Lastekirju. Epp Petrone

Maja koolist, kuigi käisime seal vaid kaks korda.

      Igatahes istus koll nüüd keset talvetormi meie akna taga ja ma pidin talle sõna otseses mõttes silmad, suu ja nina pähe mõtlema, et ta liiga hirmus poleks.

      „Mis värvi see koll on?“ küsisin algatuseks.

      „Ei tea.“

      „Kas sinine või oranž?“

      Tütar mõtles natuke. „Oranž.“

      „Kas üleni oranž või täppidega?“

      „Täppidega!“

      „Ahaa. Oranž koll roheliste täppidega?“

      „E-ei. Tegelikult see on roheline koll ja oranžide täppidega!“ Marta oli juba rahulikum, ikka mu tiiva all, kerge värin sees, aga juba mõnusas kolliloomise meeleolus.

      Sellest õhtust peale hakkasingi Martale tema oma kollist lugusid rääkima. Koll hakkas mõnusalt elama ja integreerus meie õhtutesse: kui Marta jäi magama, siis ronis oranžide täppidega koll vaikselt aknast sisse, istus padja peale, tegi lapsele „soss-soss-soss“, et paremad unenäod tuleksid, puhus talle kõrva sisse ja kõdistas. Vahel puges Martale kaissu ka. Aga algusest peale oli selge ka see, et meie koll oli väga häbelik ja õrna hingega. Kui Marta üles ärkas, puges koll kiiresti voodi alla peitu. Päeval meeldis talle hoopis keldris ja pimedas kapis magada. Aga niipea kui hämaraks läks, hakkas koll luusima ümber maja ja ootama, et saaks jälle tuppa ronida ja magavale Martale kaissu pugeda.

      „Mis ta nimi on?“

      „Mm… Volli.“

      „Jah. Kolli-Volli.“ Üks mõnus turvaline kaisukoll, keda me mitte kunagi ju tegelikult silmast silma ei näinud, aga kellest me rääkisime igal õhtul.

      Siis sündis meie perre Anna. Tüdruk, kellel mitte kunagi mitte ükski tekk peal ei püsinud. Nii sai oranžide täppidega Kolli-Volli endale veel ühe tähtsa ülesande: lastele öösel tekkide pealepanek. Tasapisi tuli talle veel ülesandeid. Näiteks kui on vaja pead pesta, siis tavaliselt piilub Kolli-Volli korraks kusagil vannitoa laes – laps kiikab kolli otsida ja näe, saabki juuksed pisaravabalt loputatud.

      Vahepealsete aastatega on Marta kasvanud minust pikemaks ja mõtleb juba ise jutte välja (uhkusega tõden, et ta igapäevasel ingliskeelsel järjejutul on internetis suur ports jälgijaid), Kolli-Volli teeb Martale aga endiselt nalja. Meil õnnestus tegelasele nii „kämp“ nimi panna, et isegi teismeline ei häbene.

      Minu raamatus „Jassi pass“ on Kolli-Volli üks oluline kõrvaltegelane, aga tegelikult on mul temast endast juba ligi kümme aastat raamat pooleli. See on aga midagi sellist, mis ei peagi liiga kiiresti valmis saama, sest ikka tuleb vahel mõni lugu veel juurde.

      Hiljutise tormi ajal oli meie väike Maria väga mures, et ega kollil õues paha ole. Ring oli täis saanud: kunagi algas kaisukoll tuule lõginast ja hirmust akna taga, nüüd on mure, et kuidas ta seal tuulises õues hakkama saab.

      Muidugi on meie peres ikkagi olnud omad hirmud. Pimedusehirm on ilmselt kaasa sündinud. Metsas äraeksimise hirm ehk samuti. Aga kui üks kodustatud koll ka ligi on, siis saame igas olukorras hakkama.

      KUIDAS HOIDA SIDET

      „Kuidas sa küll jõuad?!“ – Nii nad vahel ikka õhkavad mu tööde-tegemiste kohta, ja mul on vastus olemas, sest ma olen sageli ise ka imestanud, kuidas kõik mu ümber üsna korrapäraselt ja õiges suunas kulgeda saab…

      Ma räägin vastuseks oma lapsehoidjatest. Ja ma räägin ka sellest, mis on minu nipp: miks on mu lapsed olnud nõus emast eemale jääma.

      Just eile oli mul üks selline päev, mis andis võtme mõistmaks, kuidas ma intuitiivselt seda protsessi õigesti käigus hoian.

      Mu päev oli täiesti ära plaanitud. Pidin viima kolmeaastase Maria hoidja juurde ja minema edasi: kohvikusse koosolekule, siis poodi, trenni ja panka.

      Aga kui hoidja majale lähenesime, hakkas Maria protestima. „Kuhu sina lähed, emme? Mina tahan ka sinuga tulla!“ Hoidjatädi tuli uksele vastu, süles tema teine hoolealune, aastane poiss, kes röökis lohutamatult nutta. Ta on hoius alles esimest nädalat ja nutvat iga päev, ema-isa jooksvat minema, et mitte seda nuttu kuulda…

      Minul on olnud õnne mitte kordagi nutvat last kusagile endast maha jätta.

      Tunnistasin seda hetke, mu väike Maria tihedalt mu süles, nutuvõru suu ümber: „Ei taha siia jääda!“

      Ja tunnistasin ka seda, mismoodi ma jooksvalt oma päevaplaani ümber tegema asusin: no mis seal ikka, ma saan lapse ju enamikku kohtadesse kaasa võtta, kui tal seda vaja on. Trennis, tõsi, jääb käimata, aga lapse kaasas tassimine ja ta järel jooksmine lähema päeva jooksul ongi ise paras trenn!

      Lehvitasime ja läksime. Järgnev päev tuli huvitav. Kui mina poes omale seelikut otsisin, mängis Maria rippuvate riiete vahel peitust. Kui koosolekut tegime, istus tema kohvikulaua taga ja joonistas, vahepeal kõndis ringi ja mängis kõrvallaua inimestega, kellel tundus sellest heameel olevat. Pangaski panin ta joonistama. Siis käisime toidupoes, mitte jooksuga, vaid mõnuga, tema istus toidukärus ja mina uurisin silte suurema hoolega kui tavaliselt, vahepeal õpetasin talle uusi sõnu.

      Järgmisel hommikul oli ta jälle huvitatud hoidjatädi juurde minemisest, kriis oli ületatud, emaga side taaskindlustatud.

      Ma tean, miks see kriis võis tekkida. Vaid kuu tagasi võõrutasin ta rinnast ja sellele järgnes mitu korda mitu ööd kodust eemal, kui Maria elas lapsehoidja juures. Käisin näiteks ühes vaimses kogukonnas, kus oli teisigi naisi, kes nädalavahetuseks lapsed maha olid jätnud. Rääkisin sel teemal oma sealse toakaaslasega.

      „Kas sa igatsed?“

      „Igatsen… Ikka igatsen… Aga ma ei helista neile, uurin mehelt, kuidas olukord on,“ vastas ta, viie- ja seitsmeaastase lapse ema.

      „Huvitav, ka mina olen tundnud, et helistamine pole õige,“ tunnistasin ma vastu. „Minu kuueaastane ja kümneaastane eriti ei taha minuga skaipida või telefonis rääkida, kuigi ma olen proovinud. See on neil nagu mingi… enesekaitse? Ja mu lapsehoidja lausa soovitas, eriti kõige pisema suhtes: mitte üldse skaipida ega helistada. Ta on näinud, mismoodi see mõjub. Las laps olla täielikult kohal seal, kus ta on, milleks ta hinge kiskuda, kui ta ei saa füüsiliselt ema kallistada…“

      „Muidugi, peaasi on füüsiliselt peagi tagasi olla ja siis nendele oma tähelepanu anda, korralikult anda,“ vastas mu vestluspartner. Pisike igatsus, mis ta silmanurgast korra paistis, läks jälle ära, ning edasi rääkisime oma muudel teemadel.

      See jutuajamine andis mulle julgust. Ma ei ole rongaema, kui oma lapseigatsusest välja astun ja tegelen nii-öelda enda asjadega. Lapsed on mu mõtteis ka siis, aga hoopis teisel tasandil, ja ma tean, et tuleb jälle see hetk, kui ma uksest sisse astun ja nad mind kallistama jooksevad.

      Sideme hoidmine oma lapsega on kunst. Ja samamoodi on kunst iga lapse kasvatamine, tema potentsiaalide lõkkele saamine: tal on vaja turvainimesi ja turvakohti ja põnevaid stiimuleid, ja kindlasti on talle inspiratsiooniks ja eeskujuks vaja ema, kes on õnnelik ja areneb ning kes saab endast siis oma teekaaslastele rohkem anda.

      NURGAST TULEB VERELÕHNA

      Ma olin lapsena sageli haige.

      Üks lugu, mis sageli haige lapsega juhtub (vähemasti juhtus sel ajal, kui polnud koduseid arvuteid): laps jääb üksinda koju, ema-isa lähevad tööle, laps kõnnib ema-isa raamaturiiuli juurde ja sirutab käe…

      Sealt leiab laps näiteks mõne vene autori teosed, mis algavad võigaste kirjeldustega sellest, kuidas kasakad tõmbavad kätte saadud vaenlased elusalt neljaks tükiks, kihutades hobused nelja ilmakaarde laiali, või kuidas vastased aetakse tagumikkupidi teiba otsa ja jäetakse siis päikese kätte piinlema…

      Jah, ma lugesin ilmselgelt nii mõndagi raamatut liiga vara. Käisin veel algklassides, kui olin juba suure osa vanemate raamatuid läbi lehitsenud. Lugeda viitsisin ma põnevaid dialooge. Ja