Viini vennaskond. Ingar Johnsrud

      Viini vennaskond

      Igas keerukas kogukonnas, nagu näiteks ka inimeste ühiskonnas, on suur tähtsus valikul ehk selektsioonil. Mida rangem selektsioon, seda parem on liigi jätkusuutlikkus.

      Algselt hoolitses taolise parimate ja elujõulisemate liigi eksemplaride valiku tegemise eest loodus ise ja ka inimesed, kes sellega kooskõlas käitusid. Esimesed inimese „sekkumised” ei toimunud mitte looduse vastu, vaid hoopis eesmärgiga hõlbustada looduse tööd. Et need vahendid, mida selleks kasutati, olid karmid, kohati meie mõistes ka jõhkrad, on hoopis teine asi. Küsimus on selles, kas meie aeg, mis on kaldunud hoopis teise äärmusesse, aidates kõike nõrka ja armetut, pole sooritanud uusi kuritegusid, mis on võrreldavad vana barbaarsusega.

Jon Alfred Mjøeni „Rassihügieeni” sissejuhatus,Jacob Dybwadi kirjastus, 1938.Jon Alfred Mjøen suri 1939. aastal.

      I OSA

      1

      Hämaras salongis eemaldas stjuardess puutumata jäänud kandiku suitsulõhe, Bosporuse meriahvena ja Viini õunastruudliga. Naise liigutused olid kiired. Nii vilunud, et tal polnud vaja vaadatagi. Samal ajal, kui ta käed tegutsesid, libistas ta pilgu mehele. Stjuardessi näole ilmus sama ilme nagu neil vähestel, kes olid teda lähedalt näinud. Justkui oleks pildil midagi arusaamatult valesti. Kui naine käe šampuseklaasi järele ulatas, võttis mees sellest kinni, nii et naine ehmatades käe eemale tõmbas.

      Mees lükkas ettevaatlikult aknaruloo üles. Kaasreisijad magasid. Lennuki tiiva otsas vilkuv tuli heitis aknaklaasile kahvatuid peegeldusi. Kaugel all libisesid mööda kuldsed valgusvihud. Euroopa. Viimasest korrast oli kaua möödas. Ta sulges silmad, libistas nimetissõrmedega üle maski ja naha kokkupuutekoha ning mõtles möödanikule.

      Pärastlõunane briis keerutas laisalt tolmu. Põletav päike oli mähitud kahvatusse hallikassinisesse vinesse. Stepp asus tuhande meetri kõrgusel merepinnast ja õhk oli hõre. Õhurõhk madal. Tingimused poleks saanud paremad olla.

      Nad lebasid liikumatult kivitrepi varjus vana minaretitorni tipus. Temperatuur väljas lähenes neljakümnele kraadile. Sees oli veidi jahedam. Aga siiski lämmatavalt palav.

      Ta puhkas silmi. Pilgutas siis ja vaatas alla varjudesse, teades, et Vaal jälgis tegevust läbi optilise pikksilma. Kohtumine oli kestnud juba peaaegu neli tundi. Kuberneril tuleb peagi hüvasti jätta, kui ta tahab enne pimedat tagasi oma turvalisse koju jõuda.

      Vaal koputas talle õlale. Ta teadis, mida see tähendab, ja laadis relva. Surus silma vastu sihikut. Sealt paistis värvimata ja punakaspruun sein. Paljaspäine mees, seljas tume vest ja hele perahan tunban, traditsiooniline rõivas, mida eelistasid paljud afgaani mehed, oli avanud rõduuksed. See oli Hassam. Informaator, kes kuberneri siia oli meelitanud.

      Hassam astus kõrvale ja lasi vanemal meesterahval sepistatud rõdule astuda. Kuberner Osmal Abdullah Kamal. Sihikurist libises üle ta pruuni turbani. Üle täidlase halliseguse habeme. Kaks meest seisid näilises vaikuses ja vaatasid üle mooniväljade.

      Ta kaotas tagasilöögi tõttu sihtmärgi silmist. Aga kui ta relva langetas, siis nägi, et Lapua Magnumi 338-kaliibrine kuul oli tabanud rindkeret selle keskpaigast peaaegu viis sentimeetrit paremal. See oleks isegi viletsama lasu puhul olnud surmav. Oimukohtades kipitas sellest hoolimata pahameel. Selle asemel, et kuberneri valgesse rõivasse apelsinisuurune punane auk teha, oli kuul rindkere peaaegu kaheks rebestanud. Helepunane verejuga värvis üle rõdu, Hassami ja nende taga oleva seina. Kuberner tõmbus pingule, enne kui ta keha ust tabas. Jäi siis imelikult seisma, veidi ettepoolde kaldu, kuni habras puit järele andis ja laip tolmupilve saatel põrandale kukkus.

      Ta laadis. Tühjad hülsid kukkusid trepile.

      Hassam vajus kuberneri sandaalides jalgade juures kokku. Võibolla ta palvetas. Võibolla tabas teda paanika. Võibolla näitles ta kohale tormanud ihukaitsjate ees. Sellel polnud tähtsust. Tulistaja nihutas vastavalt tuulele relva ja surus tugevamini päästikule. Hetk hiljem vajus Hassami keha külili. Ajukelme, veri, karvajäänused ja pealuu moodustasid saviseinal oranžikaspunase aupaiste.

      Mõrvar pilgutas silmi ja kujutas ette, et sihik on kaamera. Pilgutas siis selles lühikeses, peaaegu märkamatus pimeduses, hetkel, kui peegel pöördus ja aeg peatus. See silmapilk kuulus talle ja nüüd oli see igaveseks jäädvustatud.

      „Hüvasti, Hassam,” konstateeris Vaal.

      Tulistaja keeras relva rätikusse. Samal ajal kui Vaal pikksilma kokku pakkis, tõusis ta püsti ja võttis kolm astet üles mehe juurde, kes kinniseotuna nende kohal trepimademel lebas. Mehe laubale kuivanud vere kohal tiirutasid mõned kärbsed. Polnud aru saada, kas vana imaam oli meelemärkusel, kuna ta silmad olid kinni kaetud. Hingamine kiire ja korisev. Tulistaja vabastas automaatpüstoli reie küljes rippuvast kabuurist. Vaal raputas lühidalt pead. „Pole tarvis.”

      Minaretist välja jõudnud, surusid mehed kätt.

      „Organisatsioon soovib sulle Norras edu,” ütles Vaal.

      Ta kähises vastuseks.

      2

      „Fredrik Beier. I-ga. Mitte Y-ga.”

      „Aadress?”

      „Sorgenfrigaten kuus. Majorstua.”

      „Kas Heineckegården?”

      „Mida?”

      „Minu meelest on selle koha nimi Heineckegården. Ja sa oled sündinud …?”

      „Siin… siin, Oslos. Kas sellel on tähtsust?”

      „Vabandust. Ma mõtlesin sünniaastat. Kui vana sa oled?”

      „Nelikümmend kaheksa. Ma olen neljakümne kaheksa aastane.”

      Nahkdiivanil istuv politseikomissar sirutas oma kõhna käe. Haaras lusika, mille oli lahustuva kohviga kaasa saanud, ja keeras seda, talle vaatas vastu iseenda matt peegeldus. Kaardus metallil ei olnud eriti nähagi oimukohtadel jooksvaid aja halle jooni. Selle asemel tundus, et tema kitsad hoolitsetud vuntsid olid talle purjuspäi näkku kritseldatud.

      Tema ees istus ametipsühholoog, kelle kohal rippus pilt palja ülakehaga Ernest Hemingwayst. Kirjanik poseeris ilmetu näo ja kaheraudse haavlipüssiga.

      „Kas Hemingway ennast mitte maha ei lasknud?”

      „Nagu ta isagi.”

      „Tundub veidi naljakas, et psühholoog kaunistab oma kabineti mehe pildiga, kes endal pea sodiks lasi?”

      „Minu arust on sama naljakas see, et sa elad Sorgenfrigatel1,” vastas psühholoog ja nookas usalduslikult paksu patsienditoimiku poole, mis nende vahel laual lebas.

      Uurija turtsatas ebasõbralikult. Aadress oli parimal juhul kokkusattumus. „Eksnaine valis selle korteri.”

      „Seega sa oled abielus olnud? Lapsi?”

      „Kolm … Kaks. Kaks, tähendab.”

      „Kolm või kaks?”

      „Üks neist suri.”

      „Tunnen kaasa. Mis juhtus?” Topeltlõuaga ajuväänaja kohendas kuklas juuksekummi.

      Siin käisid kogu linna politseinikud end maandamas. Vimma, ebakindluse ja hirmu lehk, mis iga päev vastu neid määrdunudvalgeid riidega kaetud seinu paiskus, oli lämmatav. Psühholoogi kabinet oli kongi suurune ja Fredrik Beieril oli vaja õhku saada. Diivani kulunud nahkkate krigises, kui ta püsti tõusis. Ta oli pikka kasvu ja ulatus peaaegu laeni. Fredrik astus akna juurde. Valged kulunud kardinad lehvisid vihmast märgade alumiiniumist aknalaudade kohal.

      Psühholoog ei suvatsenud ringi keerata ja kui Fredrik üle õla vaatas, nägi ta vaid mehe salkus hobusesaba ja higist läikivat pealage. Selle all oli politsei kõige hämaramate saladustega marineeritud aju. See tüüp oli Oslo politsei välipeldik. Fredrik ei kavatsenud talle oma pojast sittagi rääkida.

      „Kas sa elad lastega koos?”

      Fredrik hõõrus silmi. „Ei. Nad elavad Tromsøs. Koos oma ema Alice’iga. Ja tema uue mehega.”

      Uurija vasakust põlvest käis läbi valusööst, kui ta tagasi diivanile vajus. „Ma pole siin omast vabast tahtest.

1

Sorgenfrigate – otsetõlkes Muretu tänav, tlk