Pealuutroon. Peter V. Brett

ection>

      Laurenile

      TÄNUAVALDUSED

      Selle raamatu kirjutasin küll mina, kuid on hulk inimesi, kelle kannatlik visa panus teieni jõudnud lõplikku teosesse – millises vormis te seda ka ei tarbiks – väärib tunnustust.

      Cassie, mu võrratu tütar, kelle eest hoolitsemine sundis mind korrapäraselt välja lülituma ja olevikus elama, aidates mul maailma näha täiesti uue pilguga. Minu ema, kes teeb ära suure osa toimetaja ja korrektori tööst, ilma et nad oskaksid aimatagi. Minu agent Joshua, kes on mu toimetajatest kahtlemata kõige põhjalikum, tema oivaline meeskond kirjastusagentuuris JABberwocky ja samuti selle rahvusvahelised allüksused.

      Myke Cole, kes loeb läbi kõik mustandid ning mõistab mu loomevaevu. Jay ja Amelia, kes leiavad alati lugemiseks mahti.

      Minu assistent Meg, kes ei teagi, et temata oleksin ammu hulluks läinud.

      Larry Rostant, kes annab mu tegelasi edasi nii meisterlikult, nagu oleksid nad välja astunud otse mu vaimusilmast. Lauren K. Cannon, kes kujundas loitsumärgid, ja Karsten Moran, kes jättis minust uuel autorifotol viisaka mulje.

      Minu audioraamatute jutustajad Pete Bradbury ja Colin Mace, kes tekitavad tunde, nagu oleksin vanaisa ettelugemist kuulav laps, ning GraphicAudio näitlejad ja tehniline tiim, kes puhuvad kuuldemängule elu sisse.

      Minu kirjastajad kogu maailmas – toimetajad, kes on minusse alati uskunud, väike kujundus-, toimetus-, tootmis- ja turundusinimeste armee, kelle kulissidetagune töö näitab mind paremas valguses, kui ma väärin, ning iseäranis tõlkijad oma Heraklese vägiteoga.

      Kohv. Mu tõeline sõber.

      Aga ennekõike aitäh sinule, Lauren Greene, kes sa oled lakkamatult olemas, julgustad mind ja jagad hindamatut nõu – nii isiklikus kui ka kutsealases plaanis. Mis eriti tähtis, aitäh, et annad mulle eeskuju, kuidas elada vahvat õnnestunud elu.

      PROLOOG

      VÕITJAT EI OLE

      333 pN

      „Ei!” Inevera väljasirutatud käed haarasid tühja õhku, kui tema abikaasa ja Par’chin paiskusid kaljuservalt kuristikku.

      Viies endaga kogu inimkonna lootuse.

      Taplussõõri vastasservas pääses Leesha Paberivalmistaja suust samasugune karje. Domin Sharum’i ranged tavad-seadused unustati, sest mõlema poole tunnistajad tormasid järsakuservale, trügisid külg külje kõrval, piilusid pimedusse, mis oli kahevõitlejad neelanud.

      Tänu Everami valgusele nägi Inevera pimedas selgelt nagu kirkaimal päeval: maailm joonistus võlujõu kumas. Aga võlujõudu tõmbas elu, ja seda oli all vähe, üksnes paljas kivi ja muld. Kaks meest, kes hetk tagasi särasid raevukalt kui päike, olid haihtunud lõõride kaudu maapinnale immitseva võlujõu tuhmi hägusse.

      Inevera keeras oma kõrvarõngast, milles peituv hora-kivi oli häälestatud paarikule tema abikaasa kõrvas, kuid ta ei kuulnud midagi. Paarik võis olla liiga kaugel või kukkumise käigus purunenud.

      Või ei olegi seal midagi kuulda. Inevera surus maha judina, kui temast puhus üle külm mägituul.

      Ta heitis pilgu serval tunglejatele, luges nende ilmeid, otsides vihjet reetmisele, märki, et mõni neist oli seda ette teadnud. Ta luges ka neist kiirgavat võlujõudu. Loitsumärkidega elektronmüntide võru, mida ta kandis, ei võimaldanud ladusalt lugeda meeli, nagu Kaji kroon aitas teha tema abikaasal, aga tunnete lugemises muutus ta järjest vilunumaks. Terve rühm oli selgelt jahmunud. Inimeseti erineval viisil, kuid säärane lahendus oli kõigile ootamatu.

      Isegi Abban, see ennastimetlev valevorst, kes alati salatses, seisis vapustatult. Abban ja Inevera olid olnud vihased võistlejad, teineteise õõnestajad, ent Ahmanni armastas autu khaffit nii, nagu oskas, ja mehe surmast polnud kellelgi rohkem kaotada.

      Ma oleksin pidanud mürgitama Par’chini tee, mõtles Inevera, meenutades kõrbest Kaji odaga saabunud Par’chini puhtsüdamlikku nägu tol õhtul. Torkama teda mürki kastetud nõelaga. Poetama rästiku ta patjadele, kui ta alagai’sharak’i eel tukastas. Kas või solvumist teesklema ja ta omaenese kätega tapma. Ainult mitte jätma teda Ahmanni hooleks. Ahmanni süda oli liiga õilis, et mõrvata ja reeta, sõltugu sellest või Ala saatus.

      Oli. Kuigi mees oli kadunud vaid hetk tagasi, pruukis Inevera juba minevikuvormi.

      „Meil tuleb nad leida.” Jayani hääl kõlas nagu kaugusest, ehkki vanim poeg seisis otse tema kõrval.

      „Jah,” nõustus Inevera, mõtted alles segamini, „kuid pimedas on see raske.” Kaljudelt olid hakanud kajama tuuledeemonite hüüded, samuti mägede kivideemonite tume mörin. „Ma küsin hora’lt meile juhatust.”

      „Maapõue teie ootamine,” ütles Par’chini Jiwah Ka, tõukas Rojeri ja Garedi eest, laskus kõhuli ning viibutas jalad üle kaljuääre.

      „Renna!” Leesha tahtis haarata tema randmest, ent Renna oli kärme ja turnis kähku käeulatusest välja. Noor naine säras eredalt võlujõust. Mitte nii eredalt kui Par’chin, aga eredamalt, kui Inevera oli iial ühegi teise puhul näinud. Naise sõrmed ja varbad puurisid kaljuseina otsekui deemoni küünised, murendasid kivi, et tekitada toetuspunkte.

      Inevera pöördus Shanjati poole. „Mine tema kannul. Tähista meile rada.”

      Väärikas Shanjat ei näidanud hirmu, mis läbis kaljut silmitsedes ta aurat. „Jah, Damajah.” Ta lõi rusikaga vastu rinda, riputas oda ja kilbi seljale, laskus kõhuli ja viibutas end üle ääre, asudes hiljukesi alla ronima.

      Inevera arutles, kas ülesanne on sõdalasele liiast. Shanjat oli tugevamast tugevam, kuid polnud täna õhtul deemoneid tapnud: tal puudus see ebainimlik ramm, mis lubas Renna am’Põldajal küüntega teed rajada.

      Siiski üllatas kai’Sharum Ineverat ja võib-olla ennastki, kasutades ära paljusid pragusid, mille Par’chini naine oli toetuseks uuristanud. Peagi hääbus temagi hägusse.

      „Kui sul on kavas konte loopida, tee seda kohe, et saaksime otsinguid alustada,” ütles Leesha Paberivalmistaja.

      Inevera seiras rohumaa hoora ja surus maha lõrina, mis ähvardas rikkuda ta tüüne näoilme. Muidugi himustas too Inevera arbumist näha. Ihkas kahtlemata õppida ettekuulutusloitse. Nagu poleks ta Ineveralt juba küllalt varastanud.

      Ümberseisjad ei teadnud seda, kuid arbud olid hoiatanud, et Leesha kannab üsas Ahmanni last, seades ohtu kõik Inevera ehitatu. Inevera heitles kiusatusega nuga tõmmata ja loode nüüdsama ihust lõigata, et sekeldustel oleks lõpp veel enne algust. Nad ei suudaks teda takistada. Rohumaalased olid kardetavad, ent neist poleks vastast tema poegadele ja kahele sharusahk’imeistrist Damaji’le.

      Ta hingas, leides meelerahu. Ineveral oli himu kogu kibedus ja äng tolle naise kaela valada, aga meeste narr uhkus ei olnud Leesha Paberivalmistaja süü. Kindlasti püüdis too veenda Par’chini väljakutse esitamisest loobuma, täpselt nagu Inevera oli keelitanud, et Ahmann sellega ei soostuks.

      Vahest oligi duell vältimatu. Vahest ei olnud Ala pinnal kahe Päästja jaoks ruumi. Kuid enam polnud ainsatki Päästjat, mis oli hoopis hullem.

      Ahmannita laguneb krasialaste liit, Damaji’d manduvad nägelevateks sõjapealikeks. Tapavad Ahmanni dama’dest pojad, ründavad üksteist, ja sügavikku Sharak Ka’ga!

      Inevera vaatas Majah’ hõimu Damaji Aleverakit, kes oli osutunud Ahmanni trooniletõusu suurimaks komistuskiviks ja hiljem mehe väga väärtuslikuks nõuandjaks. Kõhklematu ustavus Shar’Dama Ka’le ei hoia vana vaimulikku tapmast Majit, Ahmanni poega Majah’ hõimust, et kõrvale ei tõrjutaks Aleveraki poega Aleveranit.

      Milline pärija suudaks ehk hõimud ikkagi ühendada? Arbude järgi polnud Inevera kumbki poeg kohustuseks valmis, aga pojad ise ei arvanud nii ega lepiks vaid ajutiselt pälvitud võimuga. Jayan ja Asome olid alati olnud võistlejad, vägevaid liitlasi koonduks mõlema selja taha. Kui Inevera rahvast ei lõhesta Damaji’d, võivad selle lõhestada tema pojad.

      Inevera astus sõnatult ringi, kus äsja olid võidelnud kaks Päästjaks pürgijat. Maapinnale oli jäänud meeste verd ning Inevera põlvitas