Linnuelu aabits. Suvised aialinnud. Eesti Ornitoloogiaühing

iho Kinks

      Linnuelu aabits. Suvised aialinnud

      Armas linnusõber!

      Pärast pikka talve on esimese kuldnoka kohtamine ilmselt üks oodatumaid sündmusi. Rasvatihane ja musträstas on selleks ajaks oma laulu juba lahti löönud. Koos kevade edenemisega muutub linnukoor kiiresti mitmekesisemaks ning peagi on kõikjal näha suleliste vilgast askeldamist.

      Inimeste suhtumine lindudesse on vastuoluline. Linnud nokivad suvel maasikaid ja muid marju, mistõttu nähakse palju vaeva suleliste tõrjumisega. Tegelikult on aga lindudest inimesele ikka rohkem abi, lisaks ka silmarõõmu.

      Ilma nendeta võiks marjasaak kiduda või hoopis hävida kahjurputukate või tigude tõttu, kes on aialindudele üheks peamiseks toiduks. Näiteks üksainus tihasepere võib ära süüa mitukümmend tuhat putukat ja röövikut, suitsupääsukese pesakond aga suve jooksul koguni sada tuhat, kellest enamik on sääsed ja kärbsed, rästad armastavad jällegi tigusid.

      Sageli kurdetakse, et rukkiräägu laul, ööbiku laksutamine või kakupoegade piiksumine ei lase öösel magada. Veel hullem on lugu linnakajakate ja varestega. Samas oodatakse kevadel pikisilmi lindude saabumist ja tuntakse rõõmu nende laulust. Igal juhul ei jäta linnud kedagi külmaks.

      Koduümbruse linnurikkuse suurendamisele saab iga inimene tublisti kaasa aidata. Kõige lihtsam on meisterdada pesakast, kuid on veel hulk muid nippe, kuidas lindude elu mõnusamaks teha.

      Siit raamatust saad teada, kuidas linnud pesakohta valivad ja kuidas kulgeb nende pesaelu; kuidas meelitada oma aeda rohkem sulelisi ja kuidas neid aidata; kuidas ehitada, paigaldada ja hooldada pesakasti või pesaalust.

      Mõnusat lugemist ja ilusaid linnuelamusi!

Riho Kinks, raamatu koostaja

      Sinitihased

      Suvised aialinnud

      Hall-kärbsenäpp

      Selles raamatus on juttu just nimelt aialindudest, kes elavad või toimetavad inimese eluaseme vahetus läheduses. Loomulikult oleneb koduümbruse linnurikkus kodu asukohast ja iseloomust. Vana, põlispuude, õunaaia ja peenramaaga talu juures on kindlasti rohkem linde kui linnas kortermaja õuel, samas on metsikumas linnaaias rohkem elu kui hoolitsetud muruga moodsas maakodus.

      Kevadel lindude rände ajal on iga kodu juures kindlasti kõvasti linnulaulu ja sagimist ning siis võib näha ka üsna ebatavalisi külalisi. Pesitsema jäävad neist siiski vähesed, sest selleks on vaja sobivat pesakohta ja piisavalt toitu, et terve pesakond ära toita. Seda hindavad linnud enne paigalejäämist hoolega. Kõige tavalisemad koduümbruses pesitsejad on kindlasti rasvatihane, kuldnokk, kodu- ja põldvarblane ning must-kärbsenäpp. Tuntumad on veel pääsukesed, rästad, valge-toonekurg, hallvares ja harakas. Tavalised, kuid vähetuntud on hall-kärbsenäpp ja lepalind, linnades ka piiritaja, keda enamasti peetakse pääsukeseks.

      Ainuüksi pesakasti võib asustada üle kolmekümne linnuliigi. Kui arvata juurde veel vintlased, põõsalinnud jt, on võimalikke pesitsejaid üle poolesaja. Kõik nad ei mahu muidugi ühte aeda, tavaliselt pesitseb kodu vahetus läheduses neli-viis, heas paigas isegi üle kümne liigi linde.

      Kõigil linnuliikidel on oma eripära. Neid jälgides avastad, kes on riiakas, kes julge või ettevaatlik, kes armastab seltskonda ja kes tahab teistest eemale hoida. Lisaks on igal linnul oma iseloom nagu inimestelgi. Linde pikemalt jälgides võid neis näha lusti ja mõtlikkust, rõõmu ja kurbust. See on kirev maailm, mis pakub palju huvitavat avastamist ja võib viia sügavama sõpruseni.

      Rohevint

      Pesapaiga valimine

      Lindude kevad algab sobiva pesitsuspaiga ehk pesaterritooriumi valimisest. Enamasti teevad seda isaslinnud, kes peavad hindama, kas ümbruses on häid kohti pesa ehitamiseks ning piisavalt toitu järglaste üleskasvatamiseks. Selleks saabuvad isaslinnud rändelt tavaliselt pisut varem kui emaslinnud. Paremate pesakohtade eest käib sageli ka tuline võitlus ja piiritülide lahendamine. Sobiva paiga välja valinud, kuulutavad isased sellest valju lauluga igal hommikul ka teistele. Laul on muidugi oluline ka paarilise leidmiseks. Emaslinnud valivad peigmehe, kes on parema pesitsuspaiga hõivanud ning kes kõvemini ja ilusamini laulab. Kvaliteetseima isaslinnu väljaselgitamisel vaadatakse ka seda, kellel on läikivam ja uhkem sulekuub, pikem saba, suuremad tähnid või laigud. Kõige selle tähtsust ei oska meie inimsilmaga hinnata.

      Linnupaar valib pesa ehitamise koha enamasti koos, kuid sageli on otsustajaks emaslind. Mõnikord hakkab isaslind aegsasti üksinda pesa ehitama. Eriti usin on käblik, kes võib emasele valimiseks valmis teha isegi kuni viis mängupesa. Kui pakutud pesakohad paarilisele ei sobi, tuleb leida uus koht või läheb emane hoopis naabrimehe juurde …

      Hallvares

      Pesakoha valimisel eelistavad eri linnuliigid muidugi erinevaid paiku. Hallvares armastab pesa punuda puu ladvaossa, kust avaneb hea vaade; ööbik peidab oma pesa varjulise põõsa alla lehekõdu sisse, kust seda on väga raske leida; koduvarblane poeb aga turvalise katuseräästa alla. Väiksemad linnud arvestavad seda, et pesa ei oleks kergesti avastatav ega kättesaadav pesaröövlitele. Pesa tegemiseks sobivad suuremate puude harud, tiheda võraga puud ja põõsad, varjulised põõsaalused, kõrge kuluhein, oksahunnik, mõni uure hoones või puuriidas. Õõnsustes pesitsevad linnud peavad endale leidma sobiva suurusega lennuava ja sisemusega puuõõne, aga selle leidmine ei pruugi olla üldsegi lihtne. Neile on suureks abiks eri mõõdus pesakastid.

      Varblaste pesakast

      Väiksemad linnud ehitavad igal aastal uue pesa, isegi rähnid uuristavad igal kevadel endale uue pesakoopa. Õõnsuses või pesakastis võib küll igal aastal keegi sees elada, aga sageli on need erinevad linnud ja igal juhul punutakse sinna sisse uus pesa. Arvatakse, et selline tegevus aitab pesaröövlite ja – parasiitide vastu.

      Pesa punumine võtab lindudel pool kuni poolteist nädalat. Pesa suuruse, kuju ja materjali järgi on sageli võimalik ära arvata ka pesa omanikku. Musträstas armastab kasutada palju rohelist sammalt, laulurästa pesa on seest kaetud kõva koorikuga ja näeb välja nagu kauss, kanepilinnu pesast leiab tavaliselt palju karvu. Ka pääsupesadel on lihtne vahet teha: suitsupääsukesel on pesa ülemine serv täies ulatuses kausjalt lahti, räästapääsukesel on servad kinni müüritud ja jäetud ainult väike lennuava. Pesa ei punu rähnilised ja kakud, nende pesast võib leida vaid peotäie aluspuru.

      Munad ja pojad

      Metsvint pesal

      Rändlinnud asuvad munema mõni nädal pärast saabumist, kodutuvi võib aga pesitseda peaaegu aasta läbi.

      Kui pesa on valmis, poetab emaslind sellesse kohe ka munad, ikka üks päevas nagu kodukanagi. Väiksematel lindudel on pesas enamasti 5–10 muna, sinitihasel võib neid aga olla isegi 13–18. Üks maailmarekordi omanikke on nurmkana kuni 24 munaga.

      Munade haudumine võtab umbes 10–15 päeva. Enamik linnuliike asub hauduma siis, kui kõik munad on munetud, seepärast kooruvad ka kõik pojad vaid mõnepäevase vahega. Kakud asuvad sageli hauduma juba pärast esimese muna munemist ja seetõttu võib nende pesakondades näha eri vanuses poegi. Tihti haub ainult emaslind, kellele isane samal ajal toitu tassib. Paljudel liikidel hauvad siiski mõlemad vanemad.

      Haudumise perioodil on linnud väga ettevaatlikud. Nad püüavad olla võimalikult vaiksed ja tähelepandamatud, et mitte vaenlaste huvi äratada ega pesa reeta. Selleks ajaks vaibub ka isaste laul.

      Kõige kiirem aeg algab lindudel pärast poegade koorumist. Kui viis või isegi kümme poega näljaselt kisab, peavad vanalinnud päikese tõusust kuni loojanguni ainult toidu otsimise ja pessa tassimisega tegelema. Hea, kui vahepeal jääb aega endale midagi nokka pista. Kui sel ajal üks vanalindudest hukkub, sureb sageli nälga ka enamik poegi.

      Pesapoegade ajal kaitseb enamik linde kiivalt oma pesa. Vaenlase lähenedes teevad