Küla. Jakob Mändmets

>Jakob Mändmets

      Küla

      KÜLA

      Jäätmaadelt leitud ahervaremete najal ruttavad nad kinnitama, et küla juba enne katkuaega on rajatud. Kuid see on paljas arvamine, sest tõeolude teadmine ei ulatu mälestustest kaugemale.

      Mälestused ulatuvad vahest kolm põlve tagasi.

      Suurest teest kõrvale kaldudes jõuad alles päeva veeru ajaks külasse. Mida kauem külatee sind viib, seda enam tunned, kuidas suurest ilmast ära eksid ja ikka kaugemale ja kaugemale omapärasesse ümbrusesse satud, millel välise ilmaga mingit ühist pole.

      Suur maantee oli sirge, käis laia valge vööna üle lageda nõmme. Siin ja seal tõstis tuul sellel valendaval jõepinnal tolmupilvi. Vankril tukkujast külanaisest ajas läikiv neljahobusetõld mööda ja alles siis tõstis rändaja juudi väsinud hobune pead, kui eemalt automobiil röökides lähenes.

      Suurel teel on neil kõigil ruumi ja selle tallamiseks jatkub igaühel mahti.

      Külatee vabaneb kõigest sellest, maanteest kõrvale põigates. Ta läheb kohati alandlikult, tasakesi ja väga ettevaatlikult liivase põhjaga maal kõrgete kallaste vahel helekollase paelana. Sealsamas jookseb ta hebutades ühes joones, suurte püramiiditaoliste kadakate taha su silmist kadudes. Aga kauaks ta ei püsi su eest peitu jääma ja vaatab varsti jälle uudishimulikult tsüpresside tagant, nagu ikkagi kaheldes, kas sind maksab üleüldse külasse viiagi.

      Sa istud kitsal vankril ja seegi liigub tasa, nagu jookseks tal päevavarga veri soontes, kellel ilmaski asja ei ole rutata. Vankri üksluine login kostab nagu tüütav mõtteta lobin sulke kõrvu, mis ka siis ei vaiki, kui sa teda sugugi kuulda ei ihalda. Omal viisil oskab kitsas vanker sulle oma hoolsust näidata, sest ta otsib viimase kui augu üles, mis rattad aja jooksul pehme liiva sisse on söönud.