Päike tules. Peeter Urm

„Tule,” kutsus tüdruk ning naeratas.

      Ta astus sammu, aga samas viskas tüdruk pea naerdes selga ja põgenes kandade välkudes kõrgesse rohtu. Tüdruk jooksis otse vastu päikest, ning kui ta järele ruttas, püsisid nad pidevalt tema silme ees – kuumusest hõõguv ketas ja tüdruku lendlevad juuksed. Rohi muutus üha sügavamaks ning põimus takistades ümber säärte. Ta kuulis oma lõõtsutavat hingamist ja tundis sõõrmetes ristiku rasket leitsakut. Tüdruk püsis otse käeulatuses, aga iga kord, kui ta haarata püüdis, libises teine eemale. Ta tundis, et hakkab väsima. Jalad kerkisid rohust üha raskemini. Esialgne lust muutus pikkamööda lõõmavaks vihaks. Siis tegi ta meeleheitliku pingutuse ning sai tüdruku juuksed oma pihku. Tüdruk pööras ümber ja seisis ta ees, naeratus ikka veel huulil. Ja tuhandes värvivarjundis virvendav aas, mesilaste sumin ning hõõguv päikeseketas helesinises taevas näisid naervat koos tüdrukuga tema üle. Ta keeras juuksed ümber rusikasse tõmbunud sõrmede ning hakkas tüdrukut peksma. Viha ei vähenenud, vaid kasvas üha. Ta tundis ennast selles lämbuvat ning peksis edasi. Tüdruk ei naernud ammu enam. Tema nägu oli tardunud valugrimassiks ja ta karjus aina ja aas ja päike ning taevas kisendasid ühes tüdrukuga. Kisa lõi kõrvad lukku, aga ta ei jätnud.

      Ja siis tuli pimedus. Ta ei näinud midagi, tundis vaid tüdruku juukseid oma peos. Siis polnud enam tüdrukut, löögid tabasid õhku. Olid jäänud ainult juuksed. Ta pigistas neid kramplikult kui ainsat sidet enda ja pimeduse vahel…

      „Halloo… ärgake, kuulete või, ärgake…”

      Keegi raputas teda õlast. Mees tõstis kätele vajunud pea ja vaatas üles. Naine oli suur ja tugev. Vormiriides tüseda keha kohta oli kael lühike ja lõtv, kuidagi laialivalguv nägu toetus voltis lõuaga otse rinnale.

      „Kus te tahtsite maha minna?” Naise hääl kärises mehelikult. Näole ilmus ebamäärane naeratus, mis polnud siiski pahatahtlik.

      Ta taipas, et see on vagunisaatja, kes tuli teda äratama. Venitades nimetas noormees koha. Paberid, mõtles ta rahutult, kohe küsib see naine pabereid. Ja olgugi et need pidid olema korras, kõigi vajalike templite ning allkirjadega, täitis see mõte teda tahtmatu hirmuga.

      „Siis on veel aega, mõtlesin, et siinsamas.” Vagunisaatja naeratas uuesti. Nüüd juba tüdinenult. „Tuku siis edasi, küll ma üles äratan.” Naine tatsas mööda vahekäiku edasi.

      Mida ma kardan? küsis noormees endalt. Kellelgi pole minuga mingit pistmist. Paberid on korras, pitsatid peal. Ma olen muutunud liialt tundlikuks. Ptüi, ja see loll unenägu, midagi sellist pole ju kunagi juhtunud. Ma näen pidevalt igasugust jampsi unes.

      Ta vaatas ringi. Osa tulesid oli kustutatud. Kollakas hägune valgus, hapukas higi ja sokkide lõhn. Alumised istmed olid inimesi tihedalt täis, kehad kõikusid lõdvalt vaguni rapsivas õõtsumises. Pole enam palju jäänud, mõtles noormees, vaevalt paar tundi veel. Ta pööras ennast akna poole ning uuris läbi jäätunud klaasi tintmusta pimedust. Esialgu ei eristanud silm midagi, siis aga ilmusid akna taha tulekobarad, rong vähendas kiirust ning peatus viimaks. Ta lükkas võidunud kampsunivarruka ülespoole ja vaatas kella. Seejärel heitis pilgu uuesti aknast välja. Tuledest kollakas veel tallamata kohev lumekiht nihutas majad eemale, madaldas neid. Jaamahoone pruunikas kiviseinas mustendasid aknad. Ainult kahel pool ust põles akendes tuli. Perroon oli täiesti tühi. Siis nägi ta üht naist. See tuli arvatavasti rongilt, väike, nõtke, suurt kohvrit sikutades liigendnoana looka vajunud, ja talle tundus, et kuuleb lume kriginat naise jalgade all. Siis hakkas rong uuesti liikuma ning tuled vilksatasid üha kiiremini akna taga.

      Pole mõtet enam tukkuma jääda, mõtles noormees, ajas end püsti ja ringutas. Ta oli suur ja toekas. Hetke jooksul vaatas ta kaheldes seinakonksu otsas rippuvat uut vesihalli vatijopet. Ei, kindlam on see selga tõmmata. Toppinud käed läbi varrukate, kobas ta sõrmedega põuetaskut. Rahakott oli omal kohal. Ta oli hakanud raha pärast muretsema. Ja iga päevaga, mis teda kodule lähemale tõi, mure kasvas. Esimesel õhtul oli ta endale välja teinud. Algul väikeses puupüsti jaamapuhvetis ning hiljem mingis räpases restoranis. Paremasse poleks teda nende riietega lastudki. Sada rubla oli see õhtu maksma läinud. Aga tal ei pruugi seda raiskamist endale ette heita – esimesel õhtul raha ei loeta, siis lihtsalt ollakse. Edaspidi peab olema kokkuhoidlikum. Seitsesada rubla on suur patakas raha.

      „Ta tõmbas vaheukse lahti. Härmane udupahvak paiskus näkku, vagunirataste sumbunud kõmin muutus korraga teravaks kolksumiseks. Noormees surus käe karedast puuvillasest riidest tööpükste taskusse ning tõmbas välja odava sigaretipaki. Süüdanud suitsu pihu varjus põlema, toetas ta ennast mugavamini seina najale. Täitsa kena, et rong öösel kohale jõuab. Ta kõnnib rahulikult ja naudib seda kohtumist. Kedagi ei sagi jalus. Unest pole lugu, homme magab ta ennast välja. Päeval ärataksid tema riided kindlasti tähelepanu ja vaevalt ta tuttavaid kohtamata pääseks. Vanad püksid ja pintsak on häbemata lühikeseks jäänud, ikkagi kuus aastat. Hea, et ema karvamütsi taipas saata.

      Kus see pagana maja asubki? Noormees torkas käe vatijope taskusse ning tõmbas välja kokkukägardatud kirjaümbriku. Kalda tänav…? Ta mäletas sellest kandist ainult luitunud puulobudikke. Nüüd pidid seal seisma uued mitmekorruselised kivimajad. Kas ta leiabki pimedas kohe üles? Ema teab, et ta neil päevil kohale jõuab, tema muidugi ootab, tema kindlasti. Võõrasisaga on teine lugu – aga küllap tal tuleb end väheke koomale tõmmata. Huvitav, mismoodi see esimene tere peaks käima? Noormehe sarnakale näole ilmus kalk muie. Ta lükkas ennast seinast eemale ning kustutas koni talla all. Siin on päris kõhe seista, kui läheks ja püüaks siiski ivakene tukkuda. Ega midagi targemat ikka teha pole.

      „Ärgake, kuulsite… Kohe sõidame edasi.”

      Teda raputati kõvasti õlast. Noormees ajas ennast sirgu ja kobas unesegaselt käega enda ümber. Siis meenus talle, et kott on ülemisel lavatsil, ning ta tõusis kiirustades ja veidi kõikudes püsti.

      „Tehke ruttu,” sunniti tagant, „mõne minuti pärast hakkame liikuma.” Naine seisis otse tema kõrval ja noormees tundis ebameeldivat võõrast sooja hingust oma kaelal.

      Noormees upitas vatijope kärmelt selga, surus laubale vajunud karvamütsi sügavalt pähe ja tiris ülevalt alla vana spordikott. Mõned inimesed kiirustasid temast mööda väljapääsu suunas. Ta kiilus ennast nende vahele.

      Vinge, iilidena lõõtsuv tuul kraapis valusalt põske. Liivasegune lumi kriuksus taldade all. Ta astus vagunist eemale, laskis inimesed endast mööda, ning asetanud koti jalgade vahele, nööpis vatijope kurguni kinni ja tõmbas villased labakud kätte. Paarkümmend meetrit kaugemal, kollakas lumetolmuses hämus kössitas häbelikult madal puust jaamahoone kahvatult helkiva kellaga.

      „Käkk on endiselt püsti ja pole tal häda midagi,” pomises noormees endamisi, üle morni näo libises midagi naeratusetaolist.

      Ta hingas mõne korra sügavalt, tõstis siis koti üles ning astus pikkade sammudega jaamahoone poole. Inimsalga sabas läbis ta kõleda ooteruumi. Siin polnud küll midagi muutunud, samad pingid ja teadetetahvlid. Siis seisis ta jaamaesisel kivitrepil ja vaatas häguselt valgustatud, väljakuks laienevat lumist tänavaristmikku enda ees. Kaugemalt, läbi tiheneva pimeduse, paistsid raagus puude varjud.

      „Kodus,” sosistas ta endamisi. Mingi õdus roidumus valdas korraga keha. Äkki oleks tahtnud istuda siiasamasse liivast krigisevale jäätunud trepile ning sirutada pikast teest väsinud liikmeid. Aga ta süütas ainult sigareti ning astus aeglaselt trepist alla.

      Oodata…? Noormees vaatas peatuses seisvate inimeste poole. Ühtegi taksot polnud näha. Ei, kindlam oli siiski jalgsi kesklinna minna. Ta läks üle jaamaesise väljaku ning pööras kesklinna viivale suurte raagus puudega alleele.

      Siin oli märksa pimedam, põlesid ainult üksikud laternad. Jämedate puutüvede vahel valendasid kokkupühitud lumehanged.

      Kui ma läksin, oli kevad, mõtles noormees. Kuus aastat – kui pikk aeg, kui sa neid ükshaaval maha tõmbad, tervelt kaks tuhat ükssada lõputut päeva ja ööd. Nüüd olen ma tagasi ja vantsin üksi siin lumises, justkui surnud linnas.

      Tuul puhus otse näkku, ta hõõrus kindaga kohmetanud põski. Mõne aja pärast ületas ta tänava ja keeras koheva, värskelt sadanud lumega kaetud pargiteele.

      Ka südalinna taksopeatus oli tühi. Korraks peatunud, astus noormees edasi. Ega ta nurisenudki. Seal oli tulnud kilomeetrite viisi lummetuisanud stepis kolonnrivis marssida, telliseahju kirbes vingus oma kopse parkida, külmunud, terasena kõlisevasse maasse poste rammida ja palju muudki teha. Nüüd aga