Kullaketrajad. Friedrich Reinhold Kreutzwald

>

      Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Kullaketrajad

      KULLAKETRAJAD

      Tahan teile vanade päevade pärandusest ühe kena jutu vesta, mis sel ajal sündinud, kus veel murud muistsel kombel neljajalgsete ja suleliste keeletarkust kuulsid.

      Ükskord ennemuiste elas sügavas metsalaanes puude varjul hurtsikus lonkur vanaeit kolme priske tütrega. Tütred õitsesid kui kenad lillekesed eide kuivanud kännu ümber; iseäranis noorem õde oli viisakas ja kena kui oakaunakene. Aga üksikus kohas ei olnud muid nägijaid kui päeval päike ja öösel kuu ja tähtede silmad.

      „Põlev palav poiste silmil

      Paistis päike pärgadelle,

      Läikis kirjulintidelle,

      Poogakirju punatelles.“

      Vanaeit ei lasknud tütarlapsi laiseldes käia ega aega viita, vaid sundis neid hommikust õhtuni tööle. Piigad istusid iga päev vokkide taga ja keerutasid kuldlinu lõngaks. Ei antud vaestele neljapäeva ega laupäeva õhtul mahti annivakale lisa valmistada, ja kui videviku viivul või kuu valgel salamahti sukavarras näpuvahele ei saanud, jäi annivakk andeta. Lõppenud koonlale pandi sedamaid teine lisaks ja lõng pidi pealegi ühetasane paras keerd ja peenikene olema. Valmis lõnga hoidis vanaeit salakambris luku taga, kuhu tütred iial oma jalga ei tohtinud tõsta.

      Kust kuldlinu majasse toodi või mis kanga tarbeks lõngu kedrati, see oli ketrajail alles teadmata ega andnud eit niisuguste küsimuste peale iial vastust. Kaks või kolm korda igal suvel käis vanaeit salateel, viibis vahel rohkem kui nädalapäevad kodunt ära ja tuli ikka öösel tagasi, nii et tütred iial märku ei saanud, mis ta kaasa oli toonud. Enne teeleminekut jagas ta lastele nii mitme päeva osa tööd kätte, kui ise kodunt ära arvas jäävat.

      Praegu oli eidel rändamise kord jälle kätte juhtunud. Kuue päeva ketrus jagati piigadele kätte, kusjuures igakordset õpetust nõnda kinnitati: „Plikad, pidage silmad sihtimas ja näpud osavad, et heie värtna suus ei katke, muidu lõpeks kuldlõnga hiilgus ja õnnepõlv teil korraga otsa!“ Tütarlapsed panid tõsise sõnaga antud kinnitust üsna naeruks; enne kui eit kümme sammu kargu toel uksest eemale oli jõudnud, hakkasid nad kolmel suul irvitama.

      „Seda iga kord antud alpi keeldu ei oleks meil tarvis,“ ütles noorem õde. „Kuldlõnga heie ei lähe kiskudeski katki, veel vähem kedrates.“ Teine õde sõnas juurde: „Niisama vähe on võimalik, et kulla hiilgus kaoks.“ Nii on tütarlaste edevus juba mitu korda enneaegu naernud, kust ta pika ilu peale viimaks pisarpilli leidnud.

      Kolmandal päeval pärast eide minekut juhtus üks ootamatu lugu, mis tütarlastele esiotsa ehmatust, hiljemini ilu ja õnne, pikapeale pisarpilli pidi sünnitama.

      Üks Kalevi sugulane, kuninga poeg, oli laias laanes metsalisi taga kihutades sõprade seltsist ära eksinud, nii et ta enam koerte haukumisest ega sarvede puhumisest teejuhatust ei leidnud. Hüüdmise hääled langesid kõik kõversilma metshaldja kõrva või võttis paks rägastik nad vangi, nii et nad kaugemale ei ulatanud. Väsinult ja tüdinult astus kuninglik noormees viimaks ratsu seljast ja heitis põõsa varjul puhkama, seni kui hobu omal tahtmisel murult peatoitu otsis.

      Kui kuningapoeg unest ärkas, seisis päike juba madalal. Risti ja põigiti teed otsides nägi ta viimaks pisukese jalgraja, mis ta lonkru eide hurtsikusse juhatas. Küli kohkusid tütarlapsed äkki võõrast meest nähes, kelle samast veel tänini nende silma ei olnud puutunud. Peale päevatöö lõpetust aga olid piigad õhtu vilul võõraga juba sõbrustanud, nii et ei raatsinud puhkamagi heita. Ja kui viimaks vanemad õed olid magama läinud, istus noorem võõraga seltsis ukselävel, kus neile sel ööl unekatet silmale ei tulnud.

      Seni kui nemad kahekesi kuu ja tähtede silme all oma südame lugu tunnistades magusat juttu vestavad, läheme jahimehi vaatama, kes pealiku metsa olid kaotanud.

      Küll otsiti väsimatult edasi-tagasi sõites kõik laas ümberkaudu läbi, kuni ööpimedus otsimise lõpetas. Siis läkitati kaks meest linna tagasi kurbi sõnumeid viima, seni kui teised laiaoksalise kuuse alla öömaja võtsid, kust teisel hommikul jälle tahtsid otsima minna.

      Kuningas käskis sedamaid teisel hommikul enne koitu rügemendi hobuse- ja teise jalaväge kadunud poega otsima saata. Pikk ja lai laas viivitas meestel otsimise kolmanda päevani; siis vast leiti keskhommiku ajal kogemata jäljed, kui nende kätte jalgrada ulatas, mis hurtsikusse viis.

      Kuningapoja aeg ei olnud tütarlaste seltsis igavaks läinud, veel vähem kojuigatsus talle meelde tulnud. Enne lahkumist tõotas ta nooremale piigale salamahti lühikese aja pärast tagasi tulla ja siis – kas heaga või väekaupa – neitsikese kodukanaks kaasa võtta. Ehk küll vanemad õed sest nõupidamisest midagi ei kuulnud, siiski tõusis lugu sealt avalikuks, kust keegi ei võinud mõtelda.

      Ei olnud noorema tütarlapse ehmatus mitte pisuke, kui ta pärast kuningapoja lahkumist voki taga istudes kuldlõnga heide värtna suus katkenud leidis. Lõngaotsad sõlmiti küll ristsilmusel kokku ja tallati vokiratas kiiremale käigule, et töövirkus peiu armul kulutatud aja tagasi tasuks. Aga üks seni alles teadmata ja tundmata asi pani siiski tütarlapse südame kohkuma: kuldlõngal ei olnud enam endist hiilgust. Ei aidanud siin küürimised, ohkamised ega silmaveega kastmised – asi jäi lonkama. Õnnetus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt, kui kogemata mulgu leiab, – ütleb vana tarksõna; nõnda juhtus lugu ka nüüd.

      Vanaeit oli öösel koju tulnud. Hommikul tuppa astudes mõistis ta silmapilk, kuidas asjakord õigelt teelt oli läinud. Tuline viha kihutas tal südant; ta laskis tütred ükshaaval ette astuda ja hakkas neilt asja otsust nõudma. Tütarlaste salgamine ja vabandamine ei kestnud kaua, – valel on lühikesed jalad. Ja kaval vanaeit sai selgesti aru, mis külakukk tema selja taga noorema tütre kõrva oli laulnud. Vanamoor hakkas koledasti sajatama, otsekui oleks tahtnud maa ja taeva tükkis mustaks vanduda. Lõpuks ähvardas ta noormehe kaela murda ja keha metsalistele söögiks ette visata, kui tal himu oleks teist korda tagasi tulla.

      Noorem tütar, punane kui keedetud vähk, ei leidnud kõigel päeval rahu ega saanud öösel silmapilku magada; alati koormas teda mõte, et noormees tagasi tulles surma võiks leida. Vara hommikul, kui eit ja õed veel koidu-und pilutasid, läks ta salamahti toast õue, kaste vilul rasket meelt jahutama. Ta oli õnneks lapsepõlves vanaeide käest linnukeelt õppinud, mis talle nüüd tuluks tõusis. Lähema kuuse ladvas istus üks kaaren, nokaga sulgi kohendelles. Tütarlaps hüüdis: „Armas valge lind, linnusugude targem! Tahad sa mulle appi tulla?“ – „Mis abi sa tahad?“ küsis kaaren. Tütarlaps vastas: „Lenda laanest lagedale, kuni uhke linn kuningakojaga sul vastu tuleb. Püüa kuningapojaga kokku saada ja kuuluta temale, mis õnnetus mulle on tulnud.“