Kevad ja suvi ja. Tõnu Õnnepalu

ja

      Selle päeviku pidamise idee on Marek Tammelt. Ja õieti juba eelmise – millest sai Flandria päevik. Sest ettepaneku hakata pidama „kirjanikupäevikut” – terve aasta päev-päevalt – tegi ta mulle juba 2007. aasta 13. augustil Noarootsis, vana piirivalvekordoni juures. Mäletan seda paika ja juttu, sest mind võlus see plaan kohe. Olen küll päevikut pidanud ka, aga kunagi ammu ja mitte kuigi järjekindlalt. Ja see, mis välja tuli, polnud huvitav. Ühesõnaga, Mareki (ja kirjastus Varraku) ettepanek tundus väljakutsena. Ja see oli nii ahvatlev, et ma ei jõudnudki uue aasta algust ära oodata (mõeldud oli just kalendriaastat) ja kirjutasin juba septembris-oktoobris Vollezeles olles siis „Flandria päeviku”. Aga see polnud muidugi päris see. See oli rohkem kogunenud mõtete ja lugude ära kirjutamine. See oli õieti ettevalmistus, koristus, plats puhtaks. Päris päevikut hakkasin pidama ka juba enneaegu, et nii-öelda sooja teha, detsembris. Ja jätkasin pidulikult 2008. aasta esimesest jaanuarist, ilusti päev-päevalt. Aga mida enam talv edenes, seda vähem ma olin rahul. See oli kuidagi selline heietamine. Ikka nagu mingid Flandria päeviku jäägid. Äsjailmunud raamatust vabanemine pole kerge. Aprilli keskel siis mulle aitas. Nägin, et sellest ei tule midagi välja. Sain aru, et vajan hoopis mingit teist vormi, et sel päev-päevasel kirjutamisel mingi mõte oleks.

      Hakkasin kirjutama luuletusi. Või ütleme, tegema sissekandeid luulevormis. See on hoopis teine lähenemine. Sest luule on teadagi elutegelikkuse väljaütlemise kõige otsesem ja ökonoomsem viis. Peale selle ma väga armastan luulet. Kuid seda, et jätan kogu päeviku üldse sinnapaika, seda ma ei mõelnudki. Olin endale kindlalt lubanud see asi lõpule viia. Üks aasta! See on ju nii pikk aeg. Teha midagi (ja sealjuures mitte rutiinset) üks aasta järjekindlalt iga päev, minu jaoks oli see põnev ülesanne. Tõsi, mõni päev ikka jäi viimaks vahele ka. Ja tagantjärgi ma täitma ei hakanud. Sest päevik on päevik, mitte mälestused. Kuigi: ka päevik on mälestused, sest ka see, mis toimus praegu, toimus. Minevikus. Aga siiski: on suur vahe, kas meenutada tänast päeva täna õhtul või homme hommikul. Öö jääb vahele. Ja hommik on õhtust targem. Aga see on üks teine tarkus, kui saab olla luuletaja tarkus. Ja mida me siis luulest õieti otsime, tarkust, vahetust, elu? Ma olin ka algusest peale veendunud, et kui sellel päevikupidamisel mingit mõtet on, siis peab see kuhugi välja viima. Aga see, muidugi, saab selguda alles siis, kui ta on välja viinud. Või pole. See võib selguda ju ka näiteks 31. detsembril. Mis on muide homme. Nii et ega ma ikkagi ei tea… Aga tean ka. Vastu kõiki mu ootusi, mis aasta edenedes, nagu lugejagi ehk veenduda võib, pigem aina kidusid, ta viis mind kuhugi välja. Kuhu? Välja. Sest kui sa oled (omadega) sees, siis sa näed ümberringi seinu ja arvad teadvat, kus sa oled. Aga kui sa saad välja, siis sa enam nii kindlasti ei tea. Alati tasub välja minna.

      Kasvõi õue, seda ma olen ikka öelnud. Tõsi, väljas on kõik vähem kindel. Aga kindelolek on surm. Kuni detsembrini ma olin kindel, et ma ei avalda seda päevikut. Sest tal polnud minu jaoks mõtet! Siis see mõte tuli. Ja ma leidsin, et mine tea, ehk aitavad need märkmed ka kedagi teist, sest neid, kellele tundub, et ümberringi on vaid lootusetud ja kalgid seinad, on ju teisigi. Sest imelik asi: siiski, ühe aasta üles kirjutamine, õhtuõhtult – see tõesti viis kuhugi. Eks ole, tasub ikka vastu pidada, jääda oma tähele truuks, kui ta ka terveks aastaks pilve taha kaob. Teinekord kauemakski. Ikkagi: jääda truuks. Niisiis, see siin on terve aasta päevik. Ainult veidi lühendatud. Esimesed kuud, proosakuud, sai maha tõmmatud. Ja üht-teist vahepealt. Ja viimaks, detsembri lõpus, hakkasin kirjutama juba midagi hoopis muud, ühte hoopis teist raamatut. Aga sellest on veel vara rääkida. Niipalju veel, et selle päeviku ülestähendused on suures enamuses tehtud kodus, Järvamaal Esnas. Kui kirjutamiskoht on muu, siis on see ära märgitud. See oli väga paikne aasta. Paar sõitu Hiiumaale, Vilsandile, kõik. Praegu taipasin, et oli vist esimene aasta pärast 1989ndat, kui ma ei käinud kordagi välismaal. Aga mida loevad õieti need kohad, reisid? Meie tõelised kohad ja reisid on vist ikkagi vaid teises, inimeses…

      Pühendan need ülestähendused tagantjärele Sinule.

      17. APRILL, NELJAPÄEV

      Kirdetuul, külm. Et mitte midagi teha,

      sõitsin autoga ringi. Käisin Kurgjal.

      Ilus vesi üle tammi, vool ja vastuvool,

      vee kuju. Kujud. Kujutused.

      Jakobson jõudis endale muuseumi ehitada,

      siis suri ära.

      Õhtul tuli Jaan, pudel Rosé d’Anjoud kotis.

      Jõime selle ära.

      Konnad krooksusid raudteetammi ääres kraavis,

      kui teda Esna poole tagasi saatsin.

      Vihma sadas, kuu oli peidus.

      Ei valge ega pime, kokku kallatud,

      nagu valge ja punane rosé’s.

*

      Unes üks naine, kellele ma millegipärast

      tahtsin meeldida (aga teda eriti ei huvitanud)

      pakkus mulle porgandikoori.

      Olid ilusti spiraalis lõigatud,

      Porgandid olid veel ostetud ökopoest „Maa”.

      Olin tema juurde tulekuks sumanud läbi rinnuni

      hangede,

      see kõik oli Kanadas. Mõtlesin, kas solvuda.

      Otsustasin, et ei hakka. Kiitsin, et koored ongi

      tervislikud. Aga maitsesid ikkagi kibedad.

      Nagu sapp või okse.

      18. APRILL, REEDE

      Väljas külm ja märg, koristasime mõisas Tolmutuba.

      Hulk lõputa algusi läks prügikasti, muist kola ahju.

      Tolm. Vanad majad koosnevad peamiselt tolmust.

      Õhtul rattaga raudteetammil.

      Õrn sinetus metsades, ikka külm ja märg.

      Kaks õhetavat noort priskepoolset tervisejooksjat

      olid oma džiibi jätnud raudtee otsa,

      vaevasid ennast tervisejooksuga.

      Maainimestel pole maal enam midagi teha.

      19. APRILL, LAUPÄEV

      Hele päev, hele päev.

      Kuum päike, külm tuul,

      Kuum päike, pilv, külm tuul.

      Tegime Aitale alevis kitsesõime.

      Hea, kui töö juures on ka silmarõõmu.

      20. APRILL, PÜHAPÄEV

      Ikka külm ja väga hele.

      Sinine. Sinine. Sinine.

      Kaks läikivat kuldnokka mullal.

      Olen loonud küllalt miraaže,

      et muutuda miraažiks.

      Olen küllalt kujutlenud,

      et kujutluseks saada.

*

      Täiskuu uhkeldab üksinda taevas.

      Keegi sureb ja keegi sünnib, nagu alati.

      Täiskuu uhkeldab üksi kevadises taevas.

      Suremine ja sündimine ei loe

      talle ja tema ei loe

      neid.

*

      Taluvaremel päikese käes

      on alati nii rahulik ja nii palju aega.

      Siin ei käida enam ammu. Siin pole kedagi.

      Laed on sisse langenud, sein veel püsib,

      põtrade ja kitsede näritud õunapuu

      on kasvanud tihedaks tuustakaks. Aga elab.

      Ta on visa. Inimene on ka visa,

      kuigi kõik on visam kui tema,

      isegi tema ehitatu