Haneema jutud. Charles Perrault

>

      Charles Perrault

      HANEEMA JUTUD

      MEENUTUSEKS LUGEJALE

      Üks vähestest maailmakirjanduse esindajatest, kelle kangelasi tunnevad ka meie lapsed enne lugema ning kirjutama õppimist, on kindlapeale Charles Perrault1 (1628 – 1703).

      Neljast vennast (Pierre, Nicolas, Claude ja Charles), kes kõik olid sulemehed, on jäänud kõigi rahvaste entsüklopeediaisse kaks: Claude, kes oli literaat, arst ja arhitekt (Louvre’i kolonnaad ja Pariisi observatoorium on tema projekteeritud), ja Charles – „Punamütsikese“ ja „Saabastega Kassi“ autor.

      Charles Perrault’ elutööks sai kunstiideoloogiline võitlus klassitsismi vaimse juhi Boileau’ vastu. Kui viimane nõudis antiikeeskujude ning klassitsismi kaanonite järgimist, siis vennad Perrault’d ülistasid oma kaasaega. Nende arvates on inimkond kukesammul ikka edasi arenenud, iga generatsioon on teadmiste varasalve midagi kasulikku juurde lisanud, mistõttu loojanatuur puhkeb kaasajal õitsele eredamalt kui endistel aegadel.

      Boileau’ga polemiseerimine neelas Charles Perrault’ parimad loominguaastad. Poeem „Louis Suure sajand“ (Le Siècle de Louis le Grand, 1687) ja dialoogid pealkirjaga „Paralleelid antiik- ja kaasaja autorite vahel“ (Parallèles des Anciens et des Modernes, 1688 – 1692) olid populaarsed tema eluajal, neid tuli ette lugeda Akadeemias, pidevalt kaitsta, argumenteerida, veenda oma ideede õigsuses Colbert’i, Päikesekuningat ennastki. Tänapäeva seisukohalt tundub see kõik tühi töö, sest prantslaste Suure sajandi eri leeride esindajad on jätnud kirjanduslukku sügavaid jälgi, ja nii vajunukski Charles Perrault’ nimi unustusehõlma, kui ta poleks oma lasterohke pere tarbeks kirja pannud „Möödunud aegade lugusid“, mida rohkem tuntakse „Haneema juttudena“ (Contes de ma mère l’Oie, 1697).

      Perrault’ muinasjuttude ilmumisaasta on tähtis daatum pedagoogika ajaloos. Mida teinuks rahvusaabitsate koostajad ilma Perrault’ muinasjuttudeta? Perrault’st algab ka teadlik folkloori kogumine ja ülestähendamine.

      Tahtmatult pani Perrault kõiki teisi rahvaid prantslasi armastama. Kuidas saabki mitte armastada Punamütsikest või Saabastega Kassi või Pöialpoissi? Kas Pjotr Tšaikovski oleks saanud luua nii kaunist muusikat, kui ta poleks lapsepõlves ära armunud Uinuvasse Kaunitari? Nii on ka Tuhkatriinu ja teiste Perrault’ kangelastega.

      Kuid prantslastel on veel teisigi häid muinasjutuvestjaid, kes nii või teisiti on Euroopa kultuuri mõjustanud.

      Madame d’Aulnoy 2(õige nimega Marie Catherine Le Jumel de Barneville, krahvinna d’Aulnoy, 1650 – 1705) kirjutas kokku tervelt kuus raamatut muinasjutte. Tänapäeva prantsuse väljaannetes trükitakse neist ära neli-viis, meie tõlkisime ära kolm: „Sinilind“ (L’Oiseau bleu), „Kuldjuustega Kaunitar“ (La Belle aux cheveux d’or) ja „Hirvena metsas“ (La Biche au bois).

      Sinilinnu temaatikat võib pidada madame d’Aulnoy’ originaalideeks. Siiani inspireerib tema „Sinilind“ kunstnikke, kirjanikke, heliloojaid. Sümboli autori anonüümseks jäädes kinkis eestlastele igihalja sinilinnu-laulu Raimond Valgre. Nii on kaugete aegade prantsuse daami sinilinnu-sümboolika ja – idee saanud omaseks ka meile. Tähistab ju sinilind veel saabumata armastuse ideaali, siiraid tundeid, truudust ning hingerahu, mille poole me kõik pürgime.

      Jean Cocteau pidas parimaks prantsuse muinasjutuks madame Leprince de Beaumont’i3

      „Kaunitari ja Koletist“ (La Belle et la Bête, 1757). Cocteau lavastas ka samanimelise flmi, kus Koletistprintsi mängis Jean Marais.

      Jeanne Marie Leprince de Beaumont töötas kaua pedagoogina Inglismaal. Ta oli kirjutav pedagoog, ta on kirjutanud tervelt seitsekümmend köidet pedagoogikaalast kirjandust. Sellest hiigelloomingust on järele jäänud üks imetore muinasjutt, mida te kohe loete.

      Lauri Leesi

      SAABASTEGA KASS EHK KASSI-ISAND

      Üks mölder oli jätnud oma kolmele lapsele päranduseks ainult veski, eesli ja kassi. Vara sai ruttu jagatud. Selleks ei kutsutud kohale ei notarit ega advokaati, sest need oleksid kehva päranduse peagi ära õginud. Kõige vanem poeg sai veski, keskmine sai eesli, kõige noorem sai ainult kassi. Viimane ei mõistnud oma kehva osa pärast kuidagi lohutust leida.

      „Minu vennad,“ ütles ta, „võivad endale ausalt leiba teenida, kui nad kokku jäävad. Aga kui mina olen kassi ära söönud ja tema nahast endale muhvi teinud, pean surema nälga.“

      Ehkki kass kuulis tema sõnu, ei näidanud ta seda välja ja ütles väärikal ning tõsisel ilmel:

      „Ärge heitke meelt, isand. Andke mulle kott ja laske mulle paar saapaid teha, et ma saaksin võsas käia, ja küll te näete, et teie jagu polegi nii halb, kui teile praegu paistab.“

      Olgugi et kassi peremees sellele suuremat lootust ei pannud, oli ta ometigi näinud, kuidas kass oli osavate trikkidega rotte ja hiiri püüdnud – kas jalgupidi rippu olles või jahu sees surnut teeseldes – , ja ta ei kaotanud päriselt usku, et võib kassi abiga viletsusest pääseda.

      Kui kass oli nõutud asjad saanud, tõmbas ta saapad südilt jalga, riputas koti kaela, võttis kotinöörist esikäppadega kinni ja läks tihnikusse, kus oli rohkesti küülikuid. Ta pani kotti kliisid ja jänesekapsast, sirutas ennast välja nagu koolnu ja jäi ootama, et mõni nooruke küülik, kel selle ilma kavalused veel teadmata, tuleks ja hakkaks ta kotis tuhnima ning sööma seda, mis ta sinna oli pannud.

      Vaevalt sai kass pikali heita, kui saak oligi käes. Noor tuisupea küülik puges kotti ja kassi-isand tõmbas kähku nöörid kinni, võttis küüliku ning tegi talle halastuseta otsa peale. Täis uhkust oma saagi üle, läks ta kuninga juurde ja palus ennast jutule võtta. Kass juhatati Tema Majesteedi vastuvõtusaali, kus ta sisse astudes tegi kuninga ees sügava kummarduse ja ütles:

      „Majesteet, härra markii de Carabas4 (selle nime pani kass oma peremehele omast peast) tegi mulle ülesandeks tuua teile see küülik tema tihnikust.“

      „Ütle oma isandale,“ sõnas kuningas, „et ma tänan teda ja et mul on väga hea meel.“

      Uks teine kord peitis kass ennast põllule ja hoidis kotisuud lahti. Kui kaks põldpüüd sinna sisse olid pugenud, tõmbas ta nöörid kokku ja püüdis nõndaviisi mõlemad. Siis viis ta põldpüüd kuningale, nagu oli viinud küüliku tihnikust. Kuningas võttis needki heameelega vastu ja käskis kassile jootraha anda.

      Kahe või kolme kuu jooksul toimis kass sedaviisi, tuues aeg-ajalt kuningale oma peremehe jahisaaki. Kui ta ühel päeval kuulda sai, et kuningas pidi oma tütrega, maailma kauneima printsessiga, jõe äärde jalutussõidule minema, ütles kass oma peremehele:

      „Kui te nüüd minu õpetust mööda talitate, olete tehtud mees. Te minge jõkke suplema seal kohas, kus ma teile näitan, ja kõik muu jätke minu hooleks.“

      Markii de Carabas tegi kassi õpetust mööda, ehk ta küll ei teadnud, mis tulu sest võiks olla. Kui kassi peremees parajasti suples, sõitis kuningas mööda ja kass pani kõigest kõrist karjuma:

      „Appi! Appi! Härra markii de Carabas upub!“

      Karjumise peale pistis kuningas pea tõllaaknast välja, ja tundes ära kassi, kes oli talle ühtelugu jahisaaki toonud, käskis oma ihukaitsjatel härra markii de Carabas’le kähku appi minna.

      Samal ajal kui markiid veest välja tõmmati, astus kass tõlla juurde ja ütles kuningale, et isanda suplemise ajal olid vargad tulnud ja tema riided ära viinud, ehk ta küll kõigest kõrist oli karjunud: „Võtke varas kinni!“. (Naljavend oli riided suure kivi alla peitnud.)

      Sedamaid andis kuningas rõivastusohvitserile käsu tuua härra markii de Carabas’le riided oma uhkest rõivavarast. Kuningas oli markii vastu väga tähelepanelik, ja et temale toodud uhked riided ta hea välimuse esile tõstsid – ta oli ilus ja kauni kehaehitusega – , oli ta kuningatütrele väga meele järele. Vaevalt sai markii de Carabas printsessile paar-kolm väga aupaklikku ja pisut õrna pilku heita, kui printsess temasse hullupööra armus.

      Kuningas avaldas soovi, et noormees tõlda astuks ja nendega jalutussõidu kaasa

1

loe: sarl pɛroo

2

loe: donua

3

loe: löprä(n)s dö bomo(n)

4

häälda: karabaa