.

eisel poolel alanud tuisud jätkusid ka märtsi esimesel nädalal. Siis tuli vaikus ja muutuse ootus. Esialgu küll vaid riivates, silmalegi märkamatult. Kinnituisanud nõlvade ja jäärakute all hingas unesoikvel maa. Ning külagi oma puukirikuga, mida kasutati nüüd vastse kolhoosi mitmesuguse liikumatu vara panipaigana, näis rippuvat koos hangedesse vajunud majadega veel sügavalt talve kaenlas. Aga muutused olid ometigi tulemas. Seda ennustas eelkõige päike, mis kahvatutuhmist erevalusaks tõmbudes vaiku immitsevaid palkseinu pleegitas. Kuid hommikud olid veel krõbekülmad ja pimedad, hommikuti näis, et kõik püsib igavesti.

      Toomas ei mäletanud oma vanemaid, õigemini mäletas küll mingit põgenikevoori. Ees ja taga logisesid koormavirnas vankrid ning keegi lonkav habemessekasvanud mees astus vankri kõrval. Ta ise istus vankril ja tema pea oli kellegi süles. Täpsemalt öeldes oli ta seda kõike näinud korduvalt unes. Ta oli püüdnud meenutada nende nägusid, aga see ei õnnestunud kunagi. Vendade jutu järgi surid isa ja ema üksteise järel soetõppe siinsamas külas, mis oli mõeldud üksnes vahepeatuseks. Aga siia nad jäidki. Vennaksed matsid isa ja ema väikese puukiriku tagusesse surnuaeda ning asusid teistest põgenikest mahajäetud majja küla serval. Ja kuna endisi omanikke tagasi ei ilmunud, harjutigi maja nende omaks pidama. Kellelgi polnud sellega asja. Ajad olid niigi segased. Madalate, pelglikult ligistikku nihkunud palkmajadega ning turritavate lattaedadega oli see küla – nagu paljud ümberkaudsedki – sajandeid püsinud samas paigas. Ometi ei saanud öelda, et siin suure järve taga oleks maast puudust tuntud. Ümbritseva võsametsa käest oli teda tarbe järgi nõutud ning haritud. Muidugi olid need maad madalad ja vesised ning ei toonud rikkust hajusalt paiknevatele küladele. Tõeline kolgas, kehitas möödasõitja põlglikult õlgu. Võib-olla oligi. Siin elati omaette, ruttamata ja napilt. Võõras nägi selles paljast tuskatekitavat vaesust, mida paiksed liigagi kergemeelselt näisid taluvat. Jah, tõesti ei püütud siin kuhugi, sest püüdlejad-rähklejad lahkusid siit ruttu. Neid ei mäletatud kaua. Ometi riivas ka tõeline suur nälg neid külasid harva. Pigem oli see kiratsemine. Puudus oli siin niisama tavaline kui porised põhjatud teed, kui varajased hallad ning sündmuste põud päevade pikas hallis ahelas. Puudust taluti isegi üsna hästi.

      Neid oli neli venda Hinnovit. Toomas oli kõige noorem, neljateistkümnene, ning kõige vanem, Mihhail, sai talvel kolmkümmend. Teised kaks, Aron ja Mattias, mahtusid oma kahekümne ja kahekümne viie aastaga kenasti nende vahele. Eestlased polnud siin pärisvenelaste hulgas mingi haruldus. Möödunud sajandi lõpul Balti kubermangudest alanud ning Siberi ja sooja Kaukaasiani jõudnud rahvaränne oli siiagi puistanud oma koormat. Enne suurt sõda elas Somovi külas tervelt viis peret eestlasi. Sõja ajal ning sellele järgnenud opteerumislaines olid kolm peret lahkunud ning üks lasti mingi taganeva polgu sõdurite poolt igaks juhuks viimseni maha. Jäid Hinnovid. Neisse suhtuti nagu kõigisse teistessegi leplikult, ilma viha ning ka erilise huvita.

      Eestoas kägiseb pikalt ja vaevaliselt raudvoodi. Seejärel kostab ühmatus, lühike pomin ning paljaste jalgade tatsumine põrandal. Metalltops koliseb vastu ämbrit, siis lisandub sellele köha, terav, paukuv, justkui midagi rebestades vabastada püüdes, aga samas sumbudes omaenese jõuetusse. Vanem vend on tõusnud. Ei köhi aga tema, vaid Aron. Poolunest virguv Toomas tajub neid helisid imeliselt selgelt. Ta avab silmad ning tunnistab rahulolevalt toas veel valitsevat pimedust. See on imelik pimedus, helkiv, hõbedakarva ja hõljuv, ulatub aknast vastasseinaäärse voodini, sädeledes kõverdunud, roosteplekkidega metallpulkadel, ning roomab sealt üles seinalegi. Sealtsamast kostab ka norinat. Mattiast ei ärata miski, kui ta on tulnud äraseatuna – nagu eile. Tubagi haiseb. Toomas kirtsutab nina, tundes hapukat higi- ja viinasegust lõhna, mis kandub vastasseinaäärselt voodilt. Poiss pöörab end külili, veel on natuke aega ning ta tahab näha oma und edasi. Aga seda tehes vabaneb õlg teki alt ja kohe kipub kallale toas valitsev lõdisemaajav jahedus. Uuesti tulevad sammud üle toa ja eksimatult määrab valvsalt kuulatav kõrv nende suuna. Ongi tema aeg käes.

      „Poiss, aja end jalule, õpetaja kah varsti platsis.”

      Uks lükatakse lühikese tõukega lahti ning venna kõrge nurgeline kogu ilmub lävele.

      „Tee ruttu, poiss, mugida veel kah … vatid selga ja hakkama …”

      Pole siin, jah, enam midagi teha ning Toomas tõusebki ohates. Vend ei pööra talle enam tähelepanu, veab hoopis pilgu kõrvale teise seina ning läbi hämarusegi aimab Toomas põlgust Mihhaili ilutul rõugearmilisel näol. Ta riietub kähku, sööb seejärel toolil niheldes kiiruga pekiviiluga leiba ning rüüpab kuuma teed. Seda tehes hoidub ta vaatamast vanema venna poole, kes istub tema vastas. Ta teab, et Mihhailile ei meeldi säärane kiirustamine. Mihhail teeb ise kõike pikkamööda, aga põhjalikult. Niisama põhjalikult, raske lõuapära aeglaselt liikudes närib ta ka oma leiba, millel Tooma arvates puudub täiesti maitse. Seapekk on küll hea, ainult kuniks seda jätkub? Kolhoosist pole kah abi loota, ei jõua nad töö eestki maksta. Kui lehmad hakkasid surema, kutsusid veterinaari, aga too laiutas käsi, ei ole siin rohtu, vaid heinu tarvis. Samas tõmbub ta pinevile. Tagakambrist, suletud ukse tagant kostab uuesti köha, pikk ja vaevaline, mis ei tahagi lõppeda. Laua taga istujad vaatavad teineteisele nõutult otsa.

      „Mis tast saab, Mihhail?”

      Toomas uurib ärevalt venna kinnist, rahulolematut nägu.

      „Kust mina tean … söö rahulikult, poiss.”

      Mihhaili hetkeks ust riivanud pilk põrnitseb uuesti lauda. Rasked õlad vana kampsuni all nihkuvad ette, otsekui kaitstes või tõrjudes midagi.

      „Mine vaata, mis ta seal,” sunnib ta nooremat tusaselt.

      Ja Toomas lähebki. Mujal ruumides valitseva jaheduse asemel paiskub talle siin vastu läppunud rohulehane soojus. Järil avatud raamatu kõrval põleva küünla hubisev valgus tungib varjude vahelt vaevaliselt madala voodini, kus kahe kulunud teki all lamab külitades noor mees. Ta on oma näo surunud rätikusse. Särgi all rappuvad kitsad poisilikud õlad. Käisest väljasirutuv ja rätti hoidev käsi oma luiste, justkui liigesesõlmedest ülemääraselt veninud sõrmedega nihkub nüüd kõrvale ning pea pööratakse tulija suunas. See kurnatusest ja kõhnusest kitsaks surutud nägu kannab mingi hirmu ja ärevuse pitserit. Toomaski tunneb seda vaadates hirmu. Ta on siis sisemuses isegi nõus Mihhailiga, sest tõeline vend, keda ta nii armastab, paistab asuvat kuskil eemal selle näoilme taga. Siis on ta, jah, isegi valmis leppima … Aga lamaja saab samas võitu köhast, mis rägisedes ja murdudes sumbub kuhugi rinna sügavusse, ning korraga toimub tema näos järsk muutus. Kahvatutele, teravate samadega põskedele ilmub puna. Küll laiguti, kaotamata täielikult haiglaslikku kurnatust, kuid ometigi on tema ilme praegu koguni rõõmus. Ning häälgi on veel püsivale hingeldusele vaatamata selge ja tugev.

      „Lähed kooli. Toomas?”

      „Jah.”

      Aron vaatab teda pikalt ja praegu nad vist mõtlevad üht ja sama. Mõtlevad, et Aron, kes kogu aeg oli tahtnud õpetajaks saada, jõudis ainult aasta selles ametis olla. Läks üksi oma tahtest, lõpetas omal käel Leningradis kursusedki, aga – ainult üks aasta.

      „Toon sulle süüa,” pakub noorem vend kõheldes. Vaikus tugevdab hirmu. Vaikus tooks nagu veelgi selgemini nende vahele selle, mis viimastel kuudel näib püsivat õhus. Mis pikkamisi, aga kindlalt näib kogunevat siia seinte vahele. Ja Aron loeb nüüd ööd läbi, seegi pole talle hea, ja kindlasti pahandab Mihhail kulutatud küünalde pärast … Toomas tahab toast ruttu välja. Vend, keda ta on hoidnud üle kõige, tekitab temas hirmu ja see hirm tõukab eemale.

      „Ma toon sulle süüa.”

      „Süüa … ei, parem vett, too parem vett.”

      Aron küünitab järi alt võtma kruusi ja samas näeb Toomas selgelt rätti, mida Aron on hoidnud näo ees. Rätil on tumedad laigud.

      „Aron köhib jälle verd,” teatab ta uuesti laua taha istudes murelikult ning vaatab, ise üleni pinevil, venda.

      „Nojah …”

      Mihhaili ei näi see asi eriti üllatavat. Ta tunnistab parandatud pommiketiga seinakella ning niisutab keeleotsaga kiirustamata keeratud plotski serva.

      „Me peame arsti kutsuma,” ütleb noorem nüüd tungivalt, „kuuled, Mihhail, tal on väga paha.”

      „Küll arst vaatab … lõpeta, kurat, see nihelemine.”

      Mihhail seirab rahulolematult noorimat, seda poisikest, kelle hääles on peaaegu et süüdistus ja kes kipub viimasel ajal väga sõna võtma; kes, suu täis, vaatab teda nõnda, nagu oleks kõik mured üksi