Hirmu ja õuduse jutud I. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Koostaja Raul Sulbi

Hirmu ja õuduse jutud I Üleloomuliku kirjanduse antoloogia

      Hirmust, õudusest ja üleloomulikust kirjandusest

      Kirjastuse Fantaasia esimene õudusraamat oli 2001. aastal ilmunud moodsa angloameerika õudusjuttude valimik "Sünged varjud", millele paari aasta pärast järgnes "Sünged varjud 2. Saatana teener". Algupäraselt oli plaanis õuduskirjanduse tutvustamist jätkata, kuid erinevail põhjusil jäi tolle antoloogiasarja avaldamine katki. Siinkirjutaja huvi õuduskirjanduse vastu oli õieti tekkinud juba kümmekond aastat varem Tartu Ülikooli raamatukogus Johannes Aaviku tõlgitud ja välja antud "Hirmu ja õuduse juttude" sarja vihikuid lugedes.

      Aga juba olengi ma ühes lõigus kasutanud tervelt viis korda sõna ‘õudus’. Tegelikult on ‘õuduskirjandus’ väga kehv termin, ja see pole vaid meie probleem, sama häda on ka ingliskeelse sõnaga ‘horror’. Kui ulmekirjanduse ülejäänud alaliigid teaduslik fantastika ja fantaasiakirjandus kirjeldavad vastavaid žanre geneeriliste tunnuste järgi, siis termin ‘õuduskirjandus’ kirjeldab emotsiooni, tunnet, afekti, mis lugemisel võiks tekkida. Rõhutan, ‘õudus’ sõnana kunstilise teose pealkirjas (nagu käesolev antoloogia) on igati hea, kergesti arusaadav ja sisuga seostatav, kuid ‘õudus’ terminina on žanrile tegelikult palju halba teinud.

      Nii näiteks on lugejad hakanud žanri tekste hindama selle järgi, kas jutt või romaan suutis lugejas ‘õudustunnet’ tekitada või mitte, ometi on see ju sügavalt individuaalne, mis ja millises mahus kelleski hirmutunde esile kutsub, selle järgi kirjandustekstide õnnestumist hinnata tundub üsna jabur. Ja ‘õudustunde’ tekitamine ei ole tegelikult õuduskirjanduse peamine või ainus eesmärk. Selle tõttu soovitaksingi edaspidi terminina rohkem kasutada sõnapaari ‘üleloomulik kirjandus’ (supernatural fiction), mis võtab õuduskirjanduse olemuse märksa paremini ja pretensioonitumalt kokku. Enne, kui 20. sajandi keskmisel kolmandikul kaubanduslik-kommertslik ‘horror fiction’ ingliskeelses maailmas domineerima pääses, kasutati sageli sedasorti kirjanduse kohta just mainitud terminit. Või siis ka vormi weird fiction (kummaline, veider, ebamaine kirjandus).

      Kindlasti ei soovi ma sõna ‘õudus’ käibest väljatõrjumist, vaid sellele terminoloogilisele nüansile tähelepanujuhtimisega muuta lugeja vaadet ja vastuvõtupanoraami sedasorti juttudele. Kui me lihtsalt hoiame meeles, et õuduskirjandus on fantastika ehk ulme üks kolmest suurest alaliigist, millel on omad välised tunnused: levinumad tegevuskohad, tegelastüübid, väljamõeldud olendid, loojutustamistehnikad jmt, ning et õuduskirjandus ei pea iga hinna eest ja alati lugejas jubedusvärinaid esile kutsuma, vaid lool võivad olla ka teistsugused eesmärgid, ongi maailm juba parem koht. Üleloomuliku teksti eesmärk võib vabalt olla täidetud, kui see lugejas mingi kummalise, teistsuguse, ebamaise või võõra ja rahutukstegeva tunde esile kutsub.

      Õudus sünonüümina on üleloomuliku kirjanduse kõrval väga hea ja suupärane, aga pidagem siis meeles, et ühe igale inimesele individuaalselt mõjuva emotsiooni pinnalt ei maksa kirjandust hindama hakata.

      Kindlasti tekib lugejal õigustatud küsimus, et miks on selle antoloogia nimeks valitud "Hirmu ja õuduse jutud". Mitmel põhjusel. Esiteks on selles sarjas erinevalt "Süngetest varjudest", mille puhul rõhutasime moodsa õuduskirjanduse avaldamise ambitsiooni, just kavas keskenduda üleloomuliku kirjanduse kuldajast ehk siis hästi umbkaudu perioodist 1840–1940 pärit tekstide eesti lugejateni toomisele. Loomulikult avaldame ka uuemaid õudustekste, nagu käesolevastki köitest näha, kuid seeria peamine eesmärk ongi püüda taas luua just seda 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse üleloomuliku õuduse tunnetust, atmosfääri ja laadi, mis vähemalt siinkirjutaja jaoks seostubki terminiga "hirmu ja õuduse jutud". Ehk siis pole selles pealkirjas peituv annus arhailisust ja vanaaegsust juhuslik, just sellele üleloomuliku kirjanduse jaoks formatiivsele perioodile ongi plaan keskenduda. Et kui terminil ‘weird fiction’ on ingliskeelses kultuuriruumis juures teatav vanaaegne hõng, siis midagi sarnast tundub seostuvat fraasiga "hirmu ja õuduse jutud" eesti keeles.

      Kui siinkirjutaja koos klassivenna ja ulmefänni Taavi Tuvikesega 1990ndate alul välja antud kserograafiliselt paljundatud fanzine "Hirmu ja Õuduse Jutud" keskendus Johannes Aaviku omaaegses legendaarses sarjas ilmunud õuduslugude taasavaldamisele, siis midagi sellist käesoleva antoloogiasarja puhul plaanis pole. Kavas on avaldada seni eesti keelde mitte jõudnud vanemaid üleloomulikke jutte, lisaks igas köites ka paar-kolm uuemat õuduslugu.

      Lisaks ilukirjandusele leiab antoloogiast ka ülevaateartikli õuduskirjanduse ajaloo mingist perioodist, esimeses köites keskendume üleloomuliku kirjanduse sünnile Ameerikas, kuna ka köite sisu on pea eksklusiivselt ameerika autorite või Ameerikas aset leidvate lugude päralt, järgmistes juba teistele maadele ja perioodidele. Millal täpselt järgmine köide ilmub, ei oska lubada, aga teeme kõik endast oleneva, et "Hirmu ja õuduse juttudest" saaks eesti õudushuvilise igasügisene hea kaaslane, mis jõuab raamatulettidele kas siis halloweeni paiku või jõuluhooajaks, mis on ju samuti suurepärane aeg klassikaliste tondijuttude nautimiseks.

      Üleloomulikke ja veidraid lugemiselamusi!

      Koostaja

      Kõrvitspea

      Al Sarrantonio

      Al Sarrantonio (1952) on ameerika õuduskirjanik, kes on tänapäeval eelkõige tuntud oma halloweenile keskenduvate tekstidega. Itaalia ja šoti-iiri juurtega Sarrantonio sündis New Yorgis ja kasvas üles Long Islandil. Ta sai bakalaureusekraadi inglise kirjanduse alal ning osales ka kuulsas Clarioni ulmekirjanike õpitoas. 1976–1982 töötas ta kirjastuses Doubleday, toimetades teaduslik-fantastilisi, fantaasia- ja õuduskäsikirju ning ka vesterneid.

      Juba 16-aastaselt avaldas ta ühe mitteilukirjandusliku pala ulmekirjanduse Kuldajastu legendaarse ajakirjatoimetaja Ray Palmeri ühes hilisemas väljaandes. Ametlikuks debüüdiks ulmes loetakse Isaac Asimov’s Science Fiction Magazine’i 1979. aasta märtsinumbris ilmunud juttu "Joneside ees" (Ahead of the Joneses). 1980. aastal avaldas ta juba 14 juttu ning pärast Doubleday’st lahkumist pühendus täielikult kirjanikukarjäärile. Tema esimene romaan "Ussid" (The Worms; 1985) on gootilik õuduslugu Massachusettsi osariigist, mis ei pääse mööda kohustuslikest viidetest H. P. Lovecrafti loomingule. Lisaks õuduskirjandusele on Sarrantonio viljelenud ka teaduslikku fantastikat, kriminaalkirjandust ning vesterneid. Kokku on tema kontos ligi poolsada raamatut ja umbes 80 lühipala.

      Lisaks kirjanikukarjäärile on Sarrantonio tuntud ka oivaliste õudusantoloogiate koostajana. Tema 700-leheküljeline originaalantoloogia "999. Uued õudus- ja põnevuslood" (999: New Stories of Horror and Suspense; 1999) võitis aasta parima kogumikuna Bram Stokeri auhinna ning kandideeris samuti Maailma fantaasiaauhinnale, Briti fantaasiaauhinnale ja Locuse auhinnale. Al Sarrantonio ja Neil Gaimani koostatud originaalantoloogia "Lood. Täiesti uued jutud" (Stories: All-New Tales; 2010) võitis Shirley Jacksoni auhinna ning jõudis Maailma fantaasiaauhinna nominentide sekka.

      Sarrantonio suurimaks saavutuseks õuduses loetakse ta halloweeni-teemalist Orangefieldi-tsüklit, mis on nime saanud New Yorgi osariigi põhjaosas asuva väljamõeldud maakonna järgi. Sarja kuulub mitmeid lühemaid palasid, kuid need on hiljem kõik mingil kujul inkorporeeritud romaanide triloogiasse, kuhu kuuluvad tegevustiku kronoloogia järgi "Õuduste ootus" (Horrorween; 2006), "Pühakute õhtu" (Hallows Eve; 2004) ja "Halloweeni maa" (Halloweenland; 2007). Sari kujutab kõrvitsakasvatusele keskendunud maakohta ning lahkab põhjalikult kogu halloweeni-mütoloogiat, lugudest ei puudu rändkarnevalid ega Surma Isand Samhaingi. Kriitikud on leidnud, et ükski sulesepp pärast Ray Bradbury’t pole suutnud sügise melanhoolseid ja õudustäratavaid maastikke, värve ja lõhnu elavamalt ja autentsemalt edasi anda kui Al Sarrantonio. Kinnituseks sellele olgu lugejate ette toodud käesolev lühipala, mis küll Orangefieldi-tsüklisse ei kuulu.

      Lühijutt "Kõrvitspea" (Pumpkin Head) ilmus esmakordselt Charles L. Granti originaalantoloogias "Hirmud" (Terrors; 1982). Loo taasavaldas Karl Edward Wagner oma antoloogias "Aasta parimad õuduslood 11" (The Year’s Best Horror Stories: Series XI; 1983). Lisaks on see ilmunud autorikogus "Mänguasjade karp" (Toybox; 1999) ning mitmes teemaantoloogias, sealhulgas vähemalt kahes halloweeni-teemalises õuduskogumikus.

      Oranžides ja mustades toonides pärastlõuna.

      Väljas, paljaksminevate, kuid endiselt tugevate puude all, torkisid lehed kõnniteid nagu tuhat küünt, mida kribitakse üle tuhande kuiva klassitahvli.

      Sees oli algamas pidu.

      Kurjad