Loov tunnetus (EM). Hermann von Keyserling

erling

      Loov tunnetus

      EESSÕNA

      Selle teosega teen ma oma esimese suure sammu, et ületada seisund, millest sündis “Reisipäevik”; ühtlasi on see teos sissejuhatuseks Tarkuse Kooli. Puhtteoreetiliselt otsustades oleksin kõigepealt pidanud kirjutama teistsuguse raamatu, mille ma ka tõepoolest esialgu käsile võtsin: range metoodikaga väljapeetud õpetuse mõttest, milleks tuleb kujundada “Loodusfilosoofia prolegomena”1, mis algsel kujul enam ei ilmu, lisades talle sunnivabalt mõningaid täiendavaid peatükke. Aga juba neid peatükke skitseerides (kevadel 1920) sai mulle selgeks, et ma pole veel võimeline andma kõnealustele seisukohtadele kuju, mille võiksin tunnistada oma viimaseks kriitiliseks sõnaks – ent metoodilised tööd peavad esinema lõplikus sõnastuses, muidu pole neil mingit väärtust. Nii ma siis otsustasin, et ei kirjuta esialgu üldse midagi suuremat. Kuid nüüd algas minu suuline tegevus, mitte ainult Tarkuse Kooli raames, vaid ka vabamate avalike ettekannete vormis väljaspool Darmstadti, millele reeglina järgnes isiklik suhtlemine paljude oma kuulajatega, ja see tegevus tõi endaga kaasa, et ma sain püsiva võimaluse seista just selle eest, mida ma kirjalikus vormis endast veel ei tahtnud anda. Vähe sellest, minu vaatepunktid ja põhiideed leidsid algusest peale nii elavat vastukaja, et ma neid juba praegu, enamasti loomulikult ilma allikaviideteta, kõikjal kohtan. Nii sai mulle siis selgeks, et ma oma otsusele vaatamata peaksin juba praegu kirja panema, niipalju kui ma juba praegu välja öelda suudan. Teiste huvides, et oleks selle autentne väljendus, mis nõndagi minu õpetusena käibib; minu enese huvides, et säästa end kordamisest. Nimelt tähendavad kordamised loova vaimu puhul alati eneseplagiaati, mis asjaosalise hingele kahju teeb. Ja samaaegselt sai mulle selgeks, et ma suudaksin vastava raamatu ka tõepoolest kirjutada; sest kui minu ideed oma praegusel kujul suulises ettekandes nõnda toimivad, nagu nad seda teevad, siis peab neil sama õnnestuma ka siis, kui nad on vastavalt töödelduina kirja pandud. Nüüd kerkis küsimus: kuidas peaksin nad kirjalikult esitama? Kaalumisele tulid kõige erinevamad plaanid. Lõpuks võitis otsus võtta raamatu aluseks kirjutised ja ettekanded, mis ma 1919. aastast peale oma uue tahtmise vaimus olin visandanud ja pidanud, ja nimelt tervikluses, kronoloogiliselt õiges järgnevuses; see nimelt vastab antud juhul võrdlemisi täpselt minu ideede orgaanilisele arengule. Milles mind toetas kaalutlus, et quasi-päeviku vorm on mulle ilmselt kohaseim. Olen olemuslikult improvisaator, juhuluuletaja; etteilmunud praktiline situatsioon, millega tuleb hakkama saada, viib mu sisima sihikindlamale tegevusele kui parim abstraktne plaan, teiselt poolt juhib see sisim mu mõtted sügavusest esile palju varem, kui ma suudan neile selgepiirilise kuju anda. Kolme viimase aasta jooksul olen seda veel selgemini kogenud, kui oma “Reisipäeviku” valmimise ajal. Uus vaimne faas, milles olen, jõudis üldse esimest korda mu teadvuseni, kui Kanti selts tegi mulle ettepaneku kõnelda õhtu- ja hommikumaisest mõtlemisest; mida Tarkuse Kool õieti tahab, mõistsin täie selgusega alles siis, kui pidin sellel teemal esitama sarja ettekandeid – peaaegu aasta pärast Kooli asutamist! Iga uus eneseväljendus, mida minult nõuti, on mind sammu võrra edasi aidanud, et hõlmata mõtet, mida silmas pean. Neid asjaolusid arvestades pidi ajaline järgnevus tõepoolest olema kavandatava raamatu parimaks dispositsiooniks. Sellele vastavalt olen raamatu kirjutanud. Endastmõistetavalt on iga üksik ettekanne ja kirjutis töö käigus uuesti sõnastatud (täiesti muutmata on ainult poliitilist laadi vihjed, need jätsin tervenisti nõnda, nagu nad esimesel korral tehtud, tõendamaks, et mõtte2 taipamine võimaldab ette teada, mida palja tõsiasjade tundmise põhjal järeldada ei saa); endastmõistetavalt olen ma kordusi kaotanud niipalju kui iganes võimalik. Sellegipoolest jääb raamatu stiil oma üldise kava tõttu ebatavaliseks; eelkäijaid on tal ainult muusikas, mitte filosoofilises kirjanduses. Raamat algab ettekandega, mille ma pidasin 15. jaanuaril 1920 Berliinis Kanti seltsis; siin helatab enamik terviku juhtmotiividest, põgusalt puudutatakse peaaegu kõiki hilisemaid teemasid, kuid ühtki ei arendata.

      Esimese suurejoonelise arenduse toob siis teine ettekanne, mille ma esialgselt visandasin sama aasta sügisel. Sellele järgneb äkitselt helistiku muutus, mängu tuleb praktiline vaatepunkt ja see jääb määravaks kuni lõpuni. Kolmes põhimõttelises vaatluses, millest esimene pärineb 1920. aasta kevadest, teine sügisest ja kolmas eelnenud aasta sügisest, skitseeritakse kõigi hilisemate kompositsioonide piirded. Sellele järgneb nende täitmine ja samaaegselt jätkuv süvendamine. Esimene tsükkel, millega ma 23. novembril 1920 avasin Tarkuse Kooli, annab põhiliselt pinna ja värvi; teises (peetud Darmstadti Vaba Filosoofia Seltsi kongressil 23.–25. maini 1921) märgin ma kolmanda dimensiooni muusikalisse kogupilti; kolmandas (peetud sealsamas 25.–27. septembrini 1921) esitan ma teemade koguhulga viimase, fanfaarisarnase kontsentratsioonina. Ülalöeldut arvestades osutub raamatu piltlikuks skeemiks kiilutaoline moodustis, mille lamepind vastab esimesele ettekandele, teravik viimasele. Järgnevalt tuleneb sellest, et raamatu, kuna see on komponeeritud muusikaliselt, s.t. ajalise järgnevusena, peab tingimata algusest lõpuni hooga lugema; ka põhimõttelisi vaatlusi (muide põhjalikult ümbertöötatud), mis mõnedele on tuttavad juba muudest kontekstidest, ei tohi seejuures kõrvale jätta, vaid nad tuleb läbida vähemalt linnulennul, kusjuures ühtki kattuvust ei tohi hinnata teisiti kui sama motiivi rütmilise kordusena muusikas. Kes minu raamatut nõnda loeb, saab tunda just seda, mida kogesin mina teost samas järgnevuses kirjutades; lause-lauselt saab talle selgemaks, mida ma silmas pean ja tahan, tema elamus osutub seda kindlamaks, mida vähem ta rakendab – mitte minult pärinevaid – intervalle ja fermaate, mida täielikumalt läheb ta kaasa ettemääratud rütmiga, lastes oma hinge iseseisvana toimima raamatu erilise stiili, mis seisneb probleemide pidevas püstitamises, selgitamises ning samaaegselt teravustamises. Kes mind just nõnda, minu soovi mööda luges, see ei tea lõpetades päris täpselt, mida ma olen ütelnud, kuid selle eest on minu eriline viis vaimselt elada talle ehk endastmõistetavaks muutunud, millele järgneb, et enamus seisukohti, milleni selle raamatu vaatlused viivad, kui tahes uudseina nad algul ka tundusid, muutuvad tema silmis endastmõistetavuseks. Selles seisnebki minu tegelik taotlus. Antud juhul ei taha ma esitada teoreetiliselt lõpuleviidud koguõpetust, vaid anda elulisi impulsse. Mitte pilti ei taha ma oma lugejate ette seada, vaid neid muuta. Nimelt säärasteks, kes jälgivad maailma iseseisvaina kõrgemast vaatlustornist, elades kõrgemal tasandil kui seni. See eeldab, et minu sõna on nendes lihaks saanud. Just seda protsessi sisse juhatama on mõeldud “Loova tunnetuse” täiesti eriline rütm. Kuid nagu öeldud, on eesmärk saavutatav ainult siis, kui teost õigesti loetakse. Oma avalikud ettekanded juhatan ma tavaliselt sisse palvega oma kuulajaile, et nad ei võtaks diskursiivset hoiakut, et nad mingil juhul kuulamise ajal järele ei mõtleks, et nad ei pööraks tähelepanu sisulisele ja asjalikule küljele, vaid pigem laseksid lihtsalt jõudu, mis minust väljub, enda peal toimida. Sama palve esitan ka oma seekordseile lugejaile. Üksnes erinevusega, et ma soovin: säärasel viisil loetagu mu raamatut ainult esimesel korral. See on tingimata vajalik, et raamatut üldse mõistetaks. Hiljem, kui üldine arusaam on juba olemas, tuleb üksikprobleemid seda energilisemalt läbi mõelda. Oma tulevasilt õpilasilt hakkan ma seda otseselt nõudma; sest kuna selle raamatu põhitõdemused tähendavad iga üksikõpetuse üldist alust, siis peab mul olema võimalus eeldada nende täpset tundmist, nüüd kus nad on avalikkusele kättesaadavad; neid iga kord suuliselt uuesti esitada võtaks liiga palju aega. Seepärast olen ma “Loovale tunnetusele”, mis ühelt poolt on muusikaline kompositsioon, mida peab lugema ühe hooga, samas säärase vormi andnud, et just üksikküsimustest huvituja saab teosest oma vaeva eest hüvituse. Teksti mitmekesistavad viited vaimult lähedastele käsitlustele, register on ebatavaliselt põhjalik.

      Darmstadt, juunis 1922

Hermann Keyserling

      I. MÕTTE HÕLMAMISEST

      HOMMIKU- JA ÕHTUMAINE MÕTLEMINE KUI TEE MÕTTENI

      Kes palju keeli valdab, teab seda paremini, mida täelikumalt ta ennast igaühes neist väljendada suudab, et tegelikult ei ole tõlgitavaid arvamusi. Kooskõlastugu kujutlustele vastavad asjad või seisundid kui tahes täpselt – iga rahvas suhestab oma samatähenduslikud vaimukujundised ikkagi erilise koordinaatsüsteemiga, mistõttu juba lähedalt suguluses olevate ja samale kultuurialale kuuluvate keelte mõisted kattuvad üksnes harva. Kelle kõrv on väga tundlik, avastab järgnevalt, et ka kaks inimest, sama tõugu ja sama keele kasutajad, ei pea samu sõnu tarvitades kunagi silmas täpselt sedasama, iga üksikisik on sisimalt ainuline, tõeline akendeta monaad selles mõttes, et pole iseseisvat välist vahendust tema ja teiste vahel, kui tegu on mõistmisega. Igaüks

1

Üks Keyserlingi teoseid. (Tlk.)

2

der Sinn (mõte, tähendus, otstarve, meel), Keyserlingi keskne mõiste, mille piiritlemisest ta teadlikult loobub ja mille täpse määratlemise katseid ka käesolevas teoses halvustatakse. Enamasti kasutab autor seda mõistet platonlikus, s.t. nähtuse sügavaimat olemust märkivas tähenduses. Ilmekamaid autoripoolseid määratlusi on esitatud essees “Ajaloo huvist”: “Iga helleni taga, kes Homerosest peale elanud, on jumalik kannataja Odüsseus, ja see tähendab vaimukast ütlemisest enamat, kui ma kinnitan, et too riukalik saarekuningas, kes ehk kunagi pole eksisteerinud, on ometi ikka olnud tõelisem kõikidest kroonika tegelaskujudest. Nähtumuse sügavaimaks aluspõhjaks, nagu teile eelnenus juba ütlesin, on nimelt mõte.” (Tlk.)