Eesti kuningad, rüütlid ja printsessid. Isa põnevad unejutud ajaloost. Jaak Juske

      Muinasjutud saavad tõeks

      Nagu paljudele väikestele tüdrukutele, nii meeldivad ka Emmale jutud printsessidest ja printsidest. Osa on neist kunagi ammu tõestisündinud lood, paljud aga väljamõeldud muinasjutud. Aga eks igas muinasjutus ole ka väheke tõtt.

      Emma teab, et Eestil ei ole täna kuningat või kuningannat. Isa on aga Emmale unejutuks rääkinud lugusid kunagi Eestimaad valitsenud kuningatest, rüütlitest ja printsessidest. Need on päris Eesti oma lood. Ja jube põnevad.

      Tähtsate kaubateede ristumiskohas asuvat Eestimaad on endale tahtnud paljud valitsejad. 700 aastat olid siinmail tegelikeks peremeesteks enamasti saksa päritolu mõisnikud, kuigi samal ajal kuulus meie maa järgemööda Saksa, Taani, Poola ja Rootsi kuningatele ja Vene tsaaridele. Mitmed neist on ka ise Eestimaa pinnal käinud.

      Emma läks sel sügisel kooli. Kooli, mille on mitmesaja aasta eest asutanud kuningas. Kõik lapsed hakkavad ühel heal päeval koolis ajalugu õppima. Nii kaugete maade kui ka meie Eestimaa ajalugu. Minevikus juhtunud asju tuleb teada, sest meie ümber oleva maailma on kujundanud eilsed sündmused. Ja selleks, et tuleviku maailm parem saaks, peab õppima kunagi tehtud vigadest. Aga eelkõige on ajalugu lõputu arv põnevaid lugusid.

      Emma on roninud juba voodisse ja ootab, millal isa uut ajaloost sündinud unejuttu rääkima hakkab.

      Viikingivalitsejad Eestis sõjameeste ja orjadena

      Väga kaua aega tagasi, enam kui 1000 aasta eest käisid Skandinaavia maadest pärit viikingikuningad Eestit rüüstamas, Eesti viikingid röövisid ja müüsid aga orjaks Norra kuninganna ja printsi, kellest hiljem sai kuulus kuningas. Need iidvanad sündmused on kirjas Skandinaavia rahvaste vanades kangelaslugudes saagades.

      Aastal 600 pärast Kristuse sündi käis Lääne-Eestit rüüstamas muinas-Rootsi kuningas Ingvar koos suure sõjaväega. Eestlastega peetud lahingus sai aga Ingvar surma ja maeti kusagile Läänemaale. Tema hauda on kaua otsitud, kuid pole tänaseni leitud.

      370 aastat hiljem purjetas Lõuna-Norrast saladuskatte all merele viikingilaev, mille pardal asusid Norra kuninga Tryggve Olavssoni lesk Astrid, tema poeg Olav ja nende väike saatjaskond.

      Norrat valitses tollal kuningas Harald Hallkuub, kelle malev oli hävitanud kuninga põhilised vaenlased – väiksemad kohalikud kuningad. Neist ühe, Tryggve Olavssoni last ootav kuninganna Astrid oli seejärel tagaotsitavaks kuulutatud. Naine varjas end alguses ühe järve keskel asuval saarel, seejärel aga oma isa juures. Seal sünnitas ta poja, kellest sai hiljem kuulus kuningas ja mitmete saagade peategelane.

      Paar aastat hiljem oli aga Astrid koos pojaga sunnitud Norrast põgenema. Visad jälitajad olid kuninganna asukoha välja nuuskinud ja nõudsid, et tema poeg Olav nende kätte kasvatada antaks. Kuid Astrid ei tahtnud pojast mingil juhul loobuda.

      Nüüd olid nad teel Norrast mööda Läänemerd ehk Idateed Venemaale uhke Novgorodi linna poole, kus rootsi verd vürst Vladimiri juures elas Astridi vend Sigurd. Sigurd oli Vene vürsti õukonnas suure au sees.

      „Aga kui nad ida suunas merele kihutasid, siis ründasid neid viikingid; need olid eestlased. Nad võtsid saagiks nii laevnikud kui ka nende kauba ning lõid osa neist maha, osa aga jagasid omavahel ära ja võtsid orjadeks,” jutustatakse iidses saagas.

      „Siis lahutati Olav tema emast ja üks eestlane, kelle nimi oli Klerkon, võttis Olavi, Torolvi ja Torgilsi (Astridi kasvataja Torolv Täihabeme ja tema poja) endale. Klerkonile tundus, et Torolv on orjaks liiga vana ja lõi ta maha. Kuid poisid võttis ta kaasa ja müüs nad mehele, kelle nimi oli Klerk, saades nende eest korraliku tasu. Oli veel kolmaski mees, kes Olavi ära ostis, andes tema eest ära hea kuue või mantli; tema nimi oli Reas. Rease naise nimi oli Rekon ja nende poeg oli Rekone. Seal elas Olav tükk aega ja tal oli hea põli; peremees hoidis teda väga. Olav oli Eestis pagenduses kuus talve.”

      Edasi jutustatakse saagas, et Eestisse olevat saabunud uhke kaaskonnaga vürst Vladimiri korraldusel Astridi vend Sigurd Eiriksson, et vürstile andamit koguda. Laadaplatsil olevat ta märganud kena välimusega noorukit, kellest oli näha, et see on välismaalane. Poiss jutustas, et ta olevat Tryggve Olavssoni ja Astridi poeg.

      Sigurd ostis Olavi ja Torgilsi Rease käest vabaks ja viis nad Novgorodi. Sealsel laadaplatsil ringi jalutades märkas väike Olav, kes kirvest kaasas kandis, äkitselt Klerkonit, meest, kes oli tapnud Torolvi. Poiss lõi Klerkoni kirvega maha. Jooksis siis Sigurdi juurde ja jutustas juhtunust.

      Sigurd viis ta vürstinna juurde, kelle nimi oli saagajutustuse kohaselt Allogia. Allogia jutustas Norra kuninga poja kurvast saatusest vangipõlves vürst Vladimirile ja palus ta oma kaitse alla võtta.