Kodumaja. Erik Tohvri

ri

      KODUMAJA

      1

      Leho Kuusla istus oma kabinetis ja ootas arhitekti. Ta oli harjunud, et tehtud kokkulepetest kinni peetakse, nüüd aga oli arhitekt Rain Räägel tulekuga juba ligi pool tundi hilinenud ning Lehot ootas ees juba teine üritus, juhatuse nõupidamine. Tusaselt võttis ta mobiiltelefoni ja valis numbri.

      „Härra Räägel? Kas ma sain valesti aru, et te pidite kell pool üksteist minu juurde tulema?”

      „Vabandan, aga mul oli väike viivitus! Olen kohe seal!”

      „Teie olete siin, aga minul ei ole teie jaoks enam aega… Lepime parem uue kellaaja kokku. Kas kell kolm sobib?”

      „Hästi, teeme kell kolm…” kostis aparaadist ja Leho pani mobla tusaselt lauale. Ta oli kohtumist arhitektiga innukalt oodanud, sest just täna pidi Rain Räägel talle esitama kavandatava eramu eskiisprojekti. Leho oli viimasel kohtumisel kõik oma soovid üles lugenud ja arhitekt need hoolega kirja pannud. Koos käisid nad ka ehituskrundil, mille Leho oli tõelise hingehinna eest Nõmme rabamänniku servale hankinud. Rain Räägel oli juba kuu aega tagasi seal üht-teist oma joonestusplokki skitseerinud ja krundi igast kandist üles pildistanud.

      Juhatuse nõupidamine oli sündmus, millelt Leho Kuusla kui mööblivabriku juhatuse esimees kuidagi puududa ei saanud. Pealegi ei olnud ta ainult juhatuse esimees, vaid ka ettevõtte aktsiate kontrollpaki omanik, vabrik „Puitmööbel” kuulus sisuliselt temale. Siis, kui nõukogude ilmakorra agoonia juba silmapiiril oli, võeti noor, äsja tehnikaülikooli lõpetanud insener ehitusvalitsuses ametisse puutöökoja juhatajana; ehitusvalitsuse likvideerimise käigus õnnestus tal kogu hästi sisustatud puidutöökoda vaid sümboolse rahasumma eest ära osta. Keegi hinda määranud asjameestest ei suutnud tol üldisel lagunemisperioodil oletada, et algelisi uksi ja aknaid tootnud puutöökoda võiks perspektiivikas investeering olla, ja sellepärast sai Leho oma tulevase ettevõtte tõesti soodsalt kätte.

      Alguses oli küll täielik nullseis. Niisketes ja kütmata ruumides ei toimunud mingit tegevust, tol perioodil ei ehitatud enam midagi ja uksi või aknaid ei vajanud keegi. Masinad tikkusid roostetama, Leho Kuusla mangus endise kolleegi, garaaþiülema käest purgi solidooli ja võõpas puidumasinate värvimata osad sellega üle – ikka selleks, et roostetont neile kallale ei läheks. Tasapisi tikkus Lehole kahtlus hinge pugema, sest algul optimismi sisendanud investeeringule ei näinud kuskilt mingit rakendust paistvat. Kogu riigi majandus oli üsnagi madalseisus ja miski ei ennustanud eesootavat tõusu.

      Need olid Leho Kuuslale rasked ajad. Ta võis ennast suure puidutöökoja omanikuks nimetada, kuid selleks et ära elada, pidi ta mõnda aega hoopis autojuhina töötama. Vaid kaks aastat enne seda oli ta abiellunud, Liivi Kuusla oli tollal ehitusvalitsuses raamatupidaja ametit pidanud; pärast ehitusvalitsuse likvideerimist pühendus Liivi kõigepealt lapse kasvatamisele ning hakkas siis töötama autobussikoondises.

      Tänu autojuhiametile puutus Leho kokku paljude ettevõtete tööga – nii nendega, kes olid juba kuigivõrd jalgele saanud, kui ka nendega, kes alles alustasid, ja talle jäi kõrvu uudne sõna: liimpuit. Täispuidust kokkuliimitud toorikud olid kuuldavasti välismaal nõutavad ja see oli lihtne toode, mis pidi ka tema puidutööstusele sobima. Ta alustas kolme töölisega, võttis laenu ja siples võlgades, aga kõigi raskuste kiuste hakkas tootmine arenema. Ning kui esimeste piiri taha läkitatud partiide järel tulid uued tellimused, võis olla kindel, et tema ettevõte on oma tee leidnud. Pärast seda, kui oldi viis aastat liimpuitu toodetud ja tööle palgatud juba kakskümmend inimest, tuli mõte hakata paralleelselt ka ise mööblit valmistama. Täispuitmööbel oli moeasi, seda taheti nii kodu- kui välismaal, ja nii sündiski aktsiaselts „Puitmööbel”, mis nüüdseks oli juba laialt tuntud. Vabrikul oli oma disainer ja seetõttu oli toodang originaalne ning tooted teiste omasuguste seas äratuntavad.

      Kuuslad elasid seni Mustamäel kolmetoalises korteris. Leho oli juba ammu plaaninud eramu ehitamist, kuid ühel või teisel põhjusel oli see seni edasi lükkunud. Nüüd aga otsustas ta härjal sarvist haarata, osa temale kuuluvatest vabriku aktsiatest ära müüa ning lasta lõpuks ometi oma perele korralik eramu ehitada. Ja Rain Räägel, arhitekt, kelle oskustest viimasel ajal oli palju räägitud, kerkiski seoses sellega tema huviorbiiti.

      Uksele koputati ja sekretär pistis pea kabinetti.

      „Leho, teised on juba nõupidamisruumis.”

      „Ahah, kohe lähen!”

      Aktsiaseltsi „Puitmööbel” juhatus koosnes neljast inimesest. Peale Leho kuulusid sellesse veel Esko Remmel, Peeter Sooserv ja Mait Kütt, kes kõik olid ettevõttes omandanud enam-vähem juhtivad kohad. Esko Remmel, juba üle viiekümne jõudnud härrasmees, oli pearaamatupidaja ja ökonomist ühes isikus ning omas ettevõttes seega üht võtmepositsiooni. Ka oli ta osanik, kuigi tema omanduses olevad aktsiad ei moodustanud kogupakist eriti märgatavat osa. Peeter Sooserv oli tootmisala-, ja Mait Kütt, kõige noorem koosolijate hulgas, turustusosakonna juhataja. Tema osakond koosnes kolmest inimesest ja sellel oli ettevõtte toodangu realiseerimisel suur tähtsus. Turustusosakond määras kogu ettevõtte töörütmi ja vastutas logistika eest – tagas, et materjalivarud õigel ajal kohale saabuksid ja valmistoodang hilinemata tellijani jõuaks.

      Leho Kuusla oli oma meeskonnaga rahul. Oma suhteliselt noorest east hoolimata – kolmkümmend seitse ei ole ju isegi veel keskiga – pidas ta ennast inimestetundjaks, ning vaid ühel korral oli ta pidanud endale tunnistama, et oli end lasknud sõnaosavusel petta ja tööle värvanud kaheldavate oskustega töötaja. Väikese kontoripersonali hulgas – tehases „Puitmööbel” oli vaid kaheksa kontoritöötajat – aga hakkab ebakompetentsus üsna pea silma, ja mittesobival inimesel lastakse majauks väljastpoolt kinni panna.

      Nõupidamine oli asjalik ja liigse jututa nagu alati. Need neli inimest mõistsid üksteist poolelt sõnalt ning küsimisedkostmised kujunesid konkreetseks ja otseseks. Jälle ilmutas ennast tõde, et otsustajate hulk peab ettevõttes olema viidud miinimumini, see väldib liigse targutamise ja tühjajutu ajamise. Esko Remmel rääkis ettevõtte finantsolukorrast ja meenutas, et abimaterjalide hinna osakaal on hakanud tõusma, mis ilmselt tingib ka toodete hinna ülevaatamist. Mait Kütt nentis rahuldusega, et ettevõtte liimpuitplokid on Soomes leidnud hea vastuvõtu ning sealt on oodata tellimuste suurenemist. Peeter Sooserv omalt poolt rääkis, mida oleks vaja teha, et tootmine veelgi paremini laabuks, ja siis oligi päevakord ammendatud.

      „Kas on kellelgi veel küsimusi ja ettepanekuid?” küsis Leho, aga kõik kehitasid õlgu. Koosolek oli lõppenud.

      Leho ja Esko Remmel käisid tavaliselt naaberettevõtte sööklas lõunatamas. Trükitööstuses „Sügavtrükk” töötas sadakond inimest ning selle keldriruumides tegutsev söökla suutis toita peale omade ka väljast tulnuid. Mingit luksust ei pakutud, aga süüa sai lihtsalt ja mehiselt.

      „Ja sina kavatsedki ehitama hakata?” tegi Esko Remmel suured silmad, kui Leho oli arhitektiga kohtumise nurjaminekust rääkinud.

      „Ega ma ise ei hakka! Need ajad, kui iga mees oma oskuste järgi maja üles lõi, on nüüd möödas. Oli ikka aeg, siis aeti tikutulega materjale taga, midagi korralikku saada ei olnud…” Leho pani kahvli käest ja nõjatus toolikorjule. „Aga näe – ehitati! Ja kui palju veel!”

      „Nojah, eks minagi lõin endale mingisuguse maja üles. Nüüd vaatan küll, et paljugi oleks võinud teistmoodi teha, aga enam suurt parandada ei anna. Remonti, jah, olen teinud. Siseviimistlus ja muu seesugune värk. Aga üldplaneeringut enam muuta ei saa, siis tuleks maja vundamendini maha lõhkuda. Ja kakskümmend aastat sees elatud ka…” rääkis Esko Remmel oma kogemustest.

      „Sellepärast minagi, et projekt tuleb hoolega läbi sõeluda. Et mitte pärast ehmatusega avastada, et oleks võinud olla hoopis teistmoodi! Mina tahangi hoolega jooniseid uurida, ja kui midagi viltu on, tehku oma projekt ümber! Kõigepealt peab majas olema avarust ja ruumi, ei mingeid punkreid või kitsaid koridore.”

      „Avarust ja ruumi, jah… Aga arvesta sellega, et see just maksab! See kõik on köetav pind, mis hakkab hiljem sinu raha kulutama. Ilus küll, aga kallis.” Esko Remmelis lõi välja majandusmees, aga samas võttis ta osa kohe tagasi. „Muidugi, eks minagi mõtlen, et omal ajal sai trepikoda liiga kitsas tehtud… Aga mis sest rääkida, enam ümber teha ei anna. Ja kümne aasta pärast olen juba pensionil.”

      Aeg veeres pärastlõunasse ja seekord oli arhitekt Rain Räägel täpne. Kell näitas kolm, kui sekretär kabineti