Selgelt mõtlemise kunst. Rolf Dobelli

>EESSÕNA

      Kõik sai alguse ühel 2004. aasta sügisõhtul. Olin kirjastaja Hubert Burda kutsel Münchenis, et osaleda ühel „sundimatul mõttevahetusel intellektuaalidega“, nagu seda nimetati. Ma ei olnud end veel kunagi „intellektuaaliks“ pidanud (õppisin ülikoolis ärikorraldust ja minust sai ettevõtja – olen pigem intellektuaali vastand), ometi olin avaldanud kaks romaani, nähtavasti peeti seda piisavaks.

      Laua taga istus Nassim Nicholas Taleb, keda tollal peeti saladuslikuks filosoofikalduvustega Wall Streeti börsimaakleriks. Mind tutvustati talle kui Inglise ja Šoti valgustusaja, eriti David Hume’i head tundjat. Ilmselgelt oli mind kellegagi segi aetud. Ma ei ütelnud midagi, naeratasin vestlusringi ajal pisut ebakindlalt ja lasin selle tõttu tekkinud pausil toimida tõendusena oma laialdastest filosoofiaalastest teadmistest. Taleb tõmbas kohe ühe vaba tooli enda juurde ja kutsus mind istmele patsutades sellel istet võtma. Õnneks kandus jutt pärast paari lauset Hume’ilt Wall Streetile, nii et suutsin vähemasti järje peal püsida. Me lõbustasime end tegevjuhtide süstemaatiliste vigadega ega andnud armu endalegi. Arutasime tõsiasja üle, et ebatõenäolised sündmused paistavad tagantjärele vaadates palju tõenäolisemad. Naersime selle üle, et peaaegu ükski investor ei suuda loobuda aktsiatest, mille hind on langenud allapoole ostuhinnast.

      Pärast seda saatis ta mulle leheküljed oma käsikirjast, mida ma kommenteerisin ja mõneti ka kritiseerisin ning millest sai üleilmne menuraamat „Must luik“. See raamat lennutas Talebi maailmakuulsate intellektuaalsete staaride sekka. Mina hakkasin üha kasvava intellektuaalse näljaga neelama käibetõdesid ja eelarvamusi käsitlevat kirjandust. Samal ajal muutus järjest tihedamaks mõttevahetus terve hulga inimestega, keda võiks nimetada Ameerika idaranniku intelligentsiks. Aastaid hiljem taipasin, et olen kirjaniku- ja ettevõtjatöö kõrval läbinud ka tõelise sotsiaalkognitiivse psühholoogia kursuse.

      Mõtlemisviga, nii nagu mina seda mõistet selles raamatus kasutan, on süstemaatiline kõrvalekaldumine ratsionaalsusest ehk optimaalsest, loogilisest, mõistuspärasest mõtlemisest ja käitumisest. Sõna „süstemaatiline“ on oluline, kuna meie eksimused on enamasti sarnased. Näiteks tuleb oma teadmiste ülehindamist ette tunduvalt sagedamini kui oma teadmiste alahindamist. Või siis oht midagi kaotada: see oht paneb meid palju kiiremini tegutsema, kui lootus midagi võita. Matemaatik räägiks meie mõtlemisvigade „ebavõrdsest“ (asümmeetrilisest) jagunemisest. Õnneks aitab asümmeetria vigu mõnikord kergemini ette näha.

      Et mitte kergekäeliselt maha mängida oma kirjaniku- ja ettevõtjatööga kogutud varandust, hakkasin koostama nimekirja süstemaatilistest mõtlemisvigadest ning koguma nende kohta märkmeid ja tõestisündinud anekdootlikke lugusid. Mul polnud plaaniski neid avaldada. Ma tegin seda ainuüksi iseenda jaoks. Peagi märkasin, et neist nimekirjadest polnud mul kasu mitte ainult investeerimise puhul, vaid ka äris ja eraelus. Mõtlemisvigade tundmaõppimine muutis mind rahulikumaks ja ettenägelikumaks: ma suutsin varakult tuvastada enda omi ja sain neid vältida enne, kui nad jõudsid põhjustada suuremat kahju. Ja ma tundsin ära, kui teised tegutsesid ebaratsionaalselt, ning võisin neile täies relvis vastu astuda – ehk isegi väikeses eelisseisundis. Aga kõige suurem saavutus oli see, et suutsin alistada irratsionaalsuse koletise – minu käsutuses olid nüüd kategooriad, mõisted ja selgitused, mis selle lihtsalt minema kihutasid. Välk ja äike ei ole pärast Benjamin Franklinit muutunud haruldasemaks, nõrgemaks ega vaiksemaks, küll aga vähem hirmutavaks – täpselt samamoodi on kahanenud minu mõistmatus.

      Varsti hakkasid sõbrad, kellele asjast rääkisin, minu väikese koguteose vastu huvi tundma. Sellest huvist kasvasid välja iganädalased kolumnid Saksa ajalehes Frankfurter Allgemeinen Zeitung ja Šveitsi ajalehes SonntagsZeitung, arvukad loengud (kuulajateks peamiselt arstid, investorid, juhatuste liikmed ja tegevjuhid) ning viimaks ka see raamat. Nii see läks. Teie hoiate seda praegu käes – see ei ole küll teie eluõnn, aga vähemalt kindlustab teid selle vastu, et te endale ise liiga suurt kahju põhjustaksite.

Rolf Dobelli, 2011

      PETLIK ELLUJÄÄMISLOOTUS

Miks peaks käima kalmistutel?

      Ükskõik, kuhu Reto pilgu heidab, näeb ta igal pool rokkstaare. Neid kohtab televiisoris, ajakirjade kaantel, kontsertidel ja interneti fännilehtedel. Nende laule pole võimalik mitte kuulda – need kõlavad kaubanduskeskuses, isiklikus playlist’is, spordisaalis. Rokkstaarid on igal pool. Neid on palju. Ja nad on edukad. Lugematute kitarrikangelaste edust kannustatuna asutab Reto oma bändi. Kas tal õnnestub kunagi läbi lüüa? Tõenäosus on juuksekarva jagu üle nulli. Nii nagu paljud teisedki, maandub ka tema ilmselt läbikukkunud muusikute kalmistul. Selles matmispaigas on 10 000 korda rohkem muusikuid kui rokilavadel, aga ikkagi ei tunne läbikukkunute vastu huvi ükski ajakirjanik – erandiks on ainult kõrgelt kukkunud staarid. Sellepärast on see surnuaed väljaspool seisjatele nähtamatu.

      Petlik ellujäämislootus tähendab, et kuna edu hakkab igapäevaelus silma paremini kui ebaedu, hindate te oma edu saavutamise võimalusi pidevalt üle. Et olete eemalseisja, langete (nii nagu Reto) illusiooni ohvriks. Te ei suuda hinnata, kui kaduvväike on edu saavutamise tõenäosus. Iga eduka kirjaniku taga seisab 100 kirjanikku, kelle raamatuid ei osta keegi. Ja kõigi nende taga seisab omakorda veel 100, kes ei ole leidnud kirjastust, mis nende raamatu avaldaks. Ja nende taga omakorda sajad kirjanikud, kelle sahtlis on peidus poolik käsikiri. Meie aga kuuleme ainult edukatest kirjanikest ega näe, kui ebatõenäoline on kirjanikuna edu saavutada. Sama kehtib ka fotograafide, ettevõtjate, kunstnike, sportlaste, arhitektide, Nobeli preemia laureaatide, telesaatejuhtide ja iluduskuningannade kohta. Meedial pole vähimatki huvi läbikukkunute kalmistul kaevamas käia. Ja see polegi nende kohustus. Järelikult: kui soovite ellujäämislootuse illusiooni kütkest pääseda, peate selle mõttetöö ise ära tegema.

      Ekslik arvamus, et teil on lootust läbi lüüa, saab teil sabast kinni hiljemalt rahaasjade puhul: üks sõber asutab idufirma. Tulevaste investorite ringi kuulute ka teie. Te kaalute võimalusi: sellest võib saada järgmine Microsoft. Võib-olla läheb teil õnneks. Kuidas näeb välja tegelikkus? Kõige suurema tõenäosusega läheb nii, et firma ei saa stardipakkudeltki minema. Suure tõenäosusega saabub kolme aasta pärast pankrot. Enamik firmadest, mis esimesed kolm aastat üle elavad, kahanevad vähem kui kümne töötajaga väikeettevõtteks. Kokkuvõte: te olete lasknud edukate firmade meediakajastustel end pimestada. Nii et siis: ei mingeid riske? Mitte päris nii. Aga pidage meeles, et pisike kuradike nimega „ellujäämislootus“ moonutab teie ettekujutust edu saavutamise võimalustest nagu lihvitud klaas.

      Võtame näiteks Dow Jonesi. Selle arvestamisel osalevad ainult kindlalt ellujäänud. Aktsiaindeksi arvutamises ei osale ebaõnnestunud ja väikeseks jäänud firmad – ehk enamik firmadest. Aktsiaindeks ei kajasta ühe riigi tervet majandust. Just nii, nagu meedia ei kajasta kõigi muusikute tegevust. Ka lugematu hulk raamatutesse kirja pandud edulugusid ja edutreenerid peaksid teid skeptiliseks muutma: läbikukkunud ei kirjuta raamatuid ega pea oma läbikukkumistest loenguid.

      Päris täbaraks läheb olukord siis, kui teie ise „ellujäänute“ hulgas olete. Isegi juhul, kui teie edu põhineb pelgal juhusel, avastate, et teil on teiste edukate inimestega sarnasusi ja proovite neid tõlgendada „eduteguritena“. Läbikukkunute (inimeste, firmade jne) surnuaial käies saab teile aga selgeks, et eeldatavad „edutegurid“ kehtisid enamasti ka nende puhul.

      Kui ühe nähtuse uurimisega tegeleb piisavalt palju teadlasi, tuleb ikka ette, et paar uurimistööd annavad puhtalt juhuse tahtel statistiliselt läbinisti usutavaid tulemusi – näiteks punaveini tarbimise ja pikema oodatud eluea vahelise seose kohta. Nii saab neile (valedele) uurimistöödele otsekohe osaks kõrge tunnustus. Ellujäämislootuse illusioon oma puhtal kujul.

      Aga aitab filosoofiast.

      Ellujäämislootus toob endaga kaasa petliku kujutelma, mis tähendab, et te hindate süstemaatiliselt edu saavutamise võimalusi tegelikust suuremaks. Vastumeede: käige võimalikult sageli kord suurte lootustega alustatud projektide, investeeringute ja karjääride kalmistul. See on kurb jalutuskäik, aga see-eest väga kainestav.

      UJUJA KEHA ILLUSIOON

Kas Harvard on hea või halb ülikool? Me ei tea

      Kui esseist ja börsimaakler Nassim Taleb võttis vastu otsuse midagi oma visalt püsivate lisakilodega ette võtta, vaatas ta kõigepealt