Sild üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu. Paavo Kangur

üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu

      Eessõna

      Millest algab kooli ajalugu? Ideest, hoonest, nimest või direktorist või hoopis õppekavast, õpilastest ja erialadest? Tallinna Tehnikakõrgkooli loomise idee on selgelt jälgitav alates aastatest 1912–1915 ja tehnikakõrgkooli sünnilugu on üks osa Eesti tehnikahariduse loost.

      Otsides Tallinna Tehnikakõrgkooli (TTK) juuri, hakkavad silma kooli nimede mitmekesisus, asukohtade paljusus ning pidevad kolimised, liitumised ja ka lahknemised. Kuid isikute ring, kes kandsid tehnilise kõrghariduse, rakenduskõrgkooli ja kutsehariduse ideed, on palju väiksem. Tallinna Tehnikakõrgkooli loomise idee sõnastas esimesena jõuliselt Konstantin Päts 1915. aastal, kui oli teada, et sügisel avab uksed Tallinna Linna Poeglaste Kommertskool, mida asus juhtima hilisem Pätsi valitsuse haridusminister Nikolai Kann. Kuid käimas oli esimene maailmasõda, mille käigus lagunesid terved impeeriumid. Loomulikult muutusid ka kooli nimed ja asukohad, kuid idee jäi. Tol ajal mulda visatud seemnetest kasvas mitu tugevat puud.

      Tallinna Linna Poeglaste Kommertskool alustas allüürnikuna Kevade tänavas Westholmi eraprogümnaasiumi ruumides. Ruumikitsikuse tõttu koliti kahe õppeaasta järel Kloostri tänavasse Tallinna Poeglaste Gümnaasiumi hoonesse. 1918 anti koolile oma ruumid aadressil Harju tänav 48. Vabadussõja ajal, aprillis 1919 sai poeglaste kommertskooli matemaatikaõpetajaks Nikolai Neuhaus ja veel samal suvel, 1. juulil, nimetati Neuhaus selle kooli juhataja kohusetäitjaks ning ka kool sai uue nime: Tallinna Linna II Reaalkool.

      1922. aastal kehtima hakanud avalike keskkoolide seadus lubas üldhariduslike gümnaasiumide kõrval avada tehnilise kallakuga gümnaasiume, mida Tallinnas moodustati kaks. Nii sai Tallinna Linna II Reaalkoolist Tallinna Linna Tehnika Ühisgümnaasium ja 1920. aastal põhikirja alusel asutatud Tallinna Tehnikumi eeltehnikum muutus Riigi Ühistehnikagümnaasiumiks. Hiljem, 1925, liideti mõlemad koolid haridusministeeriumile alluvaks Riigi Tehnika Gümnaasiumiks, millest suvel 1929 moodustati Tallinna Tehnikum.

      Koosolek. Pildil on Kodutööstuse Edendamise Seltsi juhatus aastal 1939. Vasakult Elvi Toomi (istub), Tallinna Naiskutsekooli juhataja Anni Varma (seisab) ja hilisem Tallinna Industriaaltehnikumi direktor Johannes Kiivet (istub).

      Kuid loodud Tallinna Tehnikumil oli üks häda – samanimeline õppeasutus oli juba olemas. Nii pidi koolijuht Nikolai Neuhaus (eestindamise järel Enn Nurmiste) arendama kommertskooli järglast, Tallinna (Pika tänava) Tehnikumi ja sulgema samal ajal Tallinna (Kõrgema) Tehnikumi. Enn Nurmistet mainivad oma ajaloos nii Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Kõrgem Tehnikakool kui ka Tallinna Polütehnikum. Nii saame Eesti tehnikahariduse loosse süvenedes teada, et Enn Nurmiste on olnud Tallinna Tehnikaülikooli rektor aastatel 1932–1936, Tallinna Polütehnikumi direktor aastatel 1919–1941 ja Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor aastatel 1919–1940. Seega on olukord delikaatne. Kuid juba Konstantin Pätsi valitsusajal oli kaasaegsetel keeruline olukorda mõista.

      1939. aasta hilissügisel pandi nurgakivi Tallinna Tehnikumi koolihoonele Liivalaia ja Pärnu maantee nurgal. 1944. aasta sügisel, veel enne koolihoone lõplikku valmimist, pooldus Tallinna Tehnikum Tallinna esimeseks ja teiseks tööstustehnikumiks.

      Tallinna I Tööstustehnikumi juhtis veel kaks aastat Enn Nurmiste ja Tallinna II Tööstustehnikumi asus juhtimaväljapaistev kutsehariduse ideoloog, Eesti Vabariigi haridusministeeriumi kutseosakonna juhataja Johannes Kiivet.

      Varasemates käsitlustes on pikendatud Tallinna Tehnikakõrgkooli ajalugu Õhtutehnikumini, kuid 2006. aastal saatsid Tallinna Industriaaltehnikumi 1947. aasta ehituseriala lõpetanud, vilistlased Heino Kerde, Herbert Krutab, Guido Lain, Endel Uuslail ja Georg Ilvest kirja Tallinna Tehnikakõrgkooli tollasele rektorile Arvi Altmäele, et nemad alustasid oma kooliteed Tallinna Tehnikumi ehitusosakonnas ja seega on Tallinna Tehnikum Tallinna Tehnikakõrgkooli otsene eellane erialade ja õppurite lõikes.

      Tehnikakõrgkoolikohta kehtib ka esmapilgul ebaloogiline tõdemus – tulevik muudab ajalugu. Kui Tallinna Tehnikakõrgkooliga liitus 2006. aastal Tallinna Kergetööstustehnikum, muutudes üheks teaduskonnaks, siis sai ka kergetööstustehnikumi lugu osaks Tehnikakõrgkooli ajaloost.

      I osa

      Tallinna Linna Poeglaste Kommertskoolist saab Tallinna Tehnikum

      Sünnipäev. Tallinna Tehnikumi lõpetajad ja õppejõud juubelisünnipäeval. Istuvad: dr. insener E. Leppik, insener Hans Võrk, tehnikumi direktor Enn Nurmiste, ehitusosakonna juhataja professor Ottomar Maddison (keskel), tehnikumi inspektor Viktor Päss, mehaanikaosakonna juhataja insener O. Reinvald, arhitekt A. Perna. Seisavad: masinaehitusharu lõpetajad A. Miller, J. Mahlapuu ja J. Mikk, arhitektuuriharu lõpetaja Ed. Teinburg, insener H. Einberg, elektrotehnikaharu lõpetajad Ed. Kanasaar ja A. Veisberg. Foto on huvitav selle poolest, et tol ajahetkel, 19. novembril 1932, mahtusid Tallinna Tehnikumi sisse ära nii tulevane Tallinna Tehnikakõrgkool, tulevane Tallinna Tehnikaülikool kui ka Tallinna Polütehnikum. Foto W. Lemberg, Fotis

      Kogu loo jutustamiseks peaks nüüd ajas veidi tagasi minema ja nentima, et 1915. aastal oli olemas 630 kõrgharidusega eestlast, neist 96 inseneri. Venemaa ja Euroopa tehnikakõrgkoolides õppis samal ajal 112 tudengit, kelle seas oli neli naist. Seda oli liiga vähe, et üles ehitada iseseisvat riiki või varustada Eesti kubermangu eestimeelse ja – keelse kaadriga, pealegi olukorras, kus paljud eestlastest insenerid töötasid Venemaal ja Eestis asuvad töökohad oli täidetud välismaalastega, kes olid sõja jalust lahkunud või lahkumas. Tollaste eestimeelsete liidrite ja haritlaste seas tekkis kindel plaan, et Tallinna tuleb luua tehniline kõrgkool.

      Valikus Riia ja Peterburi

      Eesti tehnilise kõrghariduse sünniloo juures peab ära märkima kolm sündmust: Riia Polütehnikumi, Tallinna Peetri Reaalkooli ja Tallinna Raudtee Tehnikakooli asutamine ajavahemikus 1862–1880. Kuid kõrgema tehnilise hariduse omandamise esimeseks valikuks sai Peterburi.

      Riia Tehnikaülikooli eellane Riia Polütehnikum asutati 14. oktoobril 1862 ja muudeti aastal 1896 Riia Polütehniliseks Instituudiks. Tallinn ei saanud Riiast maha jääda. Seoses tsaar Peeter Esimese 200. sünniaastapäeva tähistamisega asutasid Tallinna linnanõukogu ja gildid 1872. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli fondi. Tallinna Peetri Reaalkool alustas saksakeelse poeglaste keskkoolina tööd 1881. aasta sügisel. Direktoriks valis linnavalitsus Tartu ülikooli lõpetanud matemaatikaõpetaja Peter Osse. Esialgu tegutseti üüriruumides Laias tänavas ja kaks aastat hiljem valmis oma koolimaja. Hiljem läks õppetöö üle vene keelele, kuid 1907 lisandusid vabaainena eesti keele tunnid.

      Tallinna Raudtee Tehnikakool avas uksed 27. jaanuaril 1880 ja kohe algas ka õppetöö. Koolis tegutsesid ettevalmistusklass ja kolm tehnikaklassi. Kooli astujal pidi olema vähemalt kihelkonnakooli haridus. Avamise päeval oli õpilasi 22, neist enamik õppis ettevalmistusklassis. 1882–1896 tegutses kooli õppetöökodade juhatajana ning füüsika ja mehaanika õpetajana baltisakslane Johannes Russwurm, kes oli töötanud Riia Polütehnikumi lõpetamise järel Peterburi Tehnoloogia Instituudis ja Balti raudtee peamehaaniku büroos. Hiljem, 1922–1929, õpetas ta Tallinna Tehnikumis tulevastele mehaanikainseneridele jõumasinaid ja soojusmajandust.

      Esimesed eestlastest insenerid

      Koolide areng tähendas seda, et tehnikakoolitust hakkasid saama ka eesti rahvusest noored: 1898 lõpetas Tallinna reaalkooli Ottomar Maddison, 1904 jõudis õpingutega Tallinna reaalkoolis lõpule Otto Reinvald, kellest sai hiljem Eesti esimene elektrotehnika professor ja Tallinna Tehnikumi õppejõud.

      Venemaa tollases pealinnas tegutses kümmekond kõrgemat tehnilist õppeasutust, eestlaste seas olid populaarsemad Peterburi Teedeinseneride Instituut (kasutusel ka väljend teedeinstituut), Peterburi Polütehniline Instituut ja Peterburi Tehnoloogia Instituut. „Esimesed insenerikutsega eestlased olid enamasti oma hariduse saanud kas Saksamaa linnades või Riias, kuid erilise tähtsuse omandas eestlaste jaoks Puteika, nagu kutsuti Peterburi Teedeinseneride Instituuti,” kommenteerib Tallinna Tehnikakõrgkooli emeriitprofessor Jaan Rohusaar.

      „See tehnikaülikool oli 19. sajandi alguses prantslaste poolt asutatud ja õppekeeleks oli prantsuse keel. See määras loomulikult ära võimalike üliõpilaste kontingendi. Kui