LasseMaia detektiivibüroo. Kinomõistatus. Martin Widmark

      LasseMaia detektiivibüroo. Kinomõistatus

      Raamatu tegevus toimub pisikeses Valleby linnas ja selle ümbruses. Keset linnakest kõrgub kirik ja peaaegu kõik tunnevad kõiki.

      Peategelased Lasse ja Maia on klassikaaslased ja peavad kahe peale detektiivibürood.

      1. PEATÜKK

      Laulev koer

      „Vaata!“ ütleb Maia. „Jälle sama asi!“

      Ta ulatab Lassele ajalehe, mida parajasti luges, ja osutab ühele artiklile.

      Lasse ja Maia istuvad Maia keldris, kumbki mõnusasti oma tugitoolis. Keldrisse on nad sisse seadnud oma kontori ja seal on neil kõik detektiivibüroo pidamiseks vajaminev kraam.

      Lasse loeb lehte, samal ajal toob Maia käärid ja väljalõigete kausta.

      Väljalõigete kausta kleebivad nad kõik kuritegudest rääkivad artiklid, mis neile kätte satuvad.

      „Veel üks koer varastati ära,“ ohkab Lasse, kui on lõpuni lugenud.

      „Juba kolmas selle nädala jooksul. Vaata,“ ütleb Maia ja lööb väljalõigete kausta Lasse ees lahti.

      Ta näitab veel kahele artiklile, mis räägivad koerte kadumisest.

      „Äkki on nende koeravarguste vahel mingi seos,“ ütleb Lasse. „Loeme artikleid veel korra ja vaatame, kas märkame sarnasusi.“

      Lasse ja Maia võtavad oma märkmikud välja. Siis hakkavad mõlemad eraldi lugema. Lugemise ajal kirjutavad nad artiklitest kõige olulisema oma märkmikku üles. Siis võrdlevad nad oma kirjutisi.

      „Kaduma on läinud ainult väikesed koerad,“ nendib Lasse. „Huvitav, miks?“

      „Väikest koera on lihtsam ära viia,“ ütleb Maia. „Väikesed koerad ei ole nii ohtlikud kui suured.“

      „Koeri on ära viidud linna eri paigust,“ ütleb Lasse.

      „Raamatukogu juurest, kiriku ja hotelli juurest,“ jätkab Maia ja vaatab oma märkmeid.

      „Koerad varastati ligikaudu samal ajal, õhtul kella poole seitsme ja poole kaheksa vahel,“ ütleb Lasse.

      „Omanikud jätsid koerad mõneks minutiks järelevalveta,“ ütleb Maia.

      „Aga see aeg oli piisav selleks, et koeravaras jaole jõuaks,“ lisab Lasse ja kratsib mõtlikult pliiatsiga nina.

      Maia lõikab artikli lehest välja ja kleebib selle kausta.

      „Mida me veel teame?“ küsib Lasse.

      „Koeraomanikud said veidi pärast koera kadumist salapärase telefonikõne,“ ütleb Maia. „Keegi ei tundnud helistaja häält ära ja too isik nõuab iga koera eest 5000 krooni. Kui omanikud seda raha ära ei maksa, ei näe nad oma lemmikuid enam iialgi.“

      „Koeraomanikud on kindlasti meeleheitel,“ ütleb Lasse.

      „Ja koerad on kindlasti endast väljas,“ ohkab Maia.

      „Loe veel kord, Maia, äkki meil tuleb mõni mõte,“ ütleb Lasse. Ta paneb silmad kinni, et paremini keskenduda, ja Maia loeb kolmanda artikli valjusti ette.

Politseil pole juhtlõngu

      „Ma pean oma väikese Karl-Filipi tagasi saama,“ ütleb meeleheitel Ivy Roos, kes sai kolmapäeva õhtul elu suurima jahmatuse osaliseks, kui avastas, et tema koer on linna hotelli juurest ära röövitud.

      Eile hilja õhtul tuli talle telefonikõne, kus varas nõudis Karl-Filipi tagasitoomise eest 5000 krooni.

      Ivy Roos räägib nuttes Valleby Sõnumite reporterile, et see väike puudlikoer on tema ainus seltsiline ja ta on õpetanud koerakese isegi laulma! Kui Ivy vilistab, hakkab Karl-Filip tavaliselt temaga kaasa ulguma. Nüüd palub Ivy Roos vargal koera tagastada.

      Proua Roosi väike lemmik on juba kolmas kutsu, kes on lühikese aja jooksul kaduma läinud. Kõik see on suur mõistatus ja politseil ei ole ühtki juhtlõnga.

VALLEBY SÕNUMID

      Maia lööb kausta plaksuga kinni. Lasse võpatab. Ta saab aru, et Maia on pahane.