Pate jalgpalliraamat. Timo Parvela

p>Pate jalgpalliraamat

      1

      2.

      Ma olen armunud. Ma armastan jalgpalli. Õigemini mitte seda palli ennast. Ma armastan selle tagumist.

      Isa: Pate, lõpeta jalamaid!

      Ema: Elutoa seinale jäävad jäljed. Mine tao seda palli õues!

      Kõik tšempionid kohtavad oma karjääri alguses takistusi.

      3.

      Meil on supervõistkond. Selle nimi on Jalkakarud ja me plaanime osaleda Pallivõluri jalgpalliturniiril. See saab olema võimas. Ma teen kogu aeg trenni. Päris kõik turniirile ei pääse, sest meid on liiga palju. Mina pääsen. Ma kavatsen olla parim.

      4.

      Ma ei saa siiani aru, mis õigupoolest juhtus.

      Meie võistkonnas on kolm keskründajat. Mina ning kaksikud Riks ja Raks. Ainult kaks meist pääsevad turniirivõistkonda.

      Läksin kaksikute kätt suruma. Hea mäng.

      Mina: Kahjuks peab üks meist välja jääma. Selline see aus mäng on.

      RIKS: Jah. Ehk on järgmisel korral rohkem õnne.

      RAKS: Alati ei saagi võita.

      RIKS: Võib-olla lubatakse sul meie joogipudeleid kanda.

      RAKS: Või hoopis meie trennikotte.

      RIKS: Või siis meid koos trennikottide ja joogipudelitega.

      Mina: Ah? Millest te räägite?

      Treener kuulutas välja turniirile pääsejad. Tema kõrval seisis pikk kiilakas mees, kellel oli suur pappkast kaenlas.

      Treener: Keskründajad on Riks ja Raks.

      Kõik plaksutasid. Alati ei saa võita, aga kaotamine teeb siiski meele mõruks.

      Treener: Ja lõpetuseks tahan tänada Riksi ja Raksi isa, kes kingib tervele võistkonnale need eriti uhked uued võistlusvormid.

      Treener võttis kastist kiiskavpunase võistlussärgi. Selle seljal seisis suurelt RIKS 10. Järgmisel särgil oli kirjas RAKS 11.

      Ma imestasin, et nad olid osanud juba enne turniirivõist-konna väljakuulutamist kaksikute nimed särkidele trükkida, ja Riksi omale veel minu võistlusnumbri.

      5

      Ema: Mis Patega lahti on? Ta ei söönud peaaegu midagi.

      Isa: Tõepoolest. Kõigest kuus lihapalli, kolm kartulit, kaks viilu leiba, kolm klaasi piima ja kaks kaussi magustoitu. Poiss jääb ju päris kängu, kui nii edasi läheb.

      Ema: Seda ma ju ütlesingi. Sa pead temaga rääkima.

      Mul oli juba peaaegu uneaeg, kui isa minu tuppa tuli. Ta istus mu voodi servale ja sasis mu juukseid.

      Isa: Ma tõin sulle banaani, et jaksaksid magada.

      Mina: Ma pole üldse näljane.

      Isa: Mis siis nüüd on? Kas miski vaevab?

      Mina: Ei vaeva.

      Isa: Pea püsti! Teil on ju see turniir ka tulemas. See saab väga vahva olema. Isegi onu Pentti ja Karoliina lendavad Austraaliast kohale. Mõtle selle peale. Kuuldavasti on neil piletid juba ostetud. Sulle ju meeldivad Pentti ja Karoliina, või mis?

      Muidugi meeldivad. Onu Pentti on hästi tore. Ta ostab mulle palju jäätist. Karoliina on ka tore. Ta on minu endine ujumisõpetaja ja Pentti praegune abikaasa. Ainus häda on selles, et nad ei näekski mind turniiril mängimas.

      Isa patsutas veel mu pead ja läks siis kööki emaga rääkima.

      Ema: Noh?

      Isa: Lihtsalt väike ärevus, aga poiss on nüüd juba palju reipam ja rõõmsam.

      Ma ei olnud ennast elu sees nii viletsalt tundnud.

      6.

      Koolis rääkisid kõik ainult turniirist. Kuuldavasti oli see kõige ägedam asi üldse. Riks ja Raks tulid kooli võistlussärkides. Nende punane värv oli nii ere, et silmadel hakkas valus. Kõik imetlesid kaksikuid.

      7.

      Koduteel kohtasin ma lahedat koera. Ta seisis tagajalgadel ja sonkis koonuga prügikastis. Ilmselgelt oli seal midagi, mis teda huvitas. Ma läksin appi ja surusin käe prügikasti põhja. Seal oli tennisepall. Peaaegu lõhki kulunud ja kiilas. Koer niutsatas, istus ja limpsas keelt. Ta vahtis üksisilmi palli. Ma saatsin palli teele ja karvakera sööstis noolena sellele järele.

      Märkasin alles siis, et tal oli ainult kolm jalga. Ühe käpa asemel oli kõigest könt. Sellest hoolimata tormas ta nagu välk, haaras palli hambusse ja tõi selle mulle tagasi. Veetsin terve pärastlõuna pargis koerale palli visates. Paistis, et koer oli rõõmus. Mina olin ka rõõmus.

      8

      Rääkisin koolis oma sõpradega.

      Ella: Jube kehv lugu, Pate.

      Tiina: Me oleme sinu poolt.

      Tuukka: Kus häda kõige suurem, seal on vets ka kaugel.

      Samppa: Äkki saab meie ema sind aidata?

      Pukari: Kas ma võin kellelegi lõuksi anda?

      Hanna: Moodusta oma võistkond ja osale turniiril sellega.

      Jah. Lõpuks ometi üks väärt nõuanne.

      9

      Ma valisin välja maailma kõige paremad mängijad. Ma arvan, et meist saab päris hea võistkond.

      10

      Päris tüütu. Olen üritanud terve laupäeva oma uutele võist-konnakaaslastele helistada, et neid trenni kutsuda, aga ma ei saa kedagi kätte. See tuleb sellest, et mul ei ole nende telefoninumbreid. Nende aadresse ma ka ei tea. Tõtt-öelda ei tea ma isegi, mis keelt nad räägivad.

      Kirjutasin samalaadse kirja ka Tottile, Riberyle, Neymarile ja kõigile teistele oma võistkonna mängijatele ning sulgesin siis kirjad väikestesse klaasist maitseaine-purkidesse. Kahju ainult, et meri nii kaugel on. Pudeliposti saatmine oleks palju lihtsam, kui me elaksime mere ääres.

      Isa: Kus Pate on?

      Ema: Toimetab midagi oma toas. Tundub, et poiss on juba tõesti reipam.

      Õhtul lasin