Hirmsa Henry kättemaks. Francesca Simon

sca Simon

      Hirmsa Henry kättemaks

      1

      HIRMSA HENRY KÄTTEMAKS

      LAKS!

      „Aiaaaaaaaa!“

      LAKS! LAKS! NÄPS!

      „Eeemmmmeee!“ kiljus Peter.

      „Henry lõi mind!“

      „Ei löönud!“

      „Lõid küll! Ja ta näpistas mind!“

      „Ära ole hirmus, Henry!“ käskis ema.

      „Aga Peter alustas!“ karjus Henry.

      „Ei alustanud!“ halises Peter. „Henry alustas!“

      Hirmus Henry põrnitses kurjalt Perfektset Peterit.

      Perfektne Peter põrnitses kurjalt Hirmsat Henryt.

      Ema hakkas jälle oma kirja kirjutama. Hirmus Henry tegi äkkrünnaku ja tiris Peterit juustest. Ta oli nagu kerratõmbunud kobra, kes salvas mürki.

      „Uiiiiiiiii!“ kisendas Peter.

      „Mine oma tuppa, Henry!“ karjus isa. „Mul on sust tänaseks juba kõrini!“

      „Hea küll!“ karjus Henry. „Ma vihkan sind, Peter!“ kisendas ta, läks jalgu trampides üles oma tuppa ja virutas ukse nii kõvasti kinni, kui suutis.

      See oli nii ebaõiglane! Peterit ei saadetud kunagi oma tuppa. Hirmsat Henryt saadeti oma tuppa nii tihti, et ta oleks võinud ainult seal eladagi. Henry ei saanud röhitsedagi, ilma et Peter poleks üritanud talle pahandust kaela tõmmata.

      „Emme! Henry loobib herneid põrandale!“

      „Issi! Henry võtab salaja maiustusi!“

      „Emme! Henry sööb uue diivani peal!“

      „Issi! Henry mängib telefonis!“

      Hirmsal Henryl oli sellest villand. Ta oli sellest kukupaist kärnkonna-kitupunni-jõmpsikast surmani tüdinud.

      Aga mida ta sai Peteriga ette võtta? Ta oli püüdnud teda Mossis Margaretile orjaks müüa, aga Henry ei uskunud, et Margaret teda veel kord ostaks. Kui ta ainult teaks, kuidas nõiduda, siis muudaks ta Peteri kärnkonnaks või mardikaks või tõuguks. Jep! Vot see oleks äge! Ta võtaks kõigilt tõugust venna vaatamise eest 10 senti! Ja kui Peter-tõuk sellest mängust kuidagi välja vingerdaks, saaks temast kalasööt. Hirmus Henry naeratas.

      Siis ta ohkas. Tõde oli selline, et ta ei pääsenud Peterist kuhugi. Aga kui ta ei saanud Peterit maha müüa ega teda tõuguks muuta, siis sai ta ometi vennale pahandusi kaela tuua.

      Kahjuks oli sellest mõelda lihtsam kui seda teha. Peter ei teinud kunagi midagi valesti. Ja mingil põhjusel ei usaldanud ta alati Henryt. Ainus viis, kuidas saada Peterit pahandust tegema, oli ta üle kavaldada. Ja Hirmus Henry tõotas endale, et ta mõtleb selleks välja täiusliku plaani, kulugu selleks või terve aasta. Plaani, mis tooks Peterile kaela pahanduse. Suure, suure, SUURE pahanduse. See oleks peaaegu sama hea kui Peteri tõuguks muutmine.

      „Ma teen sulle tagasi, Peter,“ urises Henry, tagudes oma kaisukaru Härra Murdjat vastu voodiposti. „Ma maksan sulle kätte!“

      „Mida sa teed, Henry?“ küsis Peter.

      „Ei midagi,“ vastas Hirmus Henry.

      Ta lõpetas kähku aianurgas asuva vana õunapuu ümber sonkimise ja ajas end püsti.

      „Sa teed midagi, ma tean küll,“ ütles Peter.

      „Teen, mida ma teen, see pole sinu asi, kitupunn,“ kähvas Henry.

      „Kas sa leidsid midagi?“ küsis Peter. Ta vaatas puu alla. „Mina ei näe midagi.“

      „Võib-olla leidsin,“ ütles Henry. „Aga ma ei ütle sulle. Sa ei oska saladust hoida.“

      „Oskan küll,“ ütles Peter.

      „Ja sa oled liiga väike,“ ütles Henry.

      „Ei ole,“ ütles Peter. „Ma olen suur poiss. Ema ütles.“

      „Kahjuks ei vasta see tõele,“ ütles Hirmus Henry. „Mine nüüd ära ja jäta mind rahule. Ma teen tähtsat asja.“

      Perfektne Peter lonkis umbes kümme sammu eemale, pööras ringi ja jäi Henryt jälgides vaikselt seisma.

      Hirmus Henry jätkas puu ümber luusimist, silmitsedes pingsalt rohtu. Siis ta vilistas ja laskus põlvili.

      „Mida sa leidsid?“ küsis Perfektne Peter huviga. „Kas aarde?“

      „Midagi palju paremat kui aarde,“ vastas Hirmus Henry. Ta võttis midagi maast ja peitis selle oma pihku.

      „Oi, näita mulle,“ ütles Peter. „Palun. Palun näita!“

      Hirmus Henry jäi mõtlema.

      „Juhul kui – ja see tähendab, kui üldse – ma sulle midagi ütlen, kas sa tõotad Lilla Käe püha vandega, et sa ei räägi sellest mitte kellelegi midagi?“

      „Ma vannun,“ ütles Peter.

      „Isegi siis, kui tulnukad sind piinavad?“

      „MA EI RÄÄGI!“ kiljatas Peter.

      Hirmus Henry pani sõrme suule ja läks kikivarvul puust eemale oma kindluse poole. Peter järgnes talle.