Kaksteistkümmend tütart. Friedrich Reinhold Kreutzwald

p>Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Kaksteistkümmend tütart

      KAKSTEISTKÜMMEND TÜTART

      Ühel kehval vabadikul oli kord kaksteistkümmend tütart, nende hulgas kaks paari kaksikuid. Jumeda näoga tütarlapsed olid kõik terved ja prisked ning üliväga viisakad inimesed.

      Vanemate kitsikut elamist vaadates näis küll mitmele mõistmata, kuidas nad hulgale lastele peatoitu ja kehakatet jõudsid muretseda. Lapsed olid iga päev pestud silmadega, silutud juustega, ja ikka olid neil puhtad, valged särgid seljas, otsegu saksa lastel. Mõned arvasid vabadikul salajase varakandja olevat, teised pidasid teda nõiaks, mõned teised jälle tuuletargaks, kes tuulispeana salavara pidi kokku riisuma. Aga tõeliselt oli lugu hoopis teisiti.

      Vabadiku naisel oli üks salajane õnneandja, kes lapsi toitis, kasis ja haris. Kui ta tütarlapse-põlves alles võõras talus teenimas oli, nägi ta kolm ööd ühtejärge unes üht uhket naisterahvast enda juurde tulevat, kes teda jaaniööl küla allikale käskis minna. Ta ehk ei oleks seda unenägu palju tähele pannud, kui jaaniõhtu tule ääres üks hääleke talle alaliselt sääse kombel kõrva poleks pirisenud: „Mine allikale, mine allikale, kus su õnne veesooned immitsevad.“

      Ehk ta küll natuke kohkus salanõu kuuldes, siiski võttis ta viimaks julgust, lahkus teiste tütarlaste hulgast, kes kiigel ja tule ümber käratsesid, ja hakkas allika poole sammuma. Aga mida ligemale ta jõudis, seda enam lõi ta süda kohkuma. Ta oleks vist teelt tagasi läinud, kui sääse hääleke kõrvas mahti oleks andnud. Nüüd pidi ta vägisi edasi minema.

      Ligemale jõudes nägi ta ühe valgete riietega naisterahva allika ääres kivi otsas istuvat. Kui see tulija kartust nägi, tõusis ta jalule ja läks mõne sammu tütarlapsele vastu, pakkus teretades kätt ja ütles:

      „Ära karda, armas laps, ega ma sulle kurja ei tee! Pane tähele ja pea meeles, mis ma sulle kuulutan. Tänavu sügisel tulevad sulle kosilased; mees on kehv nagu sinagi, siiski ära hooli sellest, vaid võta ta viinad vastu. Te olete mõlemad head inimesed, seepärast tahan teile õnne tuua ja teid edasi aidata; aga murekandmist ja kätetööd ärge jätke maha, muidu ei või ükski õnn teil kesta. Säh, võta see kotike ja pista oma tasku, seal ei ole muud sees kui mõned lähkrikivid. Saad sa esimese lapse ilmale toonud, siis viska üks kivike kaevu, et ma sind vaatama tuleksin. Kui laps ristimisele viiakse, tahan ma vaderiks minna. Meie tänaöösisest kokkusaamisest ja jutust ära lausu kellelegi sõnakest, ja sedapuhku jätan ma jumalaga!“

      Nõnda rääkides oli imelik võõras tütarlapse silmist kadunud, otsegu maa alla vajunud. Tütarlaps ehk oleks ka seda lugu unenäoks arvanud, kui kotike tema pihus teisiti poleks tunnistanud. Kotist leidis ta kaksteistkümmend lähkrikivi.

      Kuidas neitsi jaaniööl ette kuulutanud, nõnda hiljemini sündiski: tütarlaps viidi sügisel mehele ja kosilane oli üks kehv sulane. Teisel aastal tõi noorik esimese tütre ilmale; ta tuletas meelde, mis tal jaaniööl tüdrukupõlves oli juhtunud, tõusis salamahti sängist, läks kaevule ja viskas ühe kivikese kaevu. Kivike kukkus sulpsatades kaevu. Sedamaid seisis valges riides lahke neitsi ta ees, üteldes: