Eesti Rahvustoidud. 50 parimat retsepti. Margit Mikk-Sokk

Margit Mikk-Sokk

      Eesti Rahvustoidud. 50 parimat retsepti

      Eesti rahvustoidud armastusega. 50 parimat retsepti

      Eesti rahvustoidud

      Saateks

      Eesti rahvustoidud on väga maitsvad ja neid on äärmiselt lihtne valmistada. Maailma risti ja põiki läbi reisides olen kogenud palju uusi, eksootilisi ja põnevaid maitseid, kuid midagi paremat, kui kodused Eesti toidud, pole olemas. Seetõttu igatsevad kaua võõrsil elanud inimesed ikka musta rukkileiva, vürtsikilu, hapukapsa, süldi ja verivorsti järele.

      Selles raamatus on ära toodud Eesti rahvusköögi parimad palad. Need, mida siinmail juba sajandeid on tehtud ja mida tänaseni palavalt armastatakse. Siin on ka mõned Eesti köögi kullafondi kuuluvad road, mis teenimatult unustusehõlma on hakanud vajuma.

      Raamatust leiab toite, mida tegid meie emad, vanaemad, vanavanaemad. Neid taaskord oma perele pliidi ees valmistades meenuvad soojad, nostalgilised mälestused lapsepõlvest.

      See on pere koosolemise rõõm, õnnelikud hetked ühise laua taga. Kogesin neid hetki seda raamatut koostades ja soovin seda sullegi hea Eesti toidu seltsis.

      Jätku leivale!

      Margit Mikk-Sokk

      Eestlaste toidulaud

      Traditsiooniline Eesti köök on maalähedane, talupoja köök. Alates põlluharimise levikust olid põhitoiduks erinevad teraviljatoidud. Neist tähtsaimaks kujunes hapendatud taignast tume rukkileib. Must leib muutus kogu toidu sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Leiba peeti pühaks. Eesti vanasõna ütleb: Austa leiba, leib on vanem kui meie. Musta leiba hinnatakse Eestis tänaseni. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, hilisemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt süüakse hapupiimaga.

      Aedviljadest olid vanal ajal tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual peaaegu asendamatuks. Kartuli kõrvale on rannarahvas läbi aegade söönud kala. Eestlaste rahvuskala on räim. Kohalik spetsialiteet on 12 erineva vürtsiga maitsestatud Tallinna kilu. Selle valmistamisviis on paarisaja aasta vanune.

      Munatoidud olid vanadel eestlastel haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Tavalisteks jookideks olid kali ja mõdu, pühade puhul tehti õlut.

      Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast, – jalgadest ja –kootidest keedeti pidurooga – sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne. Pühadelaual olid alati ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati liha ja verd. Verivorstid on maailmas üsna vähetuntud toit, mida vaid üksikud rahvad söövad. Jõululauale on läbi aegade kuulunud ka hapukapsas või maailmas ainulaadne mulgikapsas, mida siinmail tehakse kruupide ja pekise sealihaga.

      19. sajandi teisel poolel muutusid Eestis omandisuhted, majandusolud ja ka toitumistavad. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid linnade ja mõisate kaudu Saksamaalt ja Venemaalt. Vürtspoodidesse ilmusid müügile soolaheeringas, manna, riis, suhkur, kohv ja vürtsid. Naisseltsid hakkasid korraldama kokakursusi, levis hoidistamine, mis on populaarne tänaseni. Kuna Eestis on palju metsi, siis on eestlased ka suured marjul- ja seenelkäijad.

      1920 – 30 aastad tõid Eesti kööki uued toidud nagu kartulisalat, marineeritud kõrvits, hapukurk, maksapasteet, kotletid, kartulipuder, kapsarullid, kissell, mannavaht, plaadikoogid jne.

      Pärast Teist Maailmasõda 50 aasta jooksul mõjutas Eesti toitumistavasid Vene köök. Tuntuks said sellised toidud nagu rosolje, borš, seljanka, šašlõkk, pelmeenid jne. Kuna valitses defitsiidi ajastu oli toiduainete ja eriti maitseainete valik piiratud.