksustki, samal ajal kui teised on alati meeldiva iseloomuga ja mõned üsna pelglikud. Lehmakarjas taandub kõik iseloomudele: sarvitul lehmal piisab sarvilise eemalepeletamiseks teinekord vaid ühest pilgust.

      1

      „Shakespeare’i kogutud teosed” (2014, lk 1442), tõlge Georg Meri. Tlk.

      2

      Lochinvar – noor rüütel Sir Walter Scotti poeemis „Marmion“. Toim.