Naine, kes ei nuta, saab rikkaks. Heli Künnapas

isegi transpordikulusid. Nii ta jäigi koju … mitte midagi tegema. Õigemini – siis, kui ta jäi koju, hakkas ta mulle kaikaid kodaratesse loopima, minu tegevuses kõiki puudusi esile tooma, ise samal ajal mind aitamata.

      “Mulle aitab! Mina pole nõus sellistes tingimustes rohkem elama.”

      “Sa tahad öelda, et ma olen liiga vaene, et minuga koos elada?”

      “No rikas sa ju pole. Me kumbki pole. Ja me ei tee selleks midagi, et see muutuks.”

      “Aga lambakasvatus …”

      “See on ette läbikukkumisele määratud. Saad sa sellest ükskord aru,” karjus mees.

      “Talled järjest sünnivad. Sel aastal on meil päris hästi … peame lihtsalt veidi veel vastu pidama …”

      “Jaa, seda juttu olen ma ka juba kuulnud. Kõik tähtajad, mida sa siiani lubasid, läksid mööda. Ja me ei saanud rikkaks. Miks nüüd peaks teisiti olema?”

      “Sest loomapidamises või ükskõik mis äris käibki nii, et alustamine võtab aega. Edasi liigutakse samm sammu haaval.”

      “Tead, Ave, mina ütlen, et sellest sammumisest piisab. Homme tuleb tapamajaauto neile loomadele järele ja me kolime tagasi linna. Mu emal on terve maja, milles ta üksinda elab. Seal on piisavalt ruumi meile kõigile.”

      “Sa ei saa sellist otsust ilma minuga arutamata teha. Äkki ma ei taha koos su emaga elada, vaid tahan, et meil oleks päris oma elu. Pealegi need loomad on osa meie perekonnast. Nad on ka lastele tähtsad.”

      “Et lapsed saaks kellegi pärast nutta, kui mõni jälle ära sureb?”

      “See on ka laste jaoks õppetund.”

      “Jaa, kinnita seda endale. Mulle igatahes aitab! Kui sa tahad seda loomamajandust siin jätkata, siis tee seda ilma minuta. Mina pole nõus enam mingite lammaste pärast normaalsest elust loobuma.”

      “Sellest, kus on suur telekas?” küsisin irooniliselt.

      “Jah, täpselt nii! Kus on suur telekas ja muud normaalsed asjad. Aga mida sina sellest tead.” Martin võttis tooli seljatoelt jope, kapi pealt autovõtmed ning lendas ust paugutades toast välja. Tundsin, kuidas pisarad mööda mu põski alla veeresid.

      Mis hetkel muinasjutust õuduslugu sai? Ja kes mina nüüd täpsemalt selles loos olin?

      Äkitselt tundsin enda ümber kallistavaid käsi. Lapsed olid kusagilt välja ilmunud ning üks ühelt ning teine teiselt poolt mind enda embusse võtnud. Kus nemad minu ja Martini tüli ajal olid? Kui tihti me täiskasvanutena üldse märkame, mida lapsed meie tülitsemise ajal teevad?

      “Emme, ära nuta. Me teeme kõik korda,” teatas viiene Jürgen.

      “Emme, ei jonni!” käsutas kolmene Andrus.

      Naeratasin läbi pisarate ja kallistasin oma lapsi.

      Mõistsin, et mina olin selles muinasjutus naine, kes ei nuta. Pühkisin pisarad ning kallistasin lapsi veelgi kõvemini.

      3.

      Ostke ikka odavaid autosid

      “Nii, mis mureks?” astub noorepoolne mehaanik töökojast välja. Telefonis tundus ta millegipärast kuidagi vanem, tegelikult on aga isegi mehe silmini tõmmatud nokamütsi alt näha, et ilmselt on ta minuga ühevanune. Õnneks tegi auto minuga nii palju koostööd, et sain lapsed hommikul lasteaeda tuua ja jõudsin isegi töökojani. Viimaste päevade “käivitun-ei käivitu!” mäng on mul närvid täitsa ära söönud.